Äripäev, Puhkepäev, 7. mai 2004
Margus Mändmets
SRV Kinnisvara projektijuht
„Kas soovite seda tšilliga või laimiga või mõlemaga korraga?“, üritati meile serveerida Veracruzi rannas soolast ananassi, mille olime palunud endale suupärasteks lõikudeks tükeldada.
Meenus Karupoeg Puhh, kellele Jänes saia peale soovitas mett või kondenspiima. Valides mõlemad, loobus Puhh tagasihoidliku karuna saiast. Meie otsutasime siiski vastupidi, ananassi kasuks: tšillist ja laimist loobusime. Ananass oli aga soolane, kuna pesemiseks oli kasutatud (mitte eriti puhast) Mehhiko lahe kirbet vett.
Mehhiko köögi lühiiseloomustuseks sobivadki nimetatud kolm põhikomponenti: tšilli, laim ja sool. Erinevates variatsioonides sobivad need anananssi, tequila, meszcali, krevettide, praetud rohutirtsude, mango, õlle ja kõige muu kõrvale, mis suust alla läheb.
Tortillad on siiski Mehhiko põhitoidus. Tortillad ja tortillalaastud. Neid pakutakse igal pool ja tüdimuseni. Alates tänava- ja turuputkadest kuni kõrgema klassi restoranideni. Välimuselt pannkooki meenutavad plönnid valmivad kodusest pannkoogist siiski hoopis erineval viisil. Ühes tänavaputkas proovitud tortillatoit valmis järgmiselt: tädikene veeretas tainast ping-pongi palli suuruse kuulikese, asetas selle kahe omavahel hingedega ühendatud metallplaadikese vahele ning surus selle seejärel kangiga kokku. Laiakslitsutud tainas visati seejärel särisevale pannile, keerati seal paar-kolm korda ning seejärel täideti mingisuguse lihatoidusega. Sekka tšillikastet ka ning tulemus oli super.
Mehhiklasi on tortillade maal palju: ligi 100 miljonit. Sellest neljandik ehk ca 25 miljonit elab pealinnas Mexico Citys. Ametike andmete kohaselt on ca 10% mehhiklastest valged, 10% puhtad indiaanlased ning ülejäänud 80% mestiitsid ehk valge ja indiaanlase järeltulijad. Ausalt öeldes valgeid eriti tänavapildis näha ei olnud (välja arvatud turistid), samuti on ühel keskpärasel eestlasel raske eristada indiaanlast mestiitsist. Nii jääbki üldmulje mehhiklastest kui pisikestest, musta peaga ja välkuvate silmadega indiaanirahvast.
Lonely Planet´i ja muude reisijuhtide poolt kirjeldatud hirmu- ja õudustööd (teeröövid, taksoröövid, vargused linnades ja randades, jms), mida mehhiklased valgete turistide kallal korda pidavat saatma, jäid meil kogemata.
Samas ei saa väita, et mehhiklased maailma kõige sõbralikum rahvas oleks. Aga suhtumine on piirkonniti erinev: seetõttu on üldistusi raske teha. Pealinnas Mexicos City’s on rahvas suhteliselt sõnakehv ja lõunamaalase kohta lausa harjumatult reserveeritud. Vaoshoitud ilme taga võib siiski aimata särgi all varjus peituvat matšeetet, mis valge inimese jaoks igaks juhuks kaasas on. Mehhiko lahe äärse Veracruzi linna elanikud jarocho’d seevastu ei püüagi varjata oma vaenulikkust gringo’de vastu. Näppu näidakse avalikult ja sedasama väljendatakse ka sõnades.
Vaenulikkus ei ole siiski suunatud mitte valge rassi kui terviku suhtes, vaid pigem Põhja-Ameeriklaste, eriti USA turistide vastu. Samamoodi on gringo eelkõige üldnimetaja Põhja-Ameeriklastele, vähemal määral laieneb see ka teistele valgetele. Parim käitumismall selliste olukordade puhul on eelkõige ignoreerimine, kui aga õnnestub (või ollakse sunnitud) jutu peale saada, siis tuleks end ruttu russo’ks tituleerida. Sellega tabab kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks pole vaja laskuda pikkadesse ja keelebarjääri tõttu vaevarikastesse vestlustesse Eesti asukoha teemadel ning teiseks on mehhiklastel au sees araabia vanasõna „minu vaenlase vaenlane on minu sõber“. Suhtumine peegeldub isegi odavamates hindades.
Vaikse Ookeani äärses Oaxaca osariigis on rahvas tunduvalt sõbralikum ja avalikku vaenulikkust me ei kohanud. Kas on põhjuseks see, et tegemist teise temperamendiga või see, et Oaxaca ja selle rannik on väljakujunenud turismipiirkond, ei oskagi öelda.
