Põhja-Tsiili: kõrb, mäed, supelrannad ja UFOd

Äripäev, Puhkepäev, november 2000

Villu Zirnask
Eesti Päevaleht

Maailma ühest pikimast riigist Tsiilist ülemised, st ekvaatoripoolsed 1200 km on kõrb. Järgmised 600 km on poolkõrb. Aga peale selle on seal mäed ja Vaikse ookeani rannik - tegevust puhkuseks mitmele maitsele.

Põhja-Tsiili üks võluvamaid kohti on San Pedro de Atacama, väike oaas Atacama kõrbes, maailma kõige kuivemas paigas. See ca 1500 elanikuga asula võiks olla tõeline turistipüünis selle sõna halvas mõttes, sest läbirändajaid on seal rohkem kui püsielanikke.

Aga ei ole, jätab hoopis boheemlaste kohtumispaiga mulje (midagi sinnakanti nagu Viljandi linn folgifestivali ajal) - näiteks patsita mehel võib seal tekkida tunne, et ta ei näe päris normaalne välja. Bob Marley või Jim Morrissoni look sobib San Pedro de Atacamasse ka hästi. Kuidas kõik see rahvas sinna saab, on pisut müstiline, sest San Pedro kohta võib vabalt öelda, et ta asub maailma äärel - sinna viivad teed on küll korralikud, aga pikad (bussisõit Tsiili pealinna Santiagosse nõuab ühte ümberistumist ja aega 1,5 + 24-25 tundi), transport pole väga tihe ka.

San Pedro de Atacama "kõvad" vaatamisväärsused on 17. sajandist pärinev kirik ja arheoloogiamuuseum. Viimane pakub väga head ja huvitavat ülevaadet Lõuna-Ameerika hispaanlaste-eelsetest kultuuridest - tiwanaku, inka, aymara ja loomulikult atacama.

Merepinnast 2450 m kõrgusel olevast asulast avaneb suurepärane vaade Lääne-Kordiljeeridele, eriti 5916meetrisele Volcan Lincancaburile. 12 km kaugusele San Pedrost jääb Valle de la Luna - tuule mõjul kummalise kuju võtnud pinnasevormidega maastikukaitseala, kus turistid päikeseloojangut käivad imetlemas.

San Pedro ümbruskonnas on veel nii kiviaegsete, inkade-eelsete kui ka inkadeaegsete asulate ja kindlustuste varemeid, mis arheoloogiavõhikut küll väga ei vaimusta. Tervet päeva nõudvaid ekskursioone saab San Pedro de Atacamast teha El Tatio geisriväljale ja Salar de Atacama, suuruselt maailma kolmanda soolajärve äärde. Samuti saab siit asuda d?iibituurile Uyunisse Boliivias ja veeta paar päeva 4-5 km kõrgusel inimtühjades kivikõrbetes.

San Pedro de Atacama väike miinus on see, et seal on suhteliselt kallis olla. Elu keset kõrbe on suures osas kunstlik, peaaegu kõik vajalik tuleb kohale tuua sadade kilomeetrite kauguselt, mis loomulikult ka hindades väljendub. Boliiviast tulija saab lausa ?oki - summa, millega varem sai läbi ajada 3-4 päeva, kulub San Pedro de Atacamas hõlpsasti ühe päevaga.

Suur vesi ei ole San Pedro de Atacamast ja teistest Andide Tsiili-poolsele küljele jäävatest kohtadest kaugel, Vaikse ookeanini on neist linnulennul 150-200 km. Rahvarohkemad rannad on loomulikult suuremate linnade - Arica, Iquique, Antofagasta - läheduses, sinna vahele mahub hulk inimtühje randu (aga suplemiseks paljud neist ohtlike hoovuste tõttu ei sobi). Maastiku poolest on kõige muljetavaldavam rannikuäärne tee Iquique ja Antofagasta vahel (ca 500 km): ühel pool ookean, teisel pool kuni 500 m kõrgusele tõusvad järsud, kaljused, ilma igasuguse taimestikuta mäed.

Siit ca 1000 km lõuna poole, juba poolkõrbe tsoonis, asub La Serena, Tsiili tähtsuselt teine suvituslinn (Antofagastast 13 tundi bussisõitu, mis Tsiili mõõtkavas on täiesti tavaline; ja bussid on seal mugavad). La Serena ja sama lahe äärde jääva Coquimbo vahele jääb kümneid suvel (st Eesti talvel) rahvarohkeid supelrandu. Linnas endaski on detsembrist veebruarini tegemist küllaga - kõikvõimalikke festivale ja kontserte toimub peaaegu iga päev. Oma arhitektuuri pärast ei pea linn ka kindlasti häbenema.
La Serenast sisemaa poole jääb Elqui org, jälle väga muljetavaldav kant oru põhjas laiuvate viinamarjaistandustega ja nendega terava kontrasti moodustavate paljaste mägedega. Org on Tsiili pisco-villimise keskus: siit leiab tervelt üheksa vabrikut, kus viinamarjadest brändilaadset jooki - pisco't - tehakse, mitmesse neist saab tasuta degusteerimisekskursioone teha. Degusteerimise vahele võib kirikuid imetleda: oru igas suuremas külas on mõni pisike puutorniga kirik, Vicunas peale selle naljakas torn (Torre Bauer), mille laskis sajandi alguses ehitada koduigatsust tundev Saksa päritolu linnapea.
Kui pisco joomiseks ei pea tingimata Elqui orgu sõitma, siis iga astronoomia- või UFO-huviline peaks küll oru üheks oma unistuste reisisihiks võtma. Nimelt on orus kolm maailma suurimate hulka kuuluvat observatooriumi: USA ja Tsiili ülikoolidele kuuluv El Tololo, Euroopa Liidu finantseeritav La Silla ja ameeriklaste Carnegie Instituudi Las Campagnas. Kui neisse kolme pääseb turist ainult teleskoope imetlema, siis Mamallucca observatooriumis Vicuna lähedal saavad turistid läbi teleskoopide ka taevast imetleda, õieti ongi observatoorium neid silmas pidades ehitatud.

Observatooriumide rohkus on andnud Elqui orule rahvasuus UFO- ja tulnukarohke koha maine. Planeet Marssi meelde toov suur osa Põhja-Tsiili maastikest tegelikult ongi.