Pikemat reisikirja vaata Seikleja.com lehelt
Siit leiad Soome lahe ületamise pildialbumi
Äripäev, Puhkepäev, 22. august 2003
Eric Hints
Seikleja.com
Juuli viimasel nädalavahetusel aerutasid neli seiklejat kajakkidega Tallinnast Helsingisse. Eric Hints, Bert Rähni, Margus Maksimov ja Albert Kerstna võtsid ette 107 km pikkuse rännaku, et propageerida kajakkide merekõlbulikkust ja näidata, et eneseületamiseks ei ole vaja minna kaugele.
Aktiivne ettevalmistus matkaks algas juunikuus. Viimase ettevalmistusetapina aerutati 50 kilomeetrit ilma peatuseta Kakumäelt Pakri saartele ning käidi ära Eesti põhjapoolseimas tipus Vaindloo saarel.
Esimene matkapäev Soome lahte ületades oli kerge. Kakumäelt Naissaare sadamasse on umbes 12 kilomeetrit. Sihtpunkti sai kogu aeg näha. Kergem algus on vajalik, et testida kajaki seadeid. Pakkimine mõjutab kajaki juhitavust, tihtipeale saad alles pärast lühikest aerutamist aru, kuhu midagi paigutada.
Kuna piirikontroll oli kokku lepitud Naissaare sadamas, ööbisimegi sealsamas sadama lähedal. Magati vaid põgusalt, sest muusika telklaagris mängis kogu öö. Keskööl sai mürast küll, seiklejad kobisid telkidest välja ja otsisid vaiksema magamiskoha rannal.
Teise päeva hommikul oli äratus kell 03:30, piirikontrolli Naissaare sadamas läksime kella viieks. Kolmkümmend viis minutit hiljem võis laheületajaid leida juba aerutamas Soome suunas. Start oli varajane, kuna hommikupoole ööd on tuul nõrgem. Terve päeva puhus veel kerge taganttuul, pilve tagant näitas end päike.
Aerutasime viiekümne minuti kaupa, millele järgnes kümme minutit puhkust. Fikseeritud rütm aitab tegevust kontrolli all hoida. Värskena hoiab see ülepingutusest ja sunnib vahepeal sööma, väsinuna aitab hoida peatused lühikestena. Esimene tund kulus soojenduseks, teine oli mõnus aerutamine, kolmandal ja neljandal tunnil hakkas väsimus tunda andma. Pärast seda saabus rutiin.
Potentsiaalselt kõige ohtlikumaks etapiks pidasid seiklejad ida-läänesuunaliste laevateede ületamist. Radar kajakki ei näe ning autopiloodil sõitvatele laevadele nähtamatuks jäämine on ohtlik reaalsus. Kuna nähtavus oli hea, ületasime laevateed probleemideta. Udus ja tugeva tuulega on see tunduvalt keerulisem.
Kell 10:30 nägi Albert silmapiiril Porkkala majakat. Pika ületuse raskeim osa oligi hetk, kui ootasime Porkkala majaka nähtavaletulekut. Kuigi lihased olid rutiini saavutanud, oli tagumikus tunne, nagu istuks nõelapadjal. Edasiminekut näed vaid GPS seadmelt, maaorientiirid puuduvad. Sihtmärgi nägemine aga annab kajakimatkal oluliselt jõudu juurde.
Soome rannik erineb Eesti omast nagu öö ja päev. Eestis on pikad liivarannad ning üksteisest kaugel asuvad saared. Soomes on iga paarisaja meetri järel graniidist saarehakatised. Eestlasele on navigeerimine sellises „metsas“ harjumatu. Porkkala piiripunkti jõudsime Naissaarelt seitsmetunnise aerutamise järel, läbitud oli siis umbes 50 km. Tänu tagantuulele oli merel aerutamiskiirus väga hea.
Ka sealne piirkontroll laabus ilusti. Sõime kerge lõuna ning edasi jätkus retk Stora Svärtö saarele ööbima. Helsingi Lääneterminaal on sealt veel umbes 40 kilomeetri kaugusel.
Kolmandal matkapäeval puhus tugev vastutuul. Laine tõusis kohati 1,5m kõrguseks, aerutamisel leiab tuule- ja lainevarju vaid saarte taga. Siiski jõudsime Lääneterminaali õigel ajal.
Kajakid tõstetakse sadamas välja umbes 2 meetri kõrgusele kaile. Füüsiliselt ootamatult raskeks kujuneb seal aga täislastis kajakkide tassimine mööda maad. Kilomeetri läbimine võtab kaks tundi ja teeb helsingi kesklinnas möödakäijatele palju nalja. Laevale saab minna läbi autodeki, kuna kajaki pikkuse tõttu ei mahu ta reisijate väravast sisse.
Kogu seiklus kajakkidega läks kokkuvõttes oodatust palju kergemalt. Olime valmistunud raskeks võitluseks tuule ja halva nähtavusega. Usun, et laheületus on jõukohane igaühele, kes aerutamise põhitõed selgeks viitsib teha ja paarsada kilomeetrit aerutamist ette kogub.
Järgmine suvi läheme samal ajal juba suurema grupiga. Turvalisuse suurendamiseks tuleb kaasa võtta merekaater ning paindlikkuse suurendamiseks planeerida paar varupäeva. Ja loomulikult varurattad, et kajakk ka maa peal liiguks. Ning hülgekaitsealale enam ei roni. Kes aga hülgeid näha tahab, võib kaasa lüüa hülgevaatlusretkedel Hiiumaa laidudele.
