Lääne Ameerikas asuv, vaid klibuseid paljaid mägesid valdav Nevada on alati olemas olnud. Eestlaste jaoks paistab kaardilt otse Kalifornia kõrval, lõunas teravnurgana lõppev lahmakas maad kauge ja ihaldusväärsena, lausa imedemaana, kuid kes seal kord ära käib, nii enam ei tunne. See maa näitab ka oma pahupoolt, kui vaid püüda enam sisse elada.
Lääne-Ameerika eksisteeris maailma kaardil juba ajast, mil elasid Pueblo indiaanlased, kes said oma nime linnade, pueblote järgi kus nad elasid. Esimese kogemuse kõrbehingusest said need indiaani hõimud.
Nevada
Nevada on tohutult suur, Eestist kümneid kordi suurem ja enamuse sest võtab enda alla nn.kausis asuv (Great Basin- Suur Kauss) veetu ja kivine maa. Põhjas on tegemist nn. külma kõrbega ja lõuna pool, kus Las Vegas ja Sierra Mountinsid, kuuma kõrbega. Üks ekstravagantne koht teenib välja palju hüüdnimesid. Nimed nagu; seidzi osariik (hall iseloomuliku lõhnaga ürdipõõsas), hõbeda osariik, sõjast sündinud osariik - on tabavad nimetused.
See riik on sajandeid olnud õnneotsijate ning seikluste armastajate paradiisiks ning nõudnud karmi kõrbelooduse tõttu avastamisel uskumatuid pingutusi.
Kuid Nevada on ka USA osariigiks, kus väga vähe elanikke. Ajaloos on olnud momente, kus elanike arvu on alla viinud katastroofid või mingi tõeliselt raske sündmus. Nevada on eluks “ raske” osariik ja see on ka loomulik. Kõrb on elukeskkonnana pea võimatu, igal juhul head adopteerumisvõimet nõudev, paik küllap seda nii looduse enda kui ka looduse kuninga - inimese jaoks.
Teised osariigid võtavad Nevada elanikke kui ekstreemseid, lõbujanulisi ning pidevalt mängupõrgutes aega mööda saatvaid seega haigeid inimesi. Nevadalasel, eriti las-vegaslasel, ei ole hea kuulsus.Kuna elu siin on odavam kui mujal, eluaseme saab kätte väiksema hinnaga kui näiteks Californias, siis tänapäeval siia tullakse ja lausa massiliselt. Heade rahade peale mängijatele on see linn võimalus end auväärselt sisse seada ja elu rahakalt mööda saata. Väikese rahaga õnneotsijad jäävad sellest piskustki ilma. Fortuuna on selles linnas kanda kinnitanud, kuid soosib vaid väljavalituid.Aga see põnev seik ongi, proovida kas jah või ei. Ei’d ei usu seejuures keegi.
Nevada ja Las Vegase nägu on tänapäeval niisugune missuguseks karm ajalugu selle teinud on…
Pueblo Grande
"Selle paiga taga elavad lohemaod", nii kirjeldasid siinset loodust esimest korda kaardistanud inimesed . Ületada kuiva päikesest põlenud kõrbet tähendas paljudele kindlat surma. Esmaavastajad ei teadnud, kuidas leida vett ja toitu sellisest paigast. Muide Nevadast mitte eriti kaugel läänes asub Surmaorg, mis on kuulus eluvõtja kogu maailmas. Nevadasse tulnud valged võisid õppida punanahkadelt, nii nagu nemad õppisid üht-teist oma anastajatelt.
Esimesed inimesed, pueblo indiaanlased saabusid siia tõenäoliselt 12 000 a. tagasi. Ligi 750 a.p.Kr. leiutas sama rahvas meetodi, kuidas juhtida vesi kanalite kaudu oma põldudele. See oli äärmiselt oluline arenguetapp säilitamaks elu ses ebasõbralikus paigas. Praegu teatakse Nevada kaguosas paika nimega Pueblo Grande de Nevada, mis on asutatud pueblo indiaanlaste poolt ja olnud kunagi 20 000 asukaga üpris suur linn. Inimesed harisid põlde, jahtisid, kaevandasid ja suhtlesid teiste indiaanlastega.
Pueblo Grande on samuti tuntud kui Kadunud Linn ja Nevada esimene tondilinn. Tontlik on see tõesti. Kuumus pueblode katustel, kust avanebki sissepääs elamusse, tahab hinge võtta. All ruumijaheduses on hea, tulevad isegi mõnusad tunded maa-aluse turvalisusest ja ajaloo keerdkäikudest ajendatuna.
