Ilmunud raamatus "Võta Vabalt" (Äripäeva kirjastus, 2004)
Kaido Einama
"Sõidate rattaga? Niisama?", imestab külamees Kesk-eesti kolkakülas puumajakesse peitunud külapoe ees matkajaid nähes. "Keegi ei sõida niisama. Ikka mingi põhjus peab olema."
Sama üllatunud nägu võib teha viimastel aastatel (või aastakümnetel) oma puhkuse alati välismaal veetnud reisija, kui kuuleb, et on inimesi, kes võtavad ratta või ainult seljakoti ja lähevad kodumaale rändama. Veedavad terve puhkuse sääskedest kubisevas metsas, kõrvetavad sääri üle pea ulatuvates nõgesepadrikutes ja teevad end kaelani poriseks vee alla vajunud rabalaudteel rännates.
Tuntud turismiradadel püsiva reisija jaoks pole tõesti peale Tallinna vanalinna palju kohti, kuhu Eestis edasi minna. UNESCO maailmapärandi nimekirja jäävast vanalinnast väljaspool pole maailma suurimaid jugasid, vanimaid püramiide või sügavaimaid järvi. On vaid kohati päris puutumatu loodus. Ja emakeeles suhtlevad kohalikud elanikud, kes turisti metsaveerel nähes on sama imestunud, kui kuskil kagu-Aasias riisipõllul tüütav kohalik talumees. Siingi on kohti, kuhu käib kord nädalas kaulus-buss ja võõrast vaadatakse mitte veel vaenulikult, vaid uudishimulikult.
Järgnev lugu võibki olla juhtunud ükskõik millises maailma servas. Kui pöörata suurelt teelt kõrvale ja vaadata, kuidas elavad inimesed metropolidest eemal, ei peagi ette võtma kauget lennureisi. Piisab vaid Tallinnast, tartest või Pärnust piisavalt kaugele sõitmisest ja puhkuseks sobiv rahu ning sõbralikkus on olemas.
Kui olime veebruarikuiselt härmas Vasalemma jõelt tagasi tulnud, ületasime hobusejälgedega lumeraja ja okastraadiga suletud metsatee. Vana palkmaja, mis tee äärde jäi, oli servast renoveerimisele määratud, kuid pererahvast ei paistnud kodus olevat. Meie tee viis päris nende aia äärest läbi, puud metsa all olid vist kevadisest kulupõlengust tahmunud.
Kui jõudsime teekäänakul asuva ehitussoojakuni, kohtasimegi kohalikku elanikku, kes esialgu meid ratsaturistideks pidas, sest lähedal asuvas ratsatalus olevat just sama suur seltskond puhkamas. Imestus oli suur, kui selgus, et oleme niisama jala ringirändajad. Seepeale anti meile ülevaade, kuidas on lood Vasalemma jõe äärsete eravaldustega ja tema sõnul see kallasrada on ikka üks õige asi küll, aga paljud omanikud panevad kalda kinni. Maja, millest möödusime, kuulus noorele perele, kes tõesti oli kevadel kulu põlema pannud kui lõket tegi, ratsatalu aga ootab uusi kundesid. Ja eramaa keelusilti ei ole vaja tähele panna, see on vaid läbisõitjate eemalepeletamiseks, lohutas ta meid ka. Ei teadnud ta militaristide onnist ega rääkinud vesiveski varemetest, mille meie olime kohe küla kõrvalt metsast leidnud. Sõjaväelasi aga oli küll näinud, kuidas nad oma maasturiga lumes ukerdasid. Neil on vaja ronida sellistesse kohtadesse, kui Kloogal õppused on.
Selliseid jutte võib ajada Eestis igal pool: nii Lääne-Eesti rannakülades ja saartel kui Lõuna-eesti kuppelmaastikel kruusateede äärde jäävates külades, Peipsi kaldal vanausulistega jutule saades või Kesk-Eestis suurte põldude vahel reisilisega juttu puhuma tulnud traktoristiga kõneldes. Ja mida aeglasem liikumisviis valida, seda rohkem õpib tundma seda Eestit, mis pole veel tõkkepuude, eravalduse-siltide ja linnade külje all linnastunud uuselamurajoonide aia taha peidetud.
