Praegu, kevadel, kui lumi on sulanud (tõsi, varjulisemates metsasoppides ja näiteks palgivirnade all on kelts veel alles), jää läinud ja ilmad piisavalt soojad, on parim aeg paadi- või kanuumatk ette võtta. Miks? Sest sääski veel pole, kaldaääred pole mehekõrguse rohuga kaetud ning jõelsõit ei tähenda vaid võsakoridori läbimist. Lehti pole. Lisaks on veetase veel kõrge, teed juba metsas peaaegu tahedad ja lõkkeplatsidel pole üleasustatust, nagu suvekuudel.
Kuhu aga minna? Reisijutud.com käis väikese seltskonnaga esimest korda Soodla jõel ja võib tõesti soovitada, et see on hea jõgi. Nii kummipaadi, kanuu kui kajaki jaoks. Kajaki ja kummipaadiga seda jõge proovisimegi.
Kui esialgu oli plaan Jussi parklast Soodla silla juurest jõkke minna, siis pärast lühendasime marsruuti 5 km võrra Paukjärve parkla juures oleva Soodla kaksiksillani. Ja veehoidla alguses lõpetamise lükkasime edasi veehoidla keskpaika (allpool oleval träkil on veehoidla osa puudu, kuna kummipaadi lappimisest venis matk pikemaks ja mobiili aku sai niimoodi enne lõppu tühjaks).
Nüüd aga matka enda juurde.
Parklasse on hea oma autod jätta ning Soodla veehoidla põhjakaldal leidub palju kaldaäärseid puhkekohti, kuhu saab jätta teise auto. Nii on algus ja lõpp transpordiga kindlustatud. Veehoidla põhjakalda teed aga on tõeliselt kehvas seisus, vesiseid "pommiauke" täis.
Soodla jõgi on puhas, roikaid ja langenud puid leiab vähe. Turismimaterjalidest leiab ka põhjuse, kui ise just loodusetundja pole: jõe ääres kasvab põhiliselt sanglepp ja seda koprad ei jära. Muidu on aga need tammiehitajad loomad hambad löönud nii kaske kui isegi kuuske. Mis teha, kui närimisväärset veekogu ääres liiga vähe. Paaris kohas oli aga inimkobras saaginud puu just jõe suunas maha - ei tea, kas tahtis silda teha vms. Ühes kohas oli ehitatud palkidest rippsild suurema harvesteri jaoks, et see jõe teedeta põhjakaldale saaks sõita puid maha võtma.
Kogu selle pika tee jooksul kohtab jõe ääres vaid üht maja, muu on täiesti puhas, asustamata loodus. Vahepeal sõidad käänulises kõrkjalabürindis, kust aeg-ajalt mõni lind pladinal lendu sööstab, kui närvid enam vastu ei pea. Siis tunned, kuidas kuivanud kõrkjamüür päikese tagasi peegeldab, nii et soojendab jaheda vee peal kahest suunast. Siis jälle hakkab kägu kukkuma. Matka lõpus on kosta nahkhiirte piiksumist ja sookured tekitavad tallinnfilmiliku Tammsaare-meeleolu. See sobib Soodla matkaga kokku, sest Tammsaarega ongi seotud Oru metsavahikoht umbes matka keskel, kust viib üle jõe väike palksild vastaskaldale, lõppedes otsapidi vees.
Tähtsamad objektid kogu teekonna jooksul on Paukjärve kaksiksild koos konnakudu-tiigikestega ümbruses, siis ühe vana hüljatud talutee otsas lagunenud palksilla jäänused, kohe peale seda üksik metsatalu saunaga jõe kaldal, edasi pikk maa slaalomit Soodla soises orus, metsameeste värskelt ehitatud (talvine?) ripp-palksild, Oru metsavahikoha mälestuskivi, Tammsaare paviljon ja palksild, Piibe-Peterburi tee betoonsild, Soodla kitsa jõe aeglane muutumine laiaks veehoidlaks ja veehoidla-äärsed puhkekohad, saared veehoidlas ning militaarala veehoidla lõunakaldal. Ja ongi aeg paadid katusele sättida (või kohapeal telk püstitada) ning veematka osa on läbi.
Vaata kaarti suuremalt:
Vaade Google Street View´s: kui lähed paremale, jõuad Jussi järvede matkaraja parklasse ja matk tuleb 5 km pikem; kui otse ehk pildil vasakule, siis järgmine suurem tee pöörab Paukjärve kaksiksilla juurde parklasse, kust meiegi alustasime.
