Inimese jaoks, kes pole kunagi reisil käinud Lätist ja Soomest kaugemal, on juba lennujaam hirmus põnev koht. Saabuvatelt lennukitelt maha tulijate jälgimine – üks lennukitäis pintsaklipslasi ja poolkõrgeid kontsi ja klassikalisi kostüüme, teine lennukitäis näost kõrbenud, plätudes ja lühikestes pükstes turiste, kellel võõramaa imed veel silmis säramas ning Eesti Ilmast ja Asjast pole enam õhkõrna aimugi.
Esmakordsete lennukis reisijate puhul on väga oluline tüliküsimus, mis lahendada tuleb, see, kumb istub aknaäärses kohas. Meil otsustas selle tugevama õigus ja nii võisin ma rahulikult jälgida aknast, kuidas lennuk hoogu võtab rajal ning lõpuks õhku tõuseb. Kuna kohale pidime jõudma hilja öösel ja “õhtud Türgis võivad olla jahedad” reisikataloogi järgi, siis olime riietunud kuluvatesse ja kampsunitesse. See, mis meid tol ööl aga Antalyas vastu võttis, oli palavusest paks ja lämbe õhk. Lennujaamast juhatati meid hotellidesse viivate busside juurde. Vaene bussijuht, kes niigi oli pika dressi selga ajanud, pidi klientide soovi kohaselt veel konditsioneeri ka põhja keerama, et külma õhku tuleks, ja nii ta siis sõitis lõdisedes ühe hotelli juurest teise. Reisisaatja hoiatas meid petiste eest, kõik kohalikud pidid ainult selle peal väljas olema, et turistidelt raha välja petta ja iga liigutuse eest küsitakse siin jootraha ja manitses meid ka vaesele bussijuhile jootraha jätma. Paraku polnud aga kellelgi väikseid kupüüre. Loteriimajutus paigutas meid Kemerisse Etenna hotelli.
Hotellis võttis meid vastu tumedasilmne meesterahvas, kes haaras administraatorineiult enne meid olevate tüdrukute uksekaardi ja pani piki poolpimedat koridori ajama. Vaesed ärahirmutatud neiud, kes olid just kuulnud reisisaatjalt õuduslugusid kohalike pealetükkivusest ja raharöövidest, olid näost valged ja tormasid järele, et võti tagasi saada, ise kartes, et nüüd kohe hakkab kutt selle eest jootraha nõudma, et ta võtme toani tassib. Noormees tegi neil toaukse lahti ja kutsus neiusid pimedasse tuppa, millest tüdrukud aga kategooriliselt keeldusid, juhul kui mees sealt eest ära ei tule. Lõpuks leidsid nad siiski ühise keele ja said aru, et mees tahtis lihtsalt näidata, kuidas toas elektrisüsteem töötab. Nimelt tuli uksekaart asetada ukse taha jäävasse pilusse, et toas saaks tuled põlema panna. Nii et see oli küll neidudele suureks pettumuseks ja teistele lõbus kont närimiseks, ent kõik kohalikud ei olnudki selle peal väljas, et sinakasvalgenahalisi naisturiste kohe linade vahele saada.
