KAIDO EINAMA
Paukjärv on Põhja-Kõrvemaa üks tuntumaid kohti. Hea meditatsioonmatka saab teha just sealkandis Paukjärve juurest üle Kõnnu Suursoo ringiga Tammsaare metsavahikoha kaudu tagasi Kaksiksilla parklasse. Kuid on ka teine tee. Lihtsam ja lühem. Kokku 7,8 km. See teekond algab Kaksiksilla parklast Soodla jõe ääres ja läheb esialgu otse Jussi järvede poole.
Eksida pole eriti võimalik, sest viit suunabki Jussi järvede telkimisala suunas. Kui aga oled tõusnud selle tee pealt (pärast teeviita) juba oosiharjale, pane hoolega tähele, kust tuleb ära pöörata vasakule, oosiharja peale. Siis on edasi jälle lihtne - samm vasakule, samm paremale ja oled 45-kraadisel nõlval, kust saab vaid alla veereda. Ära veere - hoidu ikka jääaja moodustatud oosiharjale.
See, muide, on kunagine jäälõhe, kuhu kogunes sulavesi ja koos sellega ka kruusasetted ja liiv. Nii tekkis jääaja-aegsete liustikujõgede kohale hiljem pinnavorm, mida praegu tunneme oosi nime all. Oosid murenesid, kuni saavutasid optimaalse, ligi 45-kraadise kaldega nõlva. Harjal hakkasid ühest iidsest keskusest teise käima muistsed eestlased, oosiharjad said muinasteedeks, kuni Rootsi ajal need tasapisi unustati, sest rootslased hakkasid Eestisse rajama moodsat maanteedevõrku.
Kuid meie teekonnale satub hoopis üks muu vaatamisväärsus. Pealtnäha nagu väike meteoriidi- või pommikraater, kuid tegelikult pigem sinna teise variandi poole kalduv auk pole muud kui Eesti luurajate punker. Metsavendade poolt neljakümnendate keskel rajatud punker oli kõige eluks vajalikuga ja pidi raudse eesriide tagant sidet pidama läänemaailmaga. Oosihari oli ka hea kõrge koht selleks. Punkrit oli kerge liivasesse pinnasesse kaevata, Koitjärve küla ümbrus oli aga üsna metsik paik juba vanast ajast. Oli ju siinkandis Tammsaare romaanidestki tuntud Vargamägede kohanimega küngastik, mis tähendas, et külade vahele metsikusse kohta kogunesid lindpriid, kes möödujaid vahest tülitasid. Seega ka luurajate jaoks hea vaikne unustatud koht.
Paraku sai punker tegutseda loetud kuud, kuni esimene sisselangenu pidi selle asukoha paljastama. Punaarmeelased korjasid varjupaigast nodi kokku ja lasid ehitise õhku.
Kui nüüd siit punkrikraatri juurest edasi kulgeda, tuleb nutitelefon taskust võtta ja avada Google Maps selle kaardiga siin. Jah, seesama, mis allpool on suuremalt. Vaata sealt oma asukohta ja seda, millal tuleb suurelt teelt ära pöörata. Natuke vesiseks läheb, seda küll, aga niimoodi jõuad huvitava Kaasikjärveni - väike, aga väga sügav, üle viie meetri. Selline sügavus takistab pisikesel järvel kinni kasvamast - veetaimed ei saa põhjapimedusest veepinna poole sirutuma hakata.
Kaasikjärve juurest jõuame Metstoa järveni, mille ääres on kunagise Soome konsuli suvila varemed. Betoonist keldrikorrus on järvekaldal siiamaani veel alles.
Järvekaldalt läheb jupike laudteed edasi või täpsemalt öeldes tagasi sellesama oosiharjani, kust kulgeb tee Paukjärve tagant vaatetornini. Olemegi kuulsa ja ilusa Paukjärve ääres kunagise NMKÜ suvelaagri juures, kus RMK lõkkeplats on tehtud sellesama betoonringi äärde, kus Eesti Wabariigi ajal laagrit peeti. Nüüd on poolteist kilomeetrit jäänud tagasi Kaksiksilla parklasse ja natuke alla 8 km pikkune matk ongi kohe-kohe läbi.
Seda retke sobib hea ette võtta ajal, kui rahvast on vähe - sügisel, varakevadel või talvel nädala sees. Üksi oosidel uidates mõtle Tammsaarele, jääajale ja sellele, kuidas lidpriid seal üksildastes metsades kunagi elasid. Töö- ja argiasjadele ära mõtle. Sellepärast ongi see hea meditatsioonmatk. Mõne aasta pärast võib piirkond jääda juba laskevälja uude laiendatud ohualasse, seega iga kord enam ei pruugi Paukjärve kanti pääsedagi.
- Pildid: matk Looduse Omnibussiga 11.01.2015
- Kaart: teekond Google Mapsi kaardil
- Video: 11. jaanuari retk
Vaata kaarti suuremalt:
Vaata videot:
