Äripäev, Puhkepäev, 5. märts 2004
Madli Palm
Elko Eesti turundusjuht
Autoga võib minna reisile ka Euroopa teise otsa – Portugali ja nautida Euroopa läbilõiget, tuues reisilt kaasa haruldase koera.
Tavainimese mõistes ei ole ma normaalne reisil käia. Mulle ei meeldi lennukiga sõita, minu reisid on suuremal või vähemal määral alati seotud koertega. Ehk nagu mu ema ütleb: kui teised inimesed ei tahaks tasuta ka neid koeri, siis mina tuulan mööda maailma, et üles leida kõige koledamad koerad ja maksan veel nende eest palju raha ka.
Nii ka seekord oli plaanis tuua koos kaaslasega omale Eestisse üliharuldane tõug Ca de Bou. Kuna neid koeri on kogu maailmas ülivähe, siis võttis kõigepealt tükk tegemist, et laiast maailmast Interneti vahendusel üles leida isane kutsikas (emase kutsika sai juba suvel Hispaaniast) ja leidsingi selle Prantsusmaalt.
Kuna mu halbade harjumuste hulka kuulub ka veel see, et ma ei salli jõulude ajal kodus istumist, mis sobis ülihästi ka mu kaaslasele, saigi otsustatud, et sõidame juba enne jõule minema ja tagasi tuleme siis, kui tahtmine peale tuleb. Kuna aga Prantsusmaale sõitmine tundus igavana (seal on juba käidud ja mis seal detsembris ikka peale koera vaadata), otsustasime oma reisi muuta värvikamaks ja valisime lõppsihiks hoopis Portugali, kus veel kumbki käinud polnud. Et siis tagasiteel oma kutsikas kaasa võtta ja Eesti poole sõitma hakata.
Kokku lepitud sai ka selles, et proovime seekord erinevaid hotelle alates kahetärnistest kuni viietärnisteni välja , sest sõit iseenesest on pikk ja nii pikkade autosõitude puhul ei soovita ma kellelgi raha kokku hoida ööbimise pealt, sest inimene peab saama ennast vähemalt õhtul korralikult välja puhata.
Startisime otse laevale, mis viis meid Rootsi. Järgmise päeva õhtul sõime juba Kopenhageni neljatärnihotellis traditsioonilise jõuluprae asemel, mida sel momendil enamik eestlasi sõi juba kodudes, hotellituppa tellitud sööki India restoranist.
551,8 kilomeetri pikkuse automatka järel jõudsime tärn madalamasse Best Westerni Göttingeni hotelli, sealt jääb üle 800 kilomeetri Pransusmaale Lyonsi hotelli Lyon-East (kolm tärni). Prantsumaale jõudes on alati see hea omadus, et hotellides on vannid, nagu ka Hispaanias.
Hispaanias juhtus meil igasuguseid imelikke asju. Kõigepealt unustasime oma seljakoti kohalikku baari ja avastasime selle alles 225 km pärast. Seljakotis olid meie mõlema passid, autojuhiload, reisikindlustused, laevapiletid, fotoaparaat jne ehk kõik eluks vajalik. Suure ehmatusega marssisime kohalikku politseisse, kes loomulikult ei osanud inglise keelt. Nii me seal käte ja jalgadega vehkisime end arusaadavaks tehes ja õnneks oli meil ka alles sellest kohalikust baarist kaasa võetud ostutsekk. Politseinikud suutsidki meie koti sealt baarist üles leida. Tänutäheks kinkisime neile oma maa kommikarbi, mida kohe kuidagi ei tahetud vastu võtta. Ja nii sõitsimegi tagasi, aga koti saime kätte.
Olime surmani väsinud ja ei jõududki kaugemale sõita kui Valenciasse ning ööbisime sealses kahetärnihotellis Ibis. See oli tõeline plasttünniga dushiruum, aga eluks vajalik oli kõik olemas.
Täpselt aastavahetuse eel jõudsimegi oma sihtkohta – Portugali ja pidime pettuma.
Pettumuse valmistas see, et Portugal iseenesest on natuke vaesem ja räpasem, kui Hispaania. Samas positiivse asjaoluna tuleb ära märkida, et enamus inimesi räägib vabalt inglise keelt, mida naljalt Hispaanias ei kohta. Jõudsime Faro linna, kus plaanisime olla lausa 2 ööd.
Faro iseenesest on väike linnake või nagu kohalikud ütlesid -- üks suur küla, küll aga hämmastas mind kaubatänavate ning kallite butiikide rohkus. Ühtegi kohalikku seal poodides aga ei märganud.