Keegi ei tea, miks lahkusid 1150 a. p. Kr sest paigast kõrgel arengutasemel pueblo indiaanlased. Põhjamaa elanikuna võin vaid oletada. Küllap põud, mis kõik toiduks vajaliku suretas. Ometi, olles kogenud seda kuuma ja kuiva taevast ja võrreldes Eesti vihmarohke madala taevaga, siis eelistaksin ise siia jäämist.
Kõrbete kuivust on paljudele eestlastele kergem taluda kui pidevat vesistavat baltimerelist.
Kõrbeindiaanlased
Kõrbeindiaanlased elasid Great Basinis kulutades enamuse elust toiduotsingutele.
Neil olid tõenäoliselt vaid harvad kontaktid maa-avastajate või karusnahaküttidega, kes alustasid sisserändu Inglismaalt ning Ida-Ameerikast 19 saj. algul. Samal ajal oli Ameerika juba ühendatud riik. Peter Skene Ogden, kuulus karusnahakütt Hudsoni kompaniist, saabus 1826 aastal Kirde Nevadasse. Jedodia Strong Smidt rändas samal aastal piki Colorado jõge Lõuna Nevadasse.Mõlemad mehed olid jahtimas tol ajal väärtuslikke karusloomi -- kopraid.
Karusnahakütid Põhja Ameerikas kogusid tihti ääretu varanduse müües nahku Euroopa ja Aasia klientidele, kus kopranahksed mütsid populaarsed. Otsides kopraid vedasid Ogden ja Smith oma väsinud kehi läbi mägede, lumetormide ja kõrbete. Aasta aasta järel pöördusid nad ikka uuesti tagasi Nevadasse, tuues kaasa teisigi karusnahakütte. Nii saabusid uute koprajõgede otsingutel kaks valget meest lõpuks ka Great Basinisse .
Kullapalavik
1848 juhtus selle paiga jaoks midagi enneolematut. Õnneotsingutel läbi elutu kõrbe. rändas üle kolmekümne tuhande inimese. Oli pääsenud valla. California kullapalavik Et jõuda kullani, järgisid kullaotsijad radu, mis olid kaardistatud Ogdeni ja Smidti poolt. Paljud tulid Humboldti jõe kaudu. Nii mõnedki jäid, Californiani välja joudmata, poolele teele. Kõige hullem lõik enne Californiat oli neljakümne miiline kõrbeala Humbolti Sinki ja Carson Riveri vahel. Nimetatud paika jõudnutel olid veevarud ja ka jõuvarud täiesti lõppenud. Kohalik jõgi aga soolajõgi, kust janukustutanu koheselt suri .Veel sada aastat hiljem leidsid muuseumid siit tohutus koguses mahajäetud vaguneid, kaasasolnud varustust ja veoloomade koljuluid.Ja leidsin minagi, tõsi mõnevõrra hiljem. Leidsin üksiku saapa vedelemas keset pruuni kõrbelagendikku, kasutuna ja “suu” ammuli igatsedes möödunud aegu taga.
Paik on välja ehitatud muuseumiks paljude tolleaegsete vagunitega, kus varustust ja inimeste suurusi nukke.
Kui varem läbisid Great Basini indiaanlased, kes harjunud raskes keskkonnas toime tulema,siis nüüd saabus siia täiesti kogenematu õnneotsija. See hiigelala (Great Basini pindala on ligikaudu 200,000 ruutkilomeetrit) sai nende viimaseks katsumuseks. Paljud kaotasid elu.Ühe statistilise uurimuse järgi hukkus ajavahemikul 1841 kuni 1859. teel California kullani ligi 20 000 inimest. Kes ületasid ületamatut jõudsid välja ka tõotatud maale. Õnnetud olid need kes andsid alla vee puuduse või mitteküllaldase toidu tõttu. Oli ka lõputust teekonnast surmväsinuid, teel juhtunud õnnetusi, haigusi ja indiaanlaste käe läbi hukkunuid.
Ma kogesin seal pea samu tundmusi kui kullarändurid - väsimust, mahajäetust ja troostitust, samas oli mul veepudel kindlalt käes.
Mormoonid
Enamus Nevadasse jääjatest olid usu poolest mormoonid.1850. aastal püstitasid mormoonid Nevada piirile tugipunkti toidulaoga, kust müüdi varusid kullakaevuritele. Mormoonid ehitasid ses osariigis, kui mitte arvestada maa päriselanikke, esimesi maju ning kasvatasid esimesi vilju. Sündis Genoa -- esimene valgete poolt püstitatud linn Nevadas. Mormoonid lahkusid Genoast 1857 aastal, mil nende kirikujuhid kutsusid nad Salt Lake Citysse Utah'is võitlema Mormoonide Sõjas.
Ometi on mormoonid kaudselt jäänud ka tänapäeva Las Vegasesse olles seal üks suurimaid rahaliigutavaid jõude. Teatavasti läheb teatud osa mängupõrgute rahadest mormoonide heaolu toetuseks.
