Hundu Kroonika, veebruar-september 2000
Hundu
OK Jutukast
Nüüd siis sellest, kuidas ma geograafiaklassiga Põhjasaart uudistasin ja pisut mäge ronisin (hea küll - jalutasin. :)). Märtsikuu üheteistkümnendal päeval AD ä000 kell 8.30 pidi olema kooli juurest väljasõit… heee… :). Probleem aga selline, et kiwid kella ei tunne. Lühidalt - mina olin ainuke, kes 8.30 kooli väravas oli (isegi õpetajad tulid hiljem). Igatahes kell 10.00 (siiski samal päeval) hakkasime ära sõitma. Kolmes minibussis (~20 õpilast + kaks õpetajat + ühe õpetaja tütar).
Mõne tunni pärast peale mõningaid pissipeatusi ja lunchbreaki jõudsime Rotoruasse. Kes on midagi Uus-Meremaast kuulnud, teab kindlasti, miks see paik eriline on... Kes vastas nüüd, et lõhna pärast, sel on 6igus. Nimelt on Rotorua maailmakuulus geisrite ja muude mulisevate ja sulisevate asjade asupaik. Ja hais on selline tugev mädamuna lehk. Pärast kahte tundi muutus see tegelikult lausa nauditavaks :P. Rotoruas läksime kohalikku rahvusparki nimega WHAKAREWAREWA ja käisime ringi, geograafiaõpetaja kõrval seletamas, kuidas geisrid ja muud asjad tekivad. Arvatavasti lugejaid see viimane nüanss ei huvita, seetõttu piirdun vaid kirjeldustega. Esimene asi, mis ette jääb, kui väravast edasi kõndida on suur mudajärv nimetusega NGAMOKAIAKOKO, mis kenasti plumpsub. Kujutage ise ette keevat muda… Välja näeb nagu kuumaastik (kraatritega ja puha). Mõnisada meetrit edasi on ilus valge ala, kus mõnikord geiser nimega POHUTU purskab (geisrid teadupärast ainult MõNIKORD puskavadki). Edasi tulevad mõned pisemad geisrid (osad neist "magavad", s.t. et momendil ei tegutse, aga võib-olla kunagi hakkavad jälle purskama), kuumaveeallikad, mudajärved ja fumeroolid. Mina enne ei teadnud, mis need viimased on (kuigi ma geograafast ja geoloogiast üldiselt keskmisest rohkem huvitatud olen). Fumerool näeb välja nagu kiviväli, kust suitsu tuleb (pidadagi mingis keeles (ladina?) tähendama suitsevat kivi) ja see on ainuke asi, mis ei haise peadpööritamaajavalt. Vahest kuulsaim asi terve pargi peale on cooking pool, kus maoorid omal ajal tavatsesid suppi ja muid asju keeta, kui tikud otsa said. Mõnikord müüaksegi selle keevavee-allika kõrval selle sees keedetud maisi. Üldse on Whakarewarewas kõik imeilus ja kui nina kinni hoida, siis tundub, et et sinna võiks suisa elama jääda.
Seal pargis on siis veel maoori küla, kus saab näha, kuidas maoorid omal ajal elasid ja mida nad tegid ja selle külakese MARAE's (paik, kus maoorid koos käivad) saab keskpäeval näha, kuidas maoorid laulavad ja tantsu löövad. Aga seda meie ei näinud (sest olime ju poolteist tundi hiljem tulema hakanud), nii et seletus tuleb hiljem (ütlen ette rutates ära, et paar nädalat hiljem läksin ma Rotoruasse tagasi).
Selle päeva õhtul jõudsime laagrisse, kus end sisse seadsime ja natuke õppisime ka geograafiat (lõppeks oli see ju õppe- mitte puhkusereis (kuigi see kogu aeg meelest ära minema kippus)).
Nüüd vahepalana pisut kiwide laua- ja muudest kommetest.
Esiteks - abistamist ei tunta. Mina, kes ma üldiselt erilise viisakuse ja abivalmidusega silma ei paista, olin tõeline ilmaime, et köögis abistasin, kui oli meie rühma kord köögis aidata ja pärast sööki oma nõud ise ära pesin. Teiseks lauakombed. Nimelt pärast sööki on täiesti tavaline röhitseda (hästi pikalt). Eriti huvitav oli tõelist beibet röhitsemas kuulda :). Sellise käitumise peale ei tee keegi teist nägugi. Nii et kui keegi juhuslikult peaks kunagi mõne kiwiga koos lõunat sööma, siis mitte imestada :)
Järgmisel päeval läksime mägesid vaatama Tongariro rahvusparki.
