Ellujäämislaagri vintsutused tegin ma läbi Eesti kaitseväes Tapa suurtükiväegruppi ajateenijana. Enne laagrise minemist oli meil põhjalik instruktaaz, kuidas metsas ellu jääda, mis kõlbab süüja jne. Laager algas 29. oktoobri hommikul, meid jaotati viiestesse rühmatasse [ühtekokku läks meid laagrisse 80reameest+instruktorid ja kaatarkaitseväelased], kaasa võis võtta järgmise varustuse:
- taktikavorm,
- jope+vooder,
- kummikud,
- kiivrialune müts,
- 2 T-särki,
- kampsun,
- soe pesu,
- kindad,
- telkmantel,
- magamiskott,
- nuga,
- katelok,
- 2 paari sokke + 1 paar villaseid,
- esmaabipakk,
- wc paber,
- 10 sigaretti,
- plastikpudel,
- isetehtud seljakott.
Enne teele asumist otsiti kõik me asjad läbi,et kellegil ei oleks kaasas midagi keelatut.Siis saadeti esimene rühm teele ja 15minutiste vahedega kõik teised.
Igale rühmale anti topograafiline kaart, kuhu oli ära märgitud laagri asukoht ja me pidime ise omal käel kohale orienteeruma. Teekonna pikkus oli umbes 15 km, ilm oli päris sombune ja sadas peenikest vihma, aga muidu oli meil meeleolu hea, sest mittu korda sa ikka ellujäämiskursustel käid.
Teekond laagrisse kulges ilma suuremate viberusteta, korjasime tee pealt vaarika- ja mustsõstravarsi, et laagris neist teed keeta. Laagrisse jõudsime paari tunni pärast ja meie rühmale näidati kätte koht, kuhu võisime endale onni ehitada. Koht sattus meile üpriski hea, ümberringi olid kuused, nii et onni ehitusmaterjali oli meil külluses, aga onni me päris valmis ikka ei saanud, sest pimedus tuli peale. Lõkke süütamisega oli omajagu tegu, sest korralikku paberit meil ei olnud, puud olid märjad ja vihma muudkui sadas.
Kaua aega võttis aga asja sai, varsti põles meil mõnus lõke ja me asusime oma riideid kuivatama, mis olid pika päeva jooksul märjaks saanud. Vahepeal jagati igale rühmale välja pool liitrit toiduõli ja mingisuguseid teri [mis terad need olid, ei tea tänapäevani], instruktori juttu järgi oleks neist saanud kohvitaolist jooki, kui neid praadida ja hiljem keeta. Kuna süüa olime saanud viimati hommikul, siis olid meil kõhud päris tühjad juba ning kuna meile keegi seal süüa ei pakkunud, siis katsetasime ise üht-teist teha. Praadisime enesele neid teri ohtra õliga ja nad kõlbasid isegi mingitmoodi süüa, kuigi olid väga imeliku maitsega, vett saime sealtsamast lähedalt jõest niipalju, kui soovisime. Kuna olime korjanud vaarika- ja mustsõstravarsi, siis tegime neist teed, mis oli väga maitsev, ainult mõru ja mis sai meie põhiliseks jookiks, mida me tarbisime. Kuna meile oli õpetatud, mida võib süüa ja millest saab teed keeta, siis proovisime ära ka männiokka tee (mis oli nii vastik, et võttis meilt ära igasuguse isu veel proovida), villtakja, hundinuia, võilille ja pilliroo. Nad kõik pidid olema mingil moel söödavad, aga ma oleksin tahtnud näha seda lolli, kes oleks hakkanud villtakjast moosi keetma või pilliroost kohviubasid röstima.
Enne öörahu korraldadi veel rivistus, kus tuli välja, et mõned seltsimehed robinsonid ei ole üldse laagrisse jõudnud, vaid ära eksinud. Õnneks leiti need seiklejad ühest raketibaasist üles.