Oli aasta1859, kui kaks kaevurit avastasid Lääne Nevadas hiiglaslikud hõbeda- ja kullavarud. Lohemadude hinguse all olevasse, maapõuekullast ja hõbedast rikkasse paika pöördus tagasi vaid tuhatkond mormooni. Üks nende järeltulijaist oli ka mu sõber Stan Hall, kelles esimesel pilgul küll mormooni ei näe. Suitsetas teine ja omas terve eluaeg vaid üht naist. Vaid ta terved säästlikud elukombed, taimetoitlus ja usku alal hoidvad lapsed ütlesid mormoonide peresse kuulumise kohta midagi.
Comstock Lodo ja Virginia
See avastus, nimetatud Comstock Lodo, meelitas kaevandustesse tuhandeid uusi õnneotsijaid. Hõbe tegi paljud üleöö miljonärideks. Moodustati linn nimega Virginia. Hõbedavarud ses paigas on ja olid tõeliselt suured. Kasumid sellest on aidanud üles ehitada San Francisco ja fondeerida Ameerika Tsiviil Sõda. Tohutu rikkus pani tegema ekstravakantseid asju nagu tänavate hõbetamine ja miljonäride tapmine. Pirukast ilmajäänud müüsid võileivahinna eest oma kaevandusload ja lahkusid tundmatute ja puruvaestena. Mõnedki kaotasid oma fortuunasoosingu tänu pokkerile. Rikkad kaevurid ehitasid Silver City, Gold Hilli, praeguseks kaardilt sootuks kadunud alevid. Sealsest Virginia Cityst on saanud turistidele muljetavaldav muuseum.
Alustades 1000 asukaga sai Virginia kiirelt suurimaks ärikeskuseks ses piirkonnas. Linna ehitati uhkeid häärbereid, esimese klassi hotelle, 110 saluuni ning ka "Territorial Enterprise" ajalehetoimetus, kus alustas oma karjääri hiljem kuulus kirjanik Mark Twain. Reisil läbi selle pooltühja tondilinna sain näha üheksat surnuaeda, kus miljonäride hauaplatsid üksteise kõrval.
Nevada osariigi moodustamine
Hoolimata populatsiooni väiksusest moodustati Nevadast osariik. Aastal 1864 31. okt. lubas valitsus tal ühineda 36-nda osariigina ühendriikidega. Kuna see juhtus kodusõja päevil kutsutakse Nevadat veel tänapäevalgi sõjast sündinud osariigiks.
Kaevandamine Nevadas saavutas haripunkti 1870 aasta jooksul. Suurimaks kaevanduslinnaks kasvaski Virginia.
Riik hakkas hõbeda eest maksma ikka vähem ja vähem ning kaevandamine polnud enam tulus.Kümned tuhanded inimesed lahkusid osariigist, et otsida õnne mujal. Paljud linnad muutusid täiesti inimtühjaks. Nevada rahvaarv langes pea poole võrra. Üle öö sai osariik täis nn. tondilinnu. Kes jäid, leidsid uue elatusvõimaluse karjakasvatuse näol. Mõned, näiteks baskid (rahvus Hispaaniast) seadsid end mugavalt sisse Põhja Nevadas ning alustasid sealsetel rohumaade lambakasvatusega .
Hasartmängude mängimine
Läbi kogu kaevanduste ajaloo on hasartmängude mängimine olnud Nevadas populaarne. 1910 aastast oli see seadusega keelatud, kuid aastal 1931 legaliseeris osariigi valitsus uuesti hasartmängude mängimise. See oli ainus osariik sel ajal, kes toimis nii. Reno ja teised linnad avasid uuesti oma kasiinod. Uuesti valisid inimesed osariigi selleks paigaks, kus proovida oma fortuunasoosingut. Tulles muidugi lootusega rikastumisele, jäid paljud siia elama alaliselt.
Ainult rikkus ei andnud Nevadale kuigi palju elanikke. Rikkuse kogumine oli riskantne, sellega oli seotud palju vägivalda.Peale seniidis asetseva päikeselohemao lõõskas “lohemadusid” ka inimeste hulgas ringi. Et jahutada päid ja ettevõtmisi, oli hädasti vaja vett.
Eelmise sajandi hakul Nevada kirdeosas, Arizonase ja Utahi piiril alustati hiigelprojektiga.1936 aastal lõpetati Hooveri tammi ehitus, mis sai üheks suuremaks maailmas. Asukohaga Colorado jõel vastu Nevada ja Arizona piiri kogub tamm vett nii nimetatud osariikide kui ka California jaoks. Tammi taha kogunes veehoidla - Mead'i järv. Samasse ehitati hiljem ka võimas elektrijaam.