Vinnasime seljakotid selga ja geograafia õpetaja käsu peale vaatasime omale ühe kaaslase (buddü), kelle järele tuli vaadata ja kelle eest hoolitseda. (Minu kaaslaseks sattus science'i õpetaja :). Mägedes kõndisime paar-kolm kilomeetrit ilusal mägisel alal kenasti turistidele mõeldud raja peal ja siis ühel hetkel ütles geograafia õpetaja, et aitab küll, jagame kogu seltskonna kolmeks.
See grupp, kuhu mina sattusin, kandis nime caldera. Igale grupile jagas geograafia õpetaja siis kätte umbes 300meetrise lõigu, mida me mõõtma hakkasime. Et kuidas käib mäe mõõtmine? Kõigepealt läheb üks inimene ühe kahemeetrise valge toikaga natuke eemale ja teine inimene jääb samasuguse toikaga algusesse seisma. Siis see teine (see, kes maha jäi) võtab ühe riistapuu, mille nimi mul omendil meelde ei tule, ja mõõdab ära palju kraade kõrgemal või madalamal see teine toigas seal kaugel (esimese inimese käes olev) on. Nii lihtne see ongi. Ainult et see ronimine ühest kohast teise oli hull, sest meie riba juhtus kõige mägisem olema. Vahepeal tuli ronida 50 meetrit 30kraadisest mäekallakust üles. Ausõna, see 30 kraadi tundus ronides umbes 90 olevat. Seega on vist arusaadav, miks me kõik rampväsinud olime, kui lõpuks laagrisse tagasi jõudsime.
Järgmisel päeval kuulutas õpetaja, et kuna ilm pole eriti ilus, siis seekord me mäge ronima ei lähe, vaid õpime niisama, mispeale meie, kel eilne katsumus (mis tegelikult pidi olema vaid poolt nii raske kui järgmine ettevõetav mägijalutamine) oli meelest ära läinud, nördinud olime. Aga polnud väga igav midagi midagi, sõitsime sel päeval mööda Tongarirot ringi ja nautisime vaadet. Vahepeal sõitsime Ruapehu mäe tippu, kus on mägisuusatamise keskus (niiet ka Põhjasaarel tegeldakse suusatamisega), sest teised peale minu ei olnud elu sees suuski alla saanud ja õpetajad tahtsid neile näidata, millised need välja näevad. Hiljem läksime mingisse kohalikku muuseumisse, kus oli lollikindlalt (veelkord) seletatud, kuidas siis ikkagi vulkaanid ja geisrid jms. tekivad.
õhtul teatasid inimesed, et igav on ja et nemad tahavad soojaveebasseini minna, mispeale õpetajad vedasid meid Tokaanusse. Oligi siis soojaveebassein. Tavaline kloorivesi, mis üles soojendatud maasisese sooja vee poolt. Muidu on seal ka need "õigeid" termaalveega basseinid, ainult et need on lihtsalt kallid. (Uus-Meremaal on kõik peale autode kallis.)
Siinkohal saab jälle kiwide kommetest rääkida.
Riietusruumis peidavad kiwitüdrukud ennast dushikabiinidesse, et teised tüdrukud mingil juhul neid alasti ei näeks, ja panevad ujumiseks selga…. T-särgid ja shortsid. (Mida nähes tekkis minul küsimus, et miks nad siis üldse riideid vahetavad.) Mina aga, kes ma seda kohalikku kommet veel ei teadnud, riietusin eestimaisel häbe(ne)mata kombel vabalt teiste silme all lahti ja panin tavalise ujumistrikoo selga ja siis järsku tajusin, et teised mind õudusega vahivad. Mina muidugi mõtlesin, et issand, ma kole ja paks ju küll, aga niimoodi nüüd ka päris viisakas vaadata pole, kuid siis sain aru, et lisaks mu väljanägemisele tekitas õudust veel see, et keegi riietab end teiste (samast soost inimeste) silme all lahti ja ei peidagi end ära :). Järgmisel õhtul, kui taas ujuma läksime, olin muidugi targem ja käitusin nagu kohalikud... Teised maad, teised kombed nagu öeldakse :)
Nahk läks muuseas sellest liba-termaalveest hästi siledaks, siinkohal soovitav kõigile õrnema soo esindajatele järgmine kord minna Uus-Meremaale mitte kosmeetikusse :)
Kolmandal päeval läksime pikemalt ja korralikumalt mägijalutamist harrastama. õpetaja käsutas meid soojadesse riietesse ja käskis mütsi (mida ma PõHIMõTTELISELT ei kanna) ka pähe panna, mispeale mina pidin temaga pea-aegu kaklema minema. õpetaja väitis siis, et mäe otsas on külm ja raske ronimine on ees ja enese tervise eest tuleb hoolitseda. Lõpuks jõudsime kompromissile, et ma võtan soojad riided (ja mütsi) kaasa juhuks, kui neid vaja läheb. Kui ma siis alguses särgiväel olin, jõudsid kiwid jõudsid loogilisele järeldusele, et Eestis peab aasta ringi lumi ja jää maas olema. Loogika "lõikab" neil siin kõigil.
