Jüri Toomel, Estravel
Pildikesi Jaapani-reisilt
Kiirronge tihedamalt kui Tallinnas tramme
Ronge Tokyost läbi Kyoto Shin-Osakasse väljub tihedamini kui Tallinnas tramme - iga 5-7 minuti järel – ning nädalavahetusel sama tihedalt kui tööpäevitigi.
Ühe peatusega kiireim superrong, nimega Nozomi, jõuaks 480 km kaugusele Kyotosse 2 tunni ja 20 minutiga.
Meie valime sõiduks Hikari, mis Tokyost Kyotoni teeb 4 vahepeatust ja kulutab 15 minutit rohkem.
Hulkudes raudteejaama kandis eelmisel päeval, otsustame piletid ette valmis osta. Piletiautomaatide kohal ripub ämblikuvõrk kõikvõimalikest raudteeliinidest. Automaat oleks nõus hieroglüüfide asemel ka inglise keelele üle minema, aga meie ei hakka riskima, vaid siirdume piletibüroosse. Kuna jaapanlased pole üldjuhul innukad inglise keele rääkijad (isegi kui oskavad), kirjutame ettevaatuse mõttes soovitud rongi, sihtkoha ja väljumisaja paberile. Selgub, et asjata – noormees leti taga suhtleb talutavas inglise keeles ja klõpsab kiirelt puutetundlikul ekraanil vajalikud andmed arvutisse.
Standardpilet Kyotosse maksab 7980 jeeni pluss 5240 jeeni „platskaardi” ehk kindla istekoha eest, kokku siis 13220 jeeni ehk 1454 Eesti krooni. Noormees pistab minu kaks 10-tuhandelist rahatähte laua kõrval paiknevasse automaati ja saab sealt hetkega tagasi täpse vahetusraha nii paberis kui metallis.
Ootesaali pääseb vaid piletiga
Pühapäeva hommikul on Tokyo reeglina ummikus tänavad täiesti tühjad ja seetõttu läbib takso tavalise enam kui pooletunnise tee 10 minutiga. Valgete pitslinadega kaetud takso osutub odavamaks kui Tallinnas - 660-jeenisele pealeistumistasule lisandub vaid 400 jeeni – ja valgetes kinnastes taksojuht annab vahetusraha jeenipealt täpselt tagasi.
Lahmakas Tokyo raudteejaam on sebijaid täis nagu sipelgapesa. Endalegi ootamatult vara kohalejõudnuna siirdume ootesaali. Hulkuritel pole sinna asja, sisse pääsevad ainult piletiomanikud. Pistad pileti automaatvärava pilusse, süttib kiri welcome, ja juba vupsabki pilet sulle automaadi teisest otsast tagasi.
Ootesaal on suhteliselt väike, aga neid on jaama ja perrooni pikkuses mitu. Liigse edasi-tagasi sõelumise vältimiseks ühest ootesaalist teise ei pääse. Siinses on eksootilise prantsuse nimega kohvik, üks lihtsam müügilett ja rida automaate. Nii menüü kui kõik sildid on jaapani ja inglise keeles. Ostan pudeli vett teele kaasa - 130 jeeni ehk 15 krooni. Istumisest tüdinud, tõuseme eskalaatoriga perroonile. Rong on juba kohal, aga peale ei pääse, vagunit koristatakse. Kui rongi veel ees polekski, teaksime ikka, kuhu end sappa sättida – vaguninumber on valge värviga maalitud perroonile.
300 km/h pole mingi tunetatav kiirus
Veerand tundi enne väljumisaega avaneb uks. Oma kohta on hõlbus leida, tähistus nagu lennukis – rida numbriga, koht ladina tähega. Aga suurema pagasiga on rongisõit Jaapanis raske – kergema koti saab tõsta akna kohale riiulile, kuid kohvritele on vagunis ruumi napilt. Standard-klassi vagunis on ühel pool vahekäiku kaks, teisel pool kolm istet. Istmete vahed on suured, istmed ise piisavalt mugavad ja reguleeritavad. Vaguni istmed keeratakse lõppjaamas alati näoga sõidusuunda. Neljaliikmeline pere tahab aga istuda teisiti. Pereisa vajutab lihtsalt pedaali ja pöörab oma paarisistme ringi – nüüd saab terve pere suhelda näod vastakuti. Kasutan ära istmete seljatugede vahele sellega tekkinud tühemiku ja sokutan sinna jalust ära oma kohvri.
Rong võtab sujuvalt paigast.
Kuni Yokohamani pole hoog midagi erilist, hiljem tõuseb kiirus tunduvalt üle kahesaja. Sellegipoolest on sõit pehme nagu Lääne-Euroopa kiirrongidel ja Eurostarilgi – rattad ei tao, mingeid liiprivahesid pole tunda...
Kui maastik avaram, siis kiirust ei tunneta. Raudteeäärseid maju ja õuesid ei jõua jälgida, nii kiirelt vuhisevad mööda. Rongide kiirus on Tokaido Shinkansenil kohati 270 kmh, mõnel teisel liinil koguni 300 kmh. Kohe-kohe on valmimas rongid maksimaalse kiirusega 360-380 kmh ning ehitamisel katselõik magnetpadjal liikuva Shinkanseni jaoks, kus kiiruseks 500 kmh.
Oleme südamest teretulnud
Infotablool jooksevad tervituskirjad nii jaapani kui inglise keeles. Saame teada, kuhu sõidame ja kus peatume. Ning et oleme südamest teretulnud. Järjekordselt lükatakse ümber müüt, et jaapani keele oskuseta ei saa Jaapanis hakkama. Pea kõik sildid ja kirjad raudteel ja metroos on dubleeritud inglise keeles, peatusi teatatakse ja infokirjad kuvatakse mõlemas.
Aga kas olete kunagi kuulnud võõrkeelset teadustust mõnes Eestimaa bussis või rongis?
Siseneb vagunisaatja, kummardab sügavalt ja esitab pika tervituskõne. Kontrollib piletid ära, ning kuigi on väljumas tagumisest uksest meie selja taga, tuleb uuesti etteotsa sõitjate vaatevälja, kummardab sügavalt ja tänab meeldiva võimaluse eest meie pileteid kontrollida. Ja nii pärast igat vahepeatust.
Shinkanseni ingliskeelne nimetus Bullet train johtub esimeste rongide kuuli meenutavast esiotsast. Kuigi nimi on nüüdseks juurdunud, on uusimatel rongitüüpidel nina hoopis lai ja madal nagu piilupart Donaldi nokk.
Kõik reisija mugavuseks
Maailma esimene superkiirrong Shinkansen anti käiku 1964. aastal Jaapanis Tokyo, Nagoya, Kyoto ja Osaka vahel. Tänapäeval ühendab shinkansenivõrk riigi suurima saare Honshu tähtsamad keskused, ulatudes selle põhjatipust lõunasse ja läände, peatselt otsapidi Kyushu saarele Kagoshimani välja.
Shinkanseni liinid on ainult reisirongide päralt, siin ei toimu mingit kaubavedu ega liigu muud rongid. 700-seeria shinkansen koosneb 16 vagunist, kõik istevagunid. Kolm vagunit on nn rohelised ehk esimese klassi vagunid suuremate mugavustega. Enamik vaguneid ettebroneeritud istekohtadega, ainult kolm on non-reserved, kus ise vaba koha otsid. Kindla kohata võib aga tihti ka juhtuda, et pead kogu tee seisma.
Suurem osa vaguneist on mittesuitsetajatele, paar vagunit suitsetajatele.
Lähen rongiga tutvuma.
Ühest vagunist teise satud läbi automaatselt avaneva ja sulguva ukse peaaegu märkamatult – põrand praktiliselt ei katke, ei mingit eri kõrgustes hüplevat tamburit ega laia vahet nagu kodu- ja venemaistes romurongides. Iga kahe vaguni peale on telefon, samuti WC-kompleks. Tualettruumi võid valida kas „western” või „japanese style”. Ehk siis istumispotiga või kükitamisauguga. Kätepesu- ja kammimisruumikesed on eraldi. Umbes 40 minutit pärast Tokyot avaneb imekaunis vaade Fujiyamale. Kui paar päeva varem püha mäe jalamil käisime, ümbritses tippu pilveloor, aga täna joonistub lumine tipp lummavalt sinisele taustale.
Ninanuuskamine ebaviisakas
Pühapäeval puuduvad tööle ruttavad ärimehed ja teenistujad ning vagun on pooltühi. Selja taga löristab soliidne härrasmees tatti – jaapanlased peavad ebaviisakaks avalikus kohas nina nuuskamist, aga ninaga löristamist sugugi mitte.
Ka restoranis olevat kõvahäälne nuudlite löristamine vaid kiituseks kokale. Restoranvagunid likvideeriti Shinkansenitest viis aastat tagasi, nüüd saab rongis lõunasöögikarpe, nikse-näkse ja jooke osta müügiautomaatidest ja teeninduskärudelt.
Valgetes kinnastes baarmen avab vaguniukse, kummardab sügavalt ja peab pika tervituskõne. Lükkab oma joogi- ja toidukäru läbi vaguni, pöörab end uksel ringi ja kummardab taas sügavalt. Võtame kaks topsi kohvi, kokku 600 jeeni ehk 70 krooni.
Mingi elamus oleks nagu veel puudu? Ah jaa, 500-kilomeetrise sõidu jooksul ei peetud vagunist mitte ühtki mobiilikõnet!