1950-ndal aastal elas osariigis juba 160 000 asukat, kuid enamus piirkondi oli hõredalt asustatud.Võrreldes seda 2000 aasta miljoniga on kasv 10 kordne.
Küllap hõreda asustuse tõttu valis USA valitsus aatomipommide katsetamiseks just selle ala. Jälgisin Charlestoni Mountinsi vaateplatvormilt, mis Las Vegasest poole tunnitee kaugusel, läbi pikksilma aatompommi oletatavat lõhkamispaika. Põnev tunne on… See seal on möödanik.
Jaa, Nevada minevik on olnud groteskne, hirmuäratav.
Plahvatuste kaja kostus kaugele ning seenekujulised hiigelpilved liikusid ümbritsevate alade kohale, kandes kahjulikke plahvatusjääke. Pärast seda muutusid elanikud rahutuks oma elu ja keskkonna pärast.
1963 aastal viidi katsetused maa alla ning valitsus jätkas testimist vaatamata rahva kasvavale rahulolematusele. Nevada oli tol ajal maailma suurim tuumakatsetuste polügoon. Mõned on senini veel mures plahvatuste hädaohtliku mõju pärast. Paljudele sai see kartus ka osariigist lahkumise põhjuseks. Need, kes jäid, käsitlevad kõrbet hästi ja loodavad siin veeta kogu oma elu. Ka on kahjulikke mõjusid keskkonnas aastatega vähem ja vähem. Märkasin seda minagi. Inimesed Las Vegases, turisid ja maailmarändurid ainult naudivad. See piirkond on praegu kui Vesuuvisuudmel asuv hiigelõitsengul meka, kus palju heaolu, raha ja rikutud inimesi.
Tondilinnad
Tagajärjeks tuumaplahvatustele jäid inimestest vaiksed saluunid, kokkuvarisevad ehitised, kauged kõrbekaevandused -- kunagiste seikluste tummad tunnistajad. Nevada kaevandusajalugu seiskus sadades tondilinnades ja mahajäetud kaevandustes üle kõrbe. Enamus Nevada väikelinnadest on kunagi olnud suurema rahvaarvuga kui praegu. Virginia, kord suurim ja kuulsaim on nüüd turistidele tõmbenumbriks vähem kui 800 elanikuga. Tonopah, kaevanduslinn, kus kunagi elas 20 000 elanikku, on nüüd 4000 elanikuga väikelinn.
Tõelistes tondilinnades jalutab nüüd vaid tuul, kolksutades majade uksi. Rhyolite, Hamilton, Delamar ja Tybo on vaid mõned praeguseks allesjaanud arvukatest kaevandusaladest. Külalised võivad vaid mõttes kujutleda dekoreeritud poesissekäike, kärarikkaid saluune, kuulda hobuste kappamist ning kaevureid oma maalappidel kirkadega maad toksimas.
Tänapäeva elanikkond on siia saabunud mitmetest paikadest. Suurima osa moodustavad aga siiski brittide järeltulijad. Paljud uusimmigrandid on tulnud Mehhikost, mille piir pole ju kaugel. Üldse võib kuulda kõikvõimalikke aktsente.
Las Vegas
Nevada pealinnaks on Carson City, tegelik elukeskpunktiks aga Las Vegas. Maailmalinn lausa vohab samanimelise oru servadest üles paisudes. Jälgin lennukist Las Vegase miljoneid jaanimardika tulesid ja imestan, kust küll see energia küllus ja raiskamine. Linn on alguse saanud hoopis erilisel moel - kurjategijatest. Aga Las Vegas ei jää tühjaks, vastupidi kasvab hirmuäratava hooga. Saanud miljonlinnaks ja haarates enamuse Nevada elanikkonnast, on see linn ka edasi pahede lokkamise paigaks. Kui ülejäänud Nevadas jalutab ringi tuul, siis selles lõbu pealinnas on lõbu laialt. Ja rahvale see lihtsalt meeldib, enamus aega kaotada ja siis üks kord võita. Kuidas muidu selgitada fakti, et isegi pärast 11. septembri New Yorgi sündmusi ei langenud külastajate arv. Rahvas oli vaid paar päeva tumm. See oli shokk, mis sadas alla nagu terroristide lennukki, kuid kadus kiiresti. Praegu elab lõbustuste pealinn oma igapäevase argielu rütmis.Mis sest et vahete vahel keegi Luxori lae alt alla hüppab, olles kaotanud vähemagi lootuse kaotatud raha tagasi võita.
Lohemaod tegutsevad edasi Nevada inimeste hinges.
Artikkel aga ei tahtnud jätta pessimistlikku muljet vaid vastupidi optimistlikku. Kõik oleneb ju sust endast, kas minna kergema vastupanu teed või raskema vastupanu. Eks see olegi elu põhiküsimus:Olla või mitte olla..