Kui jõudsime 900 meetri peale, hakkas küll pisut jahe (esiteks alaneb 1000 meetri peale õhutemperatuur 6 kraadi C ja teiseks lõppes siis mets ära). Osa rahvast siis (astmaatikud ja laiskvorstid) läks alla tagasi, kui oli hulga pilte ära klõpsutanud, aga ülejäänud ronisid edasi ja vahepeal hoidsid oma semudel kätest kinni, et tuul ära ei viiks. Tuul oli mäe otsas tõesti tugev, vahepeal tekkis kergelt õõnes tunne kõhus. Eriti siis, kui kõrval oli umbes 300 meetrit vaba langemise maad.
1ä00 meetri peal arvas õpetaja, et nüüd on aeg lõunapausiks. Pistsime hea isuga (mägedes värske õhk, teate isegi) oma võileivad nahka ja läksime kohalikku fumerooli vaatama. Tegelikult nägi see fumerooli vaatamine välja rohkem nii, et läksime asjale ligi ja ÜRITASIME vaadata, kust august see suits välja tuleb, aga see ebaõnnestus, kuna suits ja aur oli nii tihe ümberringi, et isegi ühte meetrit jala ette ei näinud enam.
Enne, kui edasi ronima hakkasime, ütles õpetaja, et need, kel vihmakindlat jakki ja sooje riideid ei ole ja need, kes enam ronida ei taha, mingu alla tagasi (enne, kui on hilja).
Hakkasin ma siis pisema seltskonnaga mäest tagasi alla ronima ja vaadet nautima. Vaade oli KAUNIS. Inimesed, kes on Islandil käinud, võtku nüüd pildid ette ja vaadaku neid, siis saab üsna tõepärase ettekujutuse. Nimelt oli vaade täpselt samasugune kui minu isa tehtud islandi piltidel. Aga inimestele, kes pole Islandil käinud, saan ma ainult soovitada otsida keegi, kes on, kuna järjekordselt lööb välja minu oskamatus ilusaid asju kirjeldada. Mäed on nagu kollakasrohelised liivakoogid, see on ainus asi, mida öelda oskan (armetu kirjeldus, kas pole :( ? ).
õhtul läksime jälle basseini ja järgmisel hommikul sõitsime Aucklandi tagasi.
ÜFUga
Läks mööda poolteist harilikku kooliskäimise nädalat (need ei erine Eesti omadest millegi poolest) ja siis läksin ma tagasi Rotoruasse. Seekord ÜFUga ja seekord mitte nagu "geograafid", vaid nagu harilikud turistid, nii et mulje oli hoopis teine.
Esiteks Rotoruast kui linnast.
Ega ma pole tegelikult veel palju Uus-Meremaa linnasid näinud, aga nende väheste hulgast paistab Rotorua erilise puhtusega silma. Ei ole nagu tavalised läänelikud linnad, et kõiksugune praht maas vedeleb igal pool. Ja veel tundub linn olevat madalam, mina ei tea, miks mulle nii tundus - kõik majad ju igal pool ühekorruselised. Ja tunduvalt vaiksem on see linn ka. Sellest ei saa kuidagi mööda, et Rotoruas on üks pood, kus ahjusid ja kaminaid müüakse, ja poe nimi on "Tulikivi". Ausõna, ma tegin pilti ka...
Esimesel päeval võtsime ette reisi Agrodome'i. See on säärane koht, kus tutvustatakse Uus-Meremaa farmielu ja kus lambaid pügatakse ja lehma lüpstakse rahva silme all. Mina küll ei uskunud, et sellist asja saab huvitavalt serveerida, aga tõesõna, kes Rotoruasse satub, peab seal ära käima... Agrodome oli mu reisi üks kõrgpunkte...
Ma ei pea ju nüüd hakkama meelde tuletama, et Uus-Meremaa majandus (siiani, muuseas) lammastel tugineb. Piltlikult öeldes, muidugi :). Nii et seega on vist mõistetav, et Agrodome'is show peamine osa lammaste tutvustamisele ja pügamisele kulub. Muuseas sellist lambatõugu, kel esijalad lühemad oleks kui tagumised (et mäe peal otse püsiks), tegelikult ei eksisteeri :)
Show'st.