Hoolimata ööpimedusest, reisiärevuses peaaegu magamata jäänud ööst ja neljapooletunnisest lennust ei tulnud meil mõttessegi kalli raha eest lunastatud “eksootikareisi” minuteid magamisele kulutada. Seesama “hirmus” pruunisilmne türklane istus õues restoranis ja vaatas mingit jalgpallimatshi. Läksime küsima, kas süüa saab veel nii hilisel tunnil. Vestlus temaga sujus ja selgus, et türklased polegi kõvera mõõgaga verejanuline rahvas, vaid hoopis hea huumorimeelega, sõbralik ja suhtlemisaldis rahvas. Poiss oli hotelliomaniku sugulane ja töötas sellel aastal seal baarmenina. Varem oli ta töötanud Moskvas, sellest ka tema üliladus vene keel, millele meie pioneerina õpitud vene keel lähedalegi ei saanud. Tal oli kuueaastane poeg, kes kasvas tema vanemate juures, azerbaidzhaaanist naine oli surnud. Talle tundus uskumatuna, et Eestis ei pea inimesed abielluma selleks, et koos elada ja lapsi teha. Türgis peab abielluma ja abielus naistel pole enam tööle asja, sest see näitavat, et mees ei suuda oma naist üleval pidada. Oma naisele ollakse üldiselt truud ja samuti peavad naised olema truud. Kolkakülades tapetakse abielurikkumises kahtlustatavad naised ära, kuigi mitmenaisepidamine pidi seal veel toimima. Ent see olevat seadusega keelatud. Samas aga pealinnas on isegi prostituute ja seal elavad üldse eesrindlikumad inimesed ning isegi abielus naised tohivad ülikoolis käia ja karjääri teha seal. Vägistamisjuhtumeid ta ei teadnud, et oleks olnud. Ükskord oli mingil abielus õppejõul tekkinud afäär naisüliõpilasega, selle tõttu pandi nad mõlemad vangi, kui see välja tuli. Naine 15 aastaks ja mees 50 aastaks. Aga mees oli 60 aastane, nii et põhimõtteliselt sai eluaegse. Lahutamine on Türgis lubatud, kuid seda pidi siiski üliharva juhtuma ja lahutatud naisel ei ole võimalik enam uuesti abielluda, sest nii nagu kõhutantsijaid, nii ka lahutatud naisi ei taha enam ükski mees. Süütus on kullast kallim vara seal vallalistel naistel. Abordid on lubatud, kui nii mees kui naine seda soovivad. aga kui näiteks mees tahab, et naine sünnitaks, siis peab naine sünnitama ja mees lapse üles kasvatama.
Kui Emre poleks Venemaal elanud kaks aastat, siis poleks ta seda uskunud, et lääneriikides võib üks naine nii palju mehi elu jooksul ära pidada, kui vähegi tahab. Aga Venemaal oli ta juba korra kultuurishoki saanud ja pärast seda uskuvat ta kõike, mis räägitakse.
Kui ta Venemaale hakkas minema, siis hoiatati, et talvel on Venemaal väga külm. Ta oli siis korraliku paksu kampsuni endale ostnud ja lennujaamas shoki saanud, kui ees ootas paks lumi ja 30 kraadi külma. Järgmisel varahommikul oli ta poodi tormanud ja suure paksu jope ostnud ja hinnas tingida üritanud, aga müüjatar oli vihaseks saanud.
Teine baarman, kes seal töötas, ei suhelnud kahjuks üheski keeles välja arvatud türgi keel. Aga ka talle meeldiks tutvuda kena heledasilmse naisega, nagu Emre jutustas. Kuigi giid rääkis, et abielud otsustab mehe ema ja minia peab vähemalt 50 toiduretsepti peast teadma, väitis Emre, et see on mingi müüt iidsetest aegadest. Kõige tähtsam pidi olema armastus, sest abielud sõlmitakse ju ikka surmani ja naist peab elu lõpuni armastama.
Jalutasime tol esimesel õhtul veel linnas, nautides soojust ja valgeõielistest põõsastest tulevat imelist lõhna, järgmisel päeval tuli välja, et need põõsad õitsevad ja lõhnavadki ainult öösel. Päevakuumuses on õied kupras.
Linn oli vaikne. Mõne hotelli õuel käis veel pidu, aga üldiselt valitses öörahu. Fantastiliselt ilusad olid õitsvad puud, põõsad ja suured aedades kasvavad kaktused. Vägisi läks mõte kodus potis kiratsevatele taimedele ja rõdudel kasvavatele üksikutele õitele, kui siin lokkasid suured õiekobarad ümberringi.
