EV100 Street View mapping

Lõunalaagris Petseri külje all asusid Eesti Wabariigi aegadel 1930ndatel sõjaväe harjutusväljakud ja laagrid. Ohvitseridel olid suurejoonelised villad, sõduritel korralikud kasarmud, ratsavägi oli võimsates tallides. Harjutati täpsuslaskmist, distsipliini ja lahingupidamist.

Nüüd on sellest kõigest järel vaid mälestus. Vaid mõni üksik vundamendijupp või rohtu kasvanud paraadtrepp annavad tunnistust kunagisest sõjaväelinnakust. Üks kelder on ka veel säilinud koos laguneva puu-uksega.

Kohtade tähtsus muutub aja jooksul. Kunagi käidi Tartusse hoopis teist teed pidi. Siis hakkas viima maantee üle Pirita jõe Tartusse pisikest kivisilda pidi üle Pirita jõe Saula kandist. Nõukogude ajal sai seal peatuda väikeses parklas, kus sirutati enne Tallinna jõudmist jalga ning jalutati siniallikateni. Nüüd on allikateni ja hiiepaigani viiv rada ära peidetud 2 x 2 maantee äärde jäävate kogumisteede rägastikku, kuid kohale jõuab ikka.

Mukri rabast pole paljud midagi kuulnudki. Kuid 2017. aasta suvel, kui seal sai valmis uus kõrge vaatetorn, hakkas rahvast saabuma murdu. Kohalikud parklad raja alguses, aga eriti raja keskel, kust viib kõige lühem laudteejupp vaatetornini, olid autodest ummistunud. Kitsas sirge tee läbi soo on servadest hakanud ära vajuma tihedast liiklusest, aga tegelikult saab kõige paremini parkida raja lõpus, kus on kuivkäimla, lõkkeplats ja isegi väike katusealune lauakesega.

Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati alles 1938. aastal, aga need olid juba varem rahvale teada Põrguhaua nime all. Meteoriidi enda ainet pole leitud, kuid pinnaseproovid vihjavad siiski üsna kindlalt taevase keha kokkupõrkele.

Matkaja jaoks on meteoriidikraatrini tehtud kõik, mis matkaraja puhul võimalik. Lifti kraatrisse ainult veel pole. Parklast algab lai laudtee, mida saab nii lapsevankri kui ratastooliga lõpuni läbida. Teed palistavad puuskulptuurid, raja esimeses pooles asub matkaonn, kus võib näha näitust meteoriidist ja infostend. Majake pole küll mõeldud ööbimiseks, aga hädavariandina on seal võimalik end öösel isegi külili visata.

Seda ei juhtu tihti, kui mõni uus matkarada avatakse, eriti veel nii Tallinna lähedal, kus eramaad lõikavad maastikke ja võõraste möödarändamisest paljud midagi kuulda ei taha. Sealsamas kulgeb juba 90ndate keskel avatud nn E9 eurorada ehk rannikurada, mis peaks kogu Eesti mererannikut pidi katkematult kulgema Narva-Jõesuust Heinasteni. Juba kulunud E9 märgid on siiamaani näha, mõnes kohas peab ka ringi minema, kuna maastik on muutunud ja avaliku tee asemele on tekkinud kellegi aed.

Suurupi rand on peidetud suvilarajoonide ja uuselamuterivi taha. Kohati on rannaäärsed teed kinni pandud ka sõjaväelaste poolt. Aga rannale pääseb jala siiski ligi ja autotki pole vaja väga kaugele jätta. Küll võib see aga järelvalveta jääda üksikus kohas. Rand aga valdavalt vaba ja inimtühi nii jalutamiseks kui pikutamiseks.

Tabasalu matkarada on mõnusalt lühike kiirele linnast välja lahkujale, vaid natuke üle 3 km pikk. Siiski võib sellele maastikule julgelt minna ka oma loodussõbraliku väliskülalisega, kui aega vähe ja linnast väga kaugele ei jõua.

Tabasalu asub kohe Tallinna külje all ja on pealinnaga juba servast kokku kasvanud. Kogu kakumäe-Tabasalu vaheline madal mereala on erauid ja kortermaju täis ehitatud. Tabasalu matkarada on aga esimene võimalus jõuda mereni välja ülevalt, panga pealt. Kuna kogu tee on palistatud infotahvlitega, sobib see hästi ka väiksematele matkajatele, kes tahavad loodust tundma õppida. Maastik on samuti üsna lihtne, kui panga alla ei roni, kust rada tegelikult ka tagasi kulgeb. Lõpupoole on trepp, mis viib liivasele veepiirile.

Pikanõmme-Majakivi rada saab alustada kahest otsast: kas Tallinna poolt tulles Kolga-Aabla poolt või sõites poolsaare Hara poolsele küljele ja alustades Virve küla lähedalt. Pikkus jääb mõlemat pidi loomulikult samaks, ca 4,5 km. Kogu kaheksakujulist rada läbides tuleb pikkuseks ca 6 km. Kulgeda saab trekkinguna ehk algus ja lõpp on ühildatav samasse kohta. Kaarti vaata loo lõpust.

Naskali laht on üsna üksildane ja huvitav. Tapurla pool laiuvad üsna inimtühjad liivarannad, Juminda tipu poole liikudes kerkivad otse mere äärest savised rannikupangad, millelt puud tormiga vette langevad. Vaikseid lahesoppe, militaarehitisi ja kalurite paadilautreid leidub ka. See on paras koht südasuviseks kuumade ilmade rännakuks, sest igal hetkel saab end merre kasta, kui liiga palavaks on läinud. Lisaks jääb tee äärde seene- ja marjametsasid. 

Männimetsad peidavad ohtralt seeni, mustikaid ja pohlasid. Kaldavõsas ragistades on aga oht saada endale külge mõni puuk. Juunis on rand sääserikas, aga kui juhtub olema kuiv suvi, siis jultunud vereimejad ründavad ka hiljem, kasvõi augustis, millal on tavaliselt parmude aeg. Aga tõsist matkajat need looduslikud takistused muidugi ei sega.

Paukjärv on Põhja-Kõrvemaal populaarne, isegi väga populaarne pikniku- ja telkimiskoht, nii et järve ääres telkimisel saab teistest turistidest rahu vaid kas väga viletsa ilmaga näiteks ladinal sadaval sügispäevadel või krõbeda pakasega talvepäevadel. Muul ajal saalib rahvast 800 meetri kaugusel asuvast (suvel mõnikord valvega) Kaksiksilla parklast pidevalt, pikniku- ja marjakorvid näpus, mõnel seljakott telgi ja ööbimisvarustusega seljas.