Faro oli omamoodi valmistunud aastavahetuseks. Nimelt oli keset väljakut püsti pandud suur telk, kus inimesed said süüa krevette ja juua veini. Esinesid kohalikud bändid ja rahvas tundus lõbutsevat. Seda, et Faro linnake rohkem küla moodi välja nägi, oli tunda ka inimeste riietusest.
Väikelinlasele omaselt oldi end väga uhkelt üles löödud ja vaadati ka kohe, mis teisel seljas on. Seal jooksis ka palju koeri ringi ja kõik koerad olid äärmiselt sõbralikud ning inimesed nende vastu ka.
Täpselt kell 12 algas võimas ilutulestik, mis oli kohe kindlalt kümme korda võimsam kui meie pealinnas Tallinnas. Kuna meie jaoks oli ajavahe siiski 2 tundi, siis kobisime ka peale ilutulestikku kohe magama.
1. jaanuaril käisime mööda Faro linna ja kohe oli näha, kuidas kohalikel veel tähtis püha kestab, kõik olid ennast uhkelt riidesse pannud ja jalutasid ning vestlesid vastutulijatega, sest kõik tunnevad kõiki. Teha polnud suurt midagi, sest poed olid kinni ja ainus vaatamisväärsus Faros oli üks kindlus, mille sai risti-põiki tunniga läbi käidud. Igavusest läksime hoopis kalarestorani ja tellisime sütel grillitud hiidkrevette -- midagi paremat olla ei saa. Teenindus oli ülihea ja teenindajad lobiseda armastavad.
Kuid mis Portugalis käimine see ikka on, kui Lissaboni ei näe. Otsustasime, et järgmise öö veedame Lissabonis. Linn ise on kohutavalt suur ja võrreldes näiteks Barcelonaga ei tekitanud minus mingeid tundeid: palju räpasust, pooleli olevaid ehitisi jne. Hotell, kus me ööbisime oli ise aga mõnus.
Mõne päeva pärast olimegi juba Hispaanias tagasi. Kohe kindlasti plaanisin ma seekord reisilt kaasa tuua kuulsa Hispaania suitsuseakintsu ja selle ma ka ära ostsin. See on rahvustoit, kaabitakse õhukesi viile, immutatakse saiaõliga, lisatakse natuke piprast tomatikastet, peale need viilud- ja keele viib alla!
Iga päevaga jõuame oma koerale lähemale, lõpuks olemegi kuskil kolkas Goderville´i külas. Koer meeldis loomulikult esimesest silmapilgust, ei tekkinud kahtlustki, et ta ostmata peaks jääma.
Ostmisprotsess oli järjekordselt huvitav, sest ega prantlasedki väga tugevad inglise keeles pole, ammu siis kuskil külas. Koera perenaine oli meile külast väljas veel kuskil täiesti üksildases kohas pannud kinni ööbimise stiilis Bed and Breakfast. See oli omaette tõeline elamus, Prantsusmaal on võimalus inimestel taodelda litsentse majutuse peale ja külastajatele pead siis pakkuma nii tuba kui hommikusööki. Tuba oli külm (kokkuhoidlikud inimesed vist), kraanist tuli ainult külma vett ja hommikusöögiks oli paar saiaviilu räigelt magusa moosiga. Aga uus koer kompenseeris selle kõik.
Tagasiteel tuli isu korraks Amsterdami põigata, sõitsime läbi Belgia ja jõudsimegi Hollandisse. Koer nagu tõeline matkakoer oli kaasas. Amsterdamis ööbisime Etap hotellis, sest tänu koerale pidime ju nüüd vaatama ainult neid hotelle, kuhu koeraga sisse saab.
Saksamaal aga selgus kurb tõsiasi, et koeraga läbi Rootsi tagasi tulla ei saagi, lemmikloomad pannakse seal karantiini. Seega jäi üle ainult laevaga Eestisse tagasi tulla ja seda ka ainult Rostockist läbi Soome.
Õhtul hilja jõuame Soome Hankosse, aga sellega seiklused veel ei lõpe. Nimelt arvab piirivalve, et 5kuune kutsikas on äärmiselt kahtlane olend ja auto puistatakse koos narkokoeraga läbi. Lõpuks saame ikka tulema, kui oleme piirivalvuritele ausõna andnud, et koera junnid korjame kõik ära ja sõidame Helsingi poole. Seal aga mitte ükski hotell ei soovi koera, lõpuks annab Hilton meile suitsetajate toa, et olge siis seal oma peniga. Koer kannatas välja isegi pika laevasõidu, mis kestis 36 tundi, ei pissinud ta kordagi kajutisse vaid käis tekil selleks ettenähtud kohas.
Kokku sai läbi sõidetud 8417 km, talveperioodidel on kõik head hotellid poole hinnaga ja tasuks igal juhul reisil ära käia. Kasvõi autoga.