Silmale pakub Mehhiko nii mõndagi. Nii julget värvikasutamist, kui seda kohtasime Mehhikos, ei olnud meie reisiseltskonnal varem ette tulnud. Seda kohtab nii hoonete, rahvariiete, kudumite, suveniiride juures kui ka mujal. Stiilinäide oli kesk Sierra Madre mägesid asuv koloniaallinn Oaxaca, kus neoonsinisele majale järgnes purpurmaja, sellele omakorda kollane, siniste aknaraamidega ja nii terve ajaloolise kesklinna ulatuses.
Mehhiko on arvatavasti juuksegeeli tarbimise per capita koha pealt maailmas esimesel kohal. Pea kõik noored Mehhiko macho’d kasutavad seda ja ohtrates kogustes. Geeli ei kasutata mitte mõne juuksesälgu välja voolimiseks, vaid kogu soeng tehakse sellega kokku ning siis vormitakse sellest tõeline kunstiteos. Vaeva nad igal juhul viitsivad sellega näha.
Omal käel ringi rändamine Mehhikos pole kõige hullem ettevõtmine. Liiklus on mõistlikkuse piirides talutav, võrreldav ehk Poolaga. Teede olukord aga kehvem, kui välja arvata tasulised teed, mida esineb vaid suurtemate linnade vahel. Riikliku tähtsusega maanteedel kukub liiklemiskiirus järsult, saati siis veel kohalikel teedel.
Mehhiko on number 1 maailmas ka „lamavate politseinike“ esinemise sageduse ja suuruse poolest. Nende puhul ei ole tegemist haledate mügarikega, mida meie teedel vahest leiab. Sealne „lamav politseinik“ on tõsine betoonehitis, mis vahest on tähistatud, vahest ei ole. Peab lihtsalt teadama, et linnades ja asulates neid leidub.
Liikumisvahendi valikul tuleks reisi logistikast ja seltskonna eelistustest lähtuda. Mehhikos tulevad arvesse buss, rendiauto ja lennuk. Reisironge pole, kui välja arvata üks, Copper Canyonis tegutsev liin. Bussiliiklus on väga tasemel. Julgen arvata, et Eesti omast sammu võrra ees. Kasutasime kohalikku operaatorit ADO, bussid olid uued, konditsioneeritud, WC ja normaalse jalaruumiga. Hinnad on ca 300-400 krooni 6 tunnise sõidu eest.
Eksisteerib ka luks-klass, kus kuulu järgi pidi tooli lausa
magamisasendisse saama lasta ning hinna sisse kuulub ka söök/jook ja teenindus stjuuardessi näol.
Esimesed paar päeva veetsime Mexico Citys ning käisime ära Teotihuacan’is, kus asuvad suurimad indiaanipüramiidid. Kui vähegi võimalik, siis Mexico City’sse sattudes tuleks seal ära käia. Samuti tuleks külastada Mexico City’s mõnda kohta, kus mariachimuusikuid kuulata ja vaadata saab.
Meie järgmiseks peatuskohaks oli Mehhiko lahe äärne Veracruz, kuhu läksime karnevali vaatama. Kohalike hinnangul pidi see põhjapoolkera võimsaim karneval olema. See oli organiseeritud umbes 5 km pikkuse rannapromenaadi äärde, mis mõlemast küljest oli ääristatud tribüünidega. Umbes kella 16:00-17:00 ajal hakkas rahvas tribüünidele ja selle keskel asuvale tänavale kogunema: tuldi koos peredega ja sõpradega. Kuni kella 19:00-ni, kui pimedaks läks, toimus suuremat sorti õllejoomine. Pimeda saabudes algas karnevalirongkäik, mis kestis paar tundi. Rahvas oli ürituse lõpuks üsna täis.
Vaikse Ookeani ääres asub surfarite paradiis Puerto Escondido, mis tõlkes tähendab „varjatud sadamat“. See ei ole päris tavaline turistikoht, kuhu regulaarselt tšarterreise korraldataks. Enamik turistidest on omal käel saabunud: surfarid, endised surfarid või lihtsalt vähe alternatiivse elu- ja reisimislaadiga inimesed. Linn on võib-olla veidi käest ära, aga see-eest mõnusa auraga. Puerto Escondido peamine tõmbenumber on Zicatela rand. Olenemata tuulest, tõusust või mõõnast uhab meri seal vahetpidamata randa kuni 5meetriseid laineid. Ujumine on seal loomulikult keelatud, lubatud on ainult lauaga vette minna. Kohalikud turisimifirmad korraldavad reise lähedal asuvatesse laguunidesse ja kohviistandustesse. Meie valisime süvamere kalastusretke. Retk ise kestis 6 tundi, mille jooksul nägime tuhandeid delfiine, ja kilpkonni. Kilpkonnad on naljakad tegelased: päeval nad magavad, kilp veest väljas. Igal kibil on oma kormoran, kes seal peal istub ja selle päeva jooksul valgeks pasandab.
Omal käel reisimiseks on Mehhiko parajalt sobilik. Ühest küljest pakub ta piisavalt eksootilisi ootamatusi, tesiest küljest on enamik tsivilisatsioonihüvesid seal mingilgi määral olemas ja saadaval, nii et päris ekstreemsituatsioonidega tegelema ei pea.
