EV100

Kaberneeme poolsaar on küll tüüpiline Põhja-Eesti kalurikülade-poolsaar, kuid Tallinna lähedus on teinud sellest ka jõukama keskklassi elupiirkonna. Kaberneeme sadamast leiab restorani, väikese hotelli ja liivarannajupi. Külas on veel paar rannakõrtsi. Auto saab jätta sadama parklasse.

Käsmu on idülliline kaptenite küla Lahemaal Võsu lähedal, praegu küll rohkem suvitusküla. Käsmu matkarada kulgeb Käsmu külast mööda männimetsi Palganeemele, kust tagasi saab jalutada mööda mereranda vaadetega Kuradisaarele. 

Käsmu matkarada, mis allpool kaardile on kantud, erineb küll veidi RMK Käsmu matkarajast, kuid kulgeb selle erinevaid osi pidi. See tee pole väga pikk - alla 10 km, on vaheldusrikas - minnes kulged mööda metsateed ilusa männimetsa all rändrahnudest mööda ja poolel teel jõuad Palganeeme tippu, kus asus endine piirivalve-ehitis. 

Linnarabadega on see lugu, et seal võib leida küll laudtee, turbapinnase ja vesiseid kohti, aga päris klassikaline raba nagu Kakerdajas või Soomaal see pole. Aga siiski on see matkarada, pealegi linnas. Tallinnas võiks ehk sellise rabatee teha ka lennujaama taha, kuhu turistid otse saaks liikuda, seal on ka selline pooleldi nagu raba, pooleldi lihtsalt kiduravõitu mets turba peal.

Pääsküla rabarada on kohati ka kummituslik. Kümmekond aastat tagasi raba põles. Sellest on alles söestunud tüvedega maastik. Põlenud puud kestavad kauem ja ei mädane nii lihtsalt.

Põhja-Kõrvemaa oli eelmisel sajandil kaua enamuse meie jaoks suletud ja võib juhtuda, et tulevikus on see jälle osaliselt militaartegevuste pärast kinni, kuid praegu saab igaüks sellel jääajamaastikul uidata ja segama ei tule isegi autod. Jussi järvede kant on üks vähestest kohtadest, kuhu autoga ei pääse ja sellepärast on voorte vahele tekkinud jääaja-järgsete järvede kallastel alati vaikus.

Kakerdaja raba läbib üks mõnus mitme kilomeetri pikkune laudtee, kuid algusesse tagasi saamine mõnda teist teed pidi on keeruline. Kevadel, hilissügisel ja vähese lumega talvel võib proovida seda lühemat tiiru, suvel pika rohu ja sääskede-puukidega on see ebamugavam. Paljude poolt Eesti ilusaimaks kuulutatud rabarada kulgeb kunagise Noku talu aseme juurest Kakerdaja (või Kakerdi) järveni, jätkub kaarena ümber järve rabasaareni, mis võis olla hiiekoht ja lõpeb Mõnuvere pool männimetsa all.

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see imeilus rabarada, ilmselt üks Eesti ilusaimaid. Kuid ega alguses sellele sattudes polegi nagu midagi erilist - raba nagu raba ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee ja rabajärvede ääres on selge, et Meenikunno on eriline koht.

Endla matkarada on tegelikult natuke eksitav nimi, aga nii on see rahvale kõige paremini selgeks saanud. Tegelikult mõeldakse pigem Männikjärve matkarada, mis algab Toomalt, looduskaitseala keskuse juurest ja teeb tiiru ümber Männikjärve raba. Endla raba on hoopis natuke eemal lääne pool, kuhu pääsemine on raske ja rada algab hoopis Kärdest, kuid lõpuosas kulgeb mööda Männikjärve rada. 

Männikjärve matkarada, mida ka Endla raba matkarajana tuntakse, algab Toomalt ja kulgeb hobusekoplite vahelt metsa alla, sealt sirgelt kuni rabani, teeb paar 90-kraadist jõnksu ja ületab joonlauatrassina märgala, hoolimata laugastest ja rabasaartest. Kuskil keskel asub äsjarenoveeritud vaatlustorn, kust avaneb vaade laukamustrites maastikule. Lõpus tuleb teekond ümber raba tagasi Männikjärve ja hobusekoplite juurde.

Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja õnneks sidus rahvast pealinnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.

Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate kauboiajastu on möödas ja vahepeal üsna rämpsune maatükk puhtaks saanud. Lindude pesitsuse ajal ei tohi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel ära seda proovi.

Kui aega on napilt, näiteks mõni tund (nii nagu oli kunagi Looduse Omnilaevaga teel Aksilt Kerile), ei jõua saarel just palju vaadata. Samuti on igapäevase praami Wrangö liin selliselt sätitud, et ühe päevaga saarel ära käies ongi just parasjagu nii palju aega, et teha väike tiir koos söögipeatusega sadama lähedal ning ongi aeg tagasi laevale liikuda.

Siiski saab ka mõne tunniga paljud olulisemad kohad nähtud, et järgmine kord juba põhjalikumalt tagasi tulla.

Esimene peatus - Kelnase sadam. Siin seisab kai ääres ka kunagine Prangli põhiline ühendaja mandriga - postipaat Helge, mis sõidab vahest praegugi.