Kõigepealt tutvustatakse 19 erinevat lambatõugu, keda kõiki Uus-Meremaal kasvatatakse. Pärast lammaste tutvustamist pannakse üks lammas kenasti istuvasse asendisse ja pügatakse ta hämmastava kiirusega ära. Muuseas, pügatud lammas näeb pügamata lamba kõrval VäGA piske, armetu ja ALASTI välja...
Kui lammas ära pügatud, tuuakse lavale lehm ja kes rahva hulgast tahab, võib vabatahtlikult minna teda lüpsma. Vahva oli vaadata linnakiwisid, kes esimest korda elus lehma nägid. Aga lüpsmisega said kõik hakkama.
Show's tutvustatakse veel lambakoeri ja näidatakse, kuida nad lambaid taga ajavad, ainuke asi, et lammaste asemel on tagaaetavateks kaks hane :P. Ja kui õnnelik oled, siis saad minna lavale tallesid söötma lutipudelist (mina jäin hiljaks lavaleronimisega)
Lisaks on Agrodome'is ka igasuguseid meelelahutusvõimalusi - helikopteriga saab sõita ja bungüt hüpata ja minna farmituurile ja üldse... tegevust jagub ja väga huvitav on. Plusspunkt kiwidele, et on teinud võimalikuks farmielu huviatakstegemise.
Esimese päeva õhtul läksime ujuma. Ikka soojaveeallikatesse. Seekord oli vesi tõepoolest maa seest. Päris tõelise haisuga tõeline maa seest tulev vesi. Hästi pehme ja... libe... vabandust, aga just seda see oli :). Erinevate temperatuuridega Polünesian Spa basseinides istusime rahvaga kolm tundi - mängimise mänge, ligunesime põhjalikult, tegime kohalike kiwidega tutvust, mulistasime niisama ja ronisime erinevatesse basseinidesse. Kui olid korra 46kraadises basseinis ära käinud, siis 36kraadine (see on tavaline vannivee temperatuur) tundus külm olema. Igatahes.
Trikoo ja saunalina haisesid pärast Rotoruast tagasitulekut üsna spetsiifiliselt :P
Sküline Skürides on selline koht, kus saab mäe otsast alla tulla. Igasugust erinevat moodi. Näiteks sellise ratastega kelgu peal... või siis kahe käega mingi riidepuu moodi asja küljes rippudes ja alla tulles... Lisaks on seal (mäe otsas) veel mõnus restoran ja (otse loomulikult) suveniiripood. Vat. Tegelikult on seal huvitav, ma lihtsalt ei oska seda kirjeldada nii :(
Paradise Valleü Springs on põhimõtteliselt loomaaed, kus elavad Uus-Meremaa kohalikud loomad-linnud + lõvid. Päris ehtsad lõvid kohe. Ja lõvikutsikale saab oma käega pai teha ja pilti ka teha. ärge nüüd minult küsige, et miks on seal lõvid ja Uus-Meremaa loomad, mina ei tea. Igatahes. PVSs on pealeUus-Meremaalt pärit loomade -lindude (ja kalade) võimalik näha ka ka elukaid, kes siin tüüpilised on, aga kes mitte siin elama ei peaks tegelikult. Näiteks opossumeid. Ja wallabiesid (need on mingid kukkurloomad, Austraaliast sisse toodud). Ja lisaks on neid kõiki võimalik sööta ka. Igatahes on tegu väga armsa paigaga... Eriti südamelähedaseks sai see koht siis, kui metsanotsut kõrva tagant sügada sain :)
Ja seal saab vaadata ka Uus-Meremaa suuri metsikuid angerjaid :)
Whakarewarewa on see koht, millest ma juba natuke kirjutasin - siis, kui rääkisin, kuida geograafiaklassiga Tongarirosse läksime. Seekord vaatasime, kuida maoorid tantsivad ja laulavad. Ei, laulavad nad ilusasti, mul tuli kananahk peale - nii ilusti laulavad. Ja tantsu löövad ka kenasti. Kõige huvitavam oli minu jaoks maooride sõjatants (ja kõige naljakam ka). Asi seisneb selles, et vastast tuleb võimalikult palju hirmutada - ja selleks teevad sõjamehed koledaid hääli, kargavad lae alla ja teevad hästi koledat nägu. See omakorda seisneb silmade HäSTI pärani ja keele HäSTI KAUGELE suust välja ajamises. Ajab hirmu kergelt nahka küll :)
Aga ma nüüd kordan oma originaalset lauset, et ega seda kirjeldada ei saa, seda peab nägema. (Kuigi sellega panen ma tegelikult kahtluse alla oma vajalikkuse üldse reisikirja kirjutada :P)