Hommikusöögil tervitas meid juba tuttav baarmen müües värskeltpressitud apelsinimahla hommikusöögi juurde ja punasetriibuline kass, kes singi peale sitsis, aga juustu
solvunult vaatas ja põlastavalt saba väristades väärikalt ära jalutas. Hommikusöök oli selles hotellis erakordselt vaheldusrikas – ühel hommikul oli esimese liua peal rohelised oliivid, teise peal mustad oliivid, kolmanda peal kurgid, neljanda peal tomatid, viienda peal juust ja sink ja kuuenda peal sai, või ja moos. Järgmisel hommikul oli esimesel liual tomatid, teisel sai ja või, kolmandal kurk, neljandal rohelised oliivid, viiendal mustad oliivid ja kuuendal juust ja sink. Ja ülejärgmisel hommikul oli jällegi kandikute järjekord vaheldunud. Igal hommikul sõitis tänavatel ringi auto, millega pesti kivist sõiduteed ära, et tolm päeval tapvaks ei muutuks. Ja igahommikuse rutiinina käis hotellist läbi reisisaatja, hõikas üle aia, kas kellelgi on muresid ja soovitas ühte kõrtsi odavat kanasuppi sööma minna, mis pidi imehea maitsema.
Igapäevaseks asjaks muutus ka minaretihüüd ja koristaja kuus korda päevas palvetamine, mille tõttu kulus tal 20 toa koristamiseks täispikk tööpäev, ehk siis kell 8 umbes alustas ja kuskil kella viie ajal õhtul hakkas lõpule jõudma.
Esimesel hommikul läksime välja, et palmi all pilti teha. Palmid küll leidsime, aga need olid pikad ja üleval alles oli tuust lehti. Meil oli palmidest teistsugune ettekujutus, aga pilt sai siiski tehtud. Mäed sinasid eemal igastahes väga kaunilt ja tiba merd paistis ka, millest järeldasime, et olime valele poole jalutanud. Tegelik tee mereni läks läbi kaubatänava ja sealpool olid ka sellised palmid, nagu me olime neid eette kujutanud. Sel hommikul linnaga tutvudes saime selgeks, et keskpäev on liiga palav õues olemiseks. Et hotellikatustele on vee soojendamiseks paagid pandud. Et uusi hotelle ehitatakse sinna järjest juurde ja et maasikad ja murelid maitsevad ülihästi. Ja et ühikasõbrannale kasutatud telefonikaartide korjamisega tema kollektsiooni jaoks erilist probleemi ei ole, neid vedeles iga telefoniautomaadi ümber.
Ühel pärastlõunal jalutasime ka mosheeni, teel sinna möödusime apelsiniistandusest, isegi üks apelsin oli ühel puul küljes, aga enamjaolt olid nad alles õites. Ühe kohaliku väike majake jäi ka tee kõrvale, tädi kattis seal just lauda oliivide ja tomatitega. Me ise mõtlesime, kus siis liha on, et kas süüa ei antagi täna perele.
Palvus oli just algamas ja inimesed pesid ennast seal hoovi peal kaevu juures. Emre rääkis, et kõik, mis pole riiete all, tuleb enne jumalakotta astumist puhtaks pesta. Naistel siis nägu, käed ja jalad. Mosheesse me sisse ei tahtnud minna, kartsime, et segame neid ja parem ei hakka tõsiusklikke vihale ajama.
Moshee kõrval oli kiviplaatidega surnuaed, täis maetud Mohammede ja Ahmedeid.
Üldiselt vedelesime me hommikupoolse osa peale söömist hotellis päevitades ja basseinis sulistades. Enne basseini minekut tuli dushi alt läbi käia, aga sealt tuli ainult külma vett, nii et esimene tüdruk hakkas hüsteeriliselt kiljuma, kui vee otse enda päikesest kuumale kehale lahti keeras. Lõbus oli selle eest kõigil teistel. Edaspidi piirdusime jalgade läbi lobistamisega külma vee alt.
Keskpäeval, kui liiga palavaks läks, olime toas ja pidasime siestat, magasime või sõime mureleid rõdul. Õhtul läksime linna peale jalutama. Üks keskealine õpetajatest paarikene aga tormas kohe peale hommikusööki linna elamustejahile. Ja elamusi said nad kamaluga – tädile oli turul saiake pihku topitud, et maitsku, tasuta. Kui meeldib, siis saab neid osta sealt putkast. Ja nii kui tädi hambad saia sisse lõi, nõuti raha – 10 dollarit- saia ta ju ometi sõi ära, kuidas siis nüüd niimoodi maksmata minema saab kõndida. Kokku lepiti ühes taalas saia eest. Kuna tädi näpud nii kiirelt ei leidnud õiget raha, siis abivalmis saiakaupmees võttis ise ühetaalase neilt rahakotist. Ja selle varjus ka sajataalase, nagu veidi hiljem selgus, kui tädi sama reha otsa 2 cl mahla maitstes astus. Kuna reisisaatja soovitas ülimaitsvat õunateed kõigil koju kaasa osta, siis tädike läks seda ostma. 50 taalasega. Kaupmees läks näost valgeks, ütles, et tal pole tagasi anda, aga selle raha eest saavad nad kaks suurt pakki õunateed. Kaks siis kaks. Poole nädalaga oli paarike rahast lagedaks tehtud ja edasise söögiraha pidid nad reisikaaslaste käest laenama. See võis ka olla põhjuseks, et kui oli türgi õhtu tantsu, tralli ja joogi- ja söögiga, siis kasutasid nad seda võimalust lugematute taldrikutäite kaupa. Me ei suutnud ära imestada, kuidas inimestele nii palju sööki küll sisse mahub järjest. Äraminekutunnil peeti neid ka hotelli valvelauas kinni ja kasseeriti sisse toas minibaarist ära söödud shokolaadi eest raha. Paarike küll vandus taeva poole, et nemad pole seda ära söönud ja ajasid asja koristaja kaela, aga kinni nad selle maksid lõpuks. Ja jällegi pidid nad selleks teistelt raha laenama.
Türgi õhtul tegi ilma üks sinisilmne pisike armas blondiin, kelle ümber kohalikke rahvatantsijaid ikka kümnekaupa tiirles. Samal ajal kui teised, kohusetundlikumad rahvatantsijad tantsitasid üksi kolme turisti. Teenindajad olid väga sõbralikud ja tähelepanelikud ja pakkusid kohe, et võivad pilti teha meist, kui me vaadet lahele pildistasime. Ja muidugi olid õhtu naelaks nabatantsijad, eriti see meesterahvas, kes tantsis nii kümme korda paremini, kui tema järel esinenud rinnakas naine. Tegevusega kaasa haaratud turistide õllekõhtude raputamine ja kabujalakeste kepslemine oli ka päris lõbus, eriti nende endi jaoks.
Ekskursioonina ostetud türgi õhtust hoopis ehedama ja türgilikuma õhtu korraldas meile aga meie hotelli baarmen, tasuks selle eest, et me talle ühe vaba ja vallalise reisikaaslasega kohtingu korraldasime. Nimelt viis ta meid ühte kõrtsi, kuhu turistid naljalt ei satu ja kus türklased ise käivad pidu pidamas. Joomine ju on vähem usklikel keelatud ainult mosheesse mineku päeval. Samal päeval ei tohtinud nad ka alkoholi müüa sel päeval. Kui oli ühe baarmani jumalateenimise päev, lebotas ta päev otsa niisama hotelli juures ja teine tegi päev otsa tööd.
Aga õlu oli seal hea, elav muusika, tants ja trall käis. Enamaltjaolt olid seal kõrtsis mehed, aga oli ka naisi koos saatjatega ühes seltskonnas, kus kellegi sünnipäeva peeti. Käisime koos veel kohalikus ööklubis, kus katust polnud, küll olid aga seinad ja uks, et saaks piletiraha küsida. Tänu sellele baarmenile kujunesid meie peod päris odavateks, maksime vaid enda tellitud jookide eest. Üks reisikaaslastest paarike pidi nii klubisse sissetuleku kui ka väljamineku eest maksma. Joogid olid jah vahepeal “tasuta”, seda kallimaks aga väljapääs kujunes. Emre rääkis, et ainult meeste kampasid klubidesse hästi sisse ei taheta lasta. Kardetakse, et nad hakkavad kohalikke naisi ahistama.
Hiljem jalutasime veel rannas ja Emre õpetas meile, kui tulevastele lapsevanematele vajalikke türgikeelseid sõnu - ana, ata seni seviyorum! Emme, issi armastan teid!
Minu rasedakiiksude pärast sõime enamjaolt hotelli restoranis pastaroogasid, mis tundusid tuttavad ja turvalised. Ükskord mul oli kange piimaisu ja kui seda küsisin, siis küsis vaene