Eesti Päevaleht, 25.05.1996
Kaido Einama
Külm kevad on talunikud vihaseks ajanud. Paned kartuli külma mulla sisse või hoiad rõskes keldris, vahet pole - idu ajama see niikuinii ei hakka. Pühapäevased potipõllumehed aga juba külvavad.
Andres Tarand võttis nädala alguseks vabad päevad just selleks, et oma Vihterpalu maakodus midagi mulda pista.
"Tegelikult olen ma justnagu valijatega kohtumas," vabandab ta ise, "Indrek Toome ajal oli nn kolklustsensus, et pidi kandideerima oma kodukohas.
Tallinnas oli poliitikuid küll, mina kandideerisin siin, Loode-Eestis. Nüüd ongi nii jäänud."
Kui nööp ninna läks
Vihterpalu on Tallinnast poolesaja kilomeetri kaugusel parim paik tsivilisatsioonist eraldumiseks. Eriti nüüd, kui nõukogude punakotkad sealkandis pommiharjutusi ei tee. Tarand saab suvekodus mobiiltelefoni rahus välja lülitada: see on levialast lootusetult väljas.
"Mõnikord on meil siin ikkagi telefoni vaja läinud: siis, kui lapselaps petrooleumi jõi või nööbi ninna ajas," räägib Mari Tarand. "Käime naabrite juures helistamas. Andres proovis ükskord kuuse otsast, mobiiltelefon ei võtnud sealt ka."
Kuna Loode-Eestis on kevad hiline, siis kartul veel mulda ei lähe. "Enne kartulit ei pane, kui toomingas õitsema hakkab," ütleb peremees kartulimaalt hargiga võililleliblet õngitsedes. Toomingavits ajab kartulipõllu ääres alles esimesi lehti.
Ülbed metssead
Tarandite talu on keset Vihterpalu metsi ilusti ära peidetud. Sügiseti juhtub maja juurde vaid üksikuid seenelisi ja marjulisi. Loomi on see-eest palju, nii et perenaine Mari võib pärast sööki lapselapsed käekõrvale võtta ja öelda: "Nüüd lähme loomi vaatama." Kindlasti mõnda ulukit ka nähakse.
"Kitsed ja põdrad on talvel teinud roppu tööd," ütleb Andres neljajalgsete kohta üldsegi mitte tunnustavalt. Metsloomad on majapidamisele peale silmailu ka hirmsaks nuhtluseks.
"Näh, siga ka!" hüüatab ta metsaveeres ülessongitud lagendikul. "No mis ta siit leiab? Võtab kätte ja künnab lihtsalt maa üles!"
Kui kartul maas, hakkab siga loomulikult mulda peidetud magusat mugulat jahtima. Ega ilma piirdeaiata metsa vahel kartulikasvatamisest midagi välja tulekski. Põllulapile on aed ümber tehtud.
"Sead on ülbed, ei karda midagi," teab perenaine, "poeg Indreku vana tulipunane malevapluus tuuldus siin hernehirmutisena, seda ka lõpuks ei kartnud."
Otsisid maja
Paarkümmend aastat tagasi hakkasid Tarandid endale korralikku suvemaja otsima. "Vaatasime niisugust kohta, kuhu vene vend kohe järele ei jõuaks," meenutab Tarand. Maja pärija ja Tarandite kauge sugulane said paarkümmend aastat tagasi matustel kokku ja sügiseks olid maja ostu-müügi asjad vormistatud. Vahepeal jännati nädalaid ametnikega.
"Harju rajooni esimees käratas, et kena küll, kui paberid korda olete ajanud, aga kas teie selle maja saate, pole üldse kindel. ühesõnaga, tahtsid käpa peale panna. Kant oli kuulus bosside jahipaik, kus metsamehed pidid ülemustele loomi ette ajama."
Mõlemale pojale, nii Kaarlile kui Indrekule, on istutatud oma kadakas. Kaarli kadakat on viimasel talvel põdrad pisut räsinud. "Aga asja saab," hindab peremees. Kadaka kasvamapanemine on omaette kunst.
Tiik sauna taga
"Suvel tuleb hektar heina maja ümbert ära niita, selle saab naturaalmajanduse korras naabriga sõnniku vastu vahetada," ütleb peremees tärkavat rohtu varbaotsaga sasides. Heina niidab tema, Mari pole seda tööd veel proovinud.
"Tööjaotus on maal hoopis selgem kui linnas," räägib Andres. "Linnas on ükskama, kes tolmu imeb. Maal on näiteks metsatööriistad juba rohkem mehe jaoks mõeldud - suured ja rasked."
Söögitegemises jälle on vana Tarand vilets. üksi maal olles elab pigem võileibadest.
Suvemaja ostes polnud Taranditel plaanigi aeda pidama hakata. Esimesena murdus Andres: arvas, et supirohelist võiks ikka kasvatada. Sealt edasi kartulimaa rajamiseni enam palju aega kulunudki.
Marsime mööda pehmeid mättaid metsa. Sead on lagendikul naadijuurtega maiustanud. Meile näidatakse haruldust: looduslikku jugapuud. Kui oks botaanikaaeda viia, kus Tarandil palju tuttavaid on, kasvatatakse seal juured alla. See pole nii lihtne kui pajuoksaga, mille võid otsapidi mulda pistes puuks kasvatada.
Maja ees on vana kooguga kaev. "Näe, oleks ikka pidanud vana puuämbri külaliste jaoks üles riputama," noomib Mari tuules kõikuvat plekkämbrit etteheitvalt silmitsedes. Andres Tarand vaatab kaevu sisse - alt paistab ahtake veesilm.
"Siit võtab kümme ämbrit ja ongi kuiv," seletab ta, "kastmiseks kipub väheks jääma. Muu vee võtmiseks kaevasin sinna sauna taha tiigi."
Saunast saab tiiki hüpata. Pea ees on tibake ohtlik, sest vesi ulatub tehisveekogus vaid nabani. Vanad metsamehed andsid nõu, et sanglepa juures peab veesoon olema. Polnudki vaja vitsaraoga sobivat kohta otsida: sanglepatuka kõrvale prooviauku kogunes vesi kiiresti.
Sokud peavad peremeest omasuguseks
Maasikapeenrad aia taga on kahtlaselt lagedad. Teadagi: kits on pealseid maitsmas käinud. "Näe, asitõend!" leiab Andres samast kuldijälje. "Vist seesama siga, kes hommikul aia taga uitas."
Aidapööningul pesitsevad kosklad on omaette linnud - hõivasid terve pööningu peremehelt luba küsimata ja külalisi vastu ei võta. Mõnikord juhtub küll perekondlikke äpardusi, nii et ühte pessa käivad mitu ema munel, väljahaudujal saab pärast seda rohkem tööd olema.
"Ükskord nägime, kui pojad pesast välja tulid," räägib Andres, "nad peavad aida pealt ise alla saama ja mereni kõmpima."
Oravad on elukoha valikul veelgi tsiviliseeritumad, ehitasid pesa elumaja pööningule. Kuna igasugu hõrgutisi on sinna raske vedada, viib oravaema aeg-ajalt poegi välja sööma: võtab kõhu alla ja poetab näiteks maasikapeenras maha. Kui pisipere on küllalt maiustanud, siis koju tagasi ja magama.
Kõik puud, mis väljaspoole aeda istutatud, on mähitud võrkudesse või piiratud koluga. Maiad loomad oleksid muidu kohe koore ja lehepungade kallal.
"Sokkudele meeldib nulg, hea vaigune puu märgistamiseks," teab Andres. "Kuna nad peavad ka mind sokuks, siis on majaümbruse puud nende erilise huvi all."
Toas
Tarandite talumaja on seest täielikult rahvuslik: ei televiisorit, raadiot ega kohvimasinat. Ukse kohal ripub moonikupar Kõvatomase põllult. Kõrvaltoas seisab puunõus leivataigen. "Näe, juuretis jäi linna, ei taha kerkida," uurib Mari puunõus seisvat leiva toormaterjali. Köögis on suur leivaahi, mida aeg-ajalt kasutatakse. Puust söögilaua tegi teadlasest sõber, kes iga asja peale meister. Lauda polnud ta varem teinud, paati aga küll. Hiljem tõmbaski laud kumeraks nagu paat.
Eelmisel suvel tuli naabri lehm Taranditele külla. Ei viitsinud pererahvast ära oodata, pistis pea lahtisest aknast sisse ja võttis külakosti. Perenaine sai jaole siis, kui lehmal koorepurk keele otsas kinni oli.
Tsoonis
1971. aastal saabusid Tarandid värskeltostetud suvetallu. Rühkisid läbi putke- ja nõgesepadriku mädanenud puumajja ning olid rahul. Ikkagi oma ja muust maailmast piisavalt eraldatud. Ei teadnud siis keegi veel mobiiltelefonidest ega muudest tsivilisatsiooni käepikendustest. Autotki polnud, ehitusmaterjali pidi seljas kohale tassima, suvel veeti suuremad asjad laenatud autoga.
Kuid õige pea selgus, et punakotkad armastavad kaunis kohas pommitamist harjutada. Pommid visati küll lähedal asuvatele Pakri saartele, kuid maismaa kohal oli hea pikeerida.
"Piirivalvurid puistasid Nõva bussi põhjalikult läbi, siin oli ikkagi keelutsoon," tuletab Andres meelde nõukogude-aegset maakoju saabumist. "ükskord käisin rannas ujumas. Häbematult, luba küsimata. Tulin veest välja ja piirivalve juba ootabki. Küsib passi. Mul aga polnud kombeks passi ujumispükste taskus kaasas kanda, sain noomida."
***
"Mari, mine nüüd ubade järele, need tuleb veel täna ära teha," ütleb Andres Tarand nagu Tammsaare "Tões ja õiguses". "Ega siia viilima ole tuldud." Andres ise läheb kartulimaale. Liivane muld tuleb õhtuks kobedaks saada, siis saab kartuleid külma mulda maha panema hakata.
