Seekordne rattamatk, mille Reisijututuba ette võttis, algas Keilast, kuhu Tallinnast saabuti hommikuse rongiga. Meeldivalt tühjas rongis oli lahedalt ruumi ratastele, Keilas valitses hommikul mõnus väikelinna unine meeleolu, kehakinnitust sai kiriku esisel platsil pagarikohvikus.
Esimene peatus, kus vaatamisväärsusi vaadata, sai tehtud Keila mõisapargis, kuhu pääsebki kohe kiriku tagant mööda vana Tuula maanteed üle raudtee minnes ja jõe äärt pidi karuputkepuhmaste vahel edasi kulgedes. paekivikallastega keila jõgi oli üsna külma veega, kuigi ujumiskohti leidis pea iga 50 meetri järel.
Keila linnuse varemetel ja Harjumaa muuseumis ning Orjakivil käib ontlik turist mõisaparki sattudes samuti ära, edasi otsime tee Tuula maanteele üles, mis pole jõe äärt pidi sõites samuti keeruline. Otse asfalt-tee asemel valime jõeäärse kruusatee, mis aina pisemaks muutub, kuid paljastab veelgi mõnusaid pikniku- ja ujumiskohti jõe ääres, kus ilmselt ka autoärandajad ühe auto on juppideks võtnud.
Tuula küla on üsna nukker, lagunenud mõisa kõrvalhoonete ja paari sovhoosiaegse korterelamuga. Siiski on jõekäärus luhal hulk lehmi rohtu näksimas ja tärkav farmindus hakkab silma ka noorkarja nähes Tuulast läbisõidul Ääsmäe poole. Selle kruusatee ääres, mis Pärnu maanteele suundub, leiab veel ka mustsõstraistanduse, kus pensionärid ja lapsed ühiselt marju korjavad ja neid käruga minema veavad.
Ääsmäele pääsemiseks tuleb ületada Haapsalu maantee ja sõita Pärnu mnt viadukti alt läbi. Bussipeatusest viib jalgrada Harjumaa ilusaimaks valitud külani, kus eramajad pügatud muru ja asfalt-teedega. Üle lagendiku ja tehasekompleksist läbi ronides jõuab ka Ääsmäe mõisa, mis eraomanikule kuulub, kuid järjekindlalt laguneb. vaadata maksab suurepärast puunikerdustega mõisa peaust, mis veel terve.
Ääsmäelt maidlasse kulgeb tolmune kruusatee, hageri ja Kiisa teeristilt tuleb aga pöörata Kiisa poole. teeristile jääb ka ujumiskoht, mis pisut must tundub. karjääri-taolises veekogus on üsna seisev vesi, kaldal aga lõkkekohad ja prügikastid.
Maidlas on lagunenud mõis ja natuke kõrvalhooneid, mis samuti ajapikku lagunevad, edasi algab pisut pisem kruusatee maalilistel põllumajandusmaastikel. Tiigari, kunagine kolhoosiaegne karjalautade küla, on üsna inimtühi ja uued laudad seisavad samuti juba aastaid tühjana.
Enne Kiisat algab asfalt-tee ja siis suvilarajoonid, kus hulgaliselt poekesi ja baare, kus keha kinnitada. Asfalt-tee Viljandi maanteele Tõdvale on tiheda liiklusega, Tõdval aga saab ka tühjenenud jalgrattakumme pumbata bensiinijaamas. Ja sealt edasi juba otse üle tee Nabala poole.
Tõdva-Nabala maanteele jääb üks suurem asula - Paekna küla, kus enne bussipeatust pöörame vasakule. Luhtade vahel kulgeb tee Lähtse külani, kus on esimesed suuremad linnahäärberid metsa vahel paista. Kiili pole enam kaugel, asfalt-teed pidi saab selle asula kiirelt läbida või peatuda kohalikus poekeses.
Ületame Tallinna ringtee ja sõidame edasi, kuni Kangro bussipeatuse järel tuleb paremale metsateele pöörata. tee ristub suurema kruusateega, millelt pöörame ka paremale ja edasi, kuni paistavad üle põldude Assaku majad. Sealt sõidame aga mööda Ülemiste järve poole, kuni Järveküla kandis algab asfalt-tee ja pöördub kaarega paremale. Vana_Tartu maanteele jõudes hoiame vasakule, siis otse lennujaamani välja, mis ongi meie praeguse 80kilomeetrise reisi lõpp-punkt.
