Kui aega on napilt, näiteks mõni tund (nii nagu oli kunagi Looduse Omnilaevaga teel Aksilt Kerile), ei jõua saarel just palju vaadata. Samuti on igapäevase praami Wrangö liin selliselt sätitud, et ühe päevaga saarel ära käies ongi just parasjagu nii palju aega, et teha väike tiir koos söögipeatusega sadama lähedal ning ongi aeg tagasi laevale liikuda.
Siiski saab ka mõne tunniga paljud olulisemad kohad nähtud, et järgmine kord juba põhjalikumalt tagasi tulla.
Esimene peatus - Kelnase sadam. Siin seisab kai ääres ka kunagine Prangli põhiline ühendaja mandriga - postipaat Helge, mis sõidab vahest praegugi.
Sadama kuuris on suviti kohvik, käsitööpood ja suveteatri etendused. Pööra ülalolev sfäär teises suunas ja näedki.
Järgmine peatus - Prangli rahvamaja. See ehitati 1954. aastal. Siin asub ka saare postkontor ja raamatukogu.
Prangli põhikooli praegune hoone ehitati 1900. aastal, selle palgid toodi talvel üle merejää. Kool tegutseb praegugi.
Koolimaja juurest pole kaugel Prangli kauplus, kus on ka võimalus sularaha pangakaardiga välja võtta. Ja siis viitavad viidad vasakule, gaasi puuraugu juurde.
Allpool olev teekond lähebki Prangli maagaasi puuraugu juurest edasi, teedelabürint metsas on keeruline, aga pea kõik teed viivad lõpuks kas külla või mere äärde. Nii et orienteerumine on lihtne.
Gaasitoru, mis metsas maa seest välja ulatub, kinnitab seda, et lisaks põlevkivile ja fosforiidile peidab meie maapõu ka väärtuslikku gaasilist kütust, kuid mitte piisavalt palju, et tööstureid huvitada. Torust tulevat gaasi võib ettevaatlikult põlema süüdata, pärast kustuta kiviga kindlasti ära (pane kiviga torusuu korraks kinni). 1924. aastal otsiti aga Pranglilt hoopis naftat. 1946–1960 puuriti gaasitorude jaoks auke juurde, aga midagi väga kasulikku siiski ei leitud. Üks toru jäigi gaasi immitsema ja on nüüd kohalik turistimagnet.
Gaasileiukohast kiriku juurde edasi läbi metsa minnes on vaja jälgida kaardil olevat träkki, et hoovide vahelt läbi manööverdada ja mitte kellegi õuele toppama jääda. Teel kirikuni jääb peatee äärde ka mitu tubamuuseumi.
Kirik ja kalmistu on saare teises otsas. Mööda peateed saab kas otse tagasi sadamasse kulgeda - kui oled kiirema kõnniga, siis jõuab teha ka kerge söögipeatuse Saare Restos, kus on nii kaardimakse, tasuta WiFi, mätaskatusega kämpingud kui muidugi ka a´la carte restoran. Kogu saare lühike ring tuleb ca 6 km pikk. Veelgi kiirema kõnniga jõuab ära käia isegi Prangli rannas - tavaliselt üksikute inimestega valges liivarannas, kus on ka mõni laud ja katusealune.
Prangli on saar, kus elab alla saja inimese, üks vähestest saartest, mida ei tehtud elanikest II Maailmasõja käigus ja järel tühjaks. Saaretiir on seega põhjarannikul täiesti unikaalne - külaelu pole siin kordagi katkenud, inimesed elavad ja tegutsevad aastaringselt edasi, püüavad kala, kasvatavad kartulit ja peavad lambaid, õpetavad koolis, suvel tegelevad turistidega.
Vaata kaarti suuremalt:
Vaata fotosfääri teekonna (peaaegu) algusest, kui saare põhimaantee oli veel kruusakattega (nüüd asfalt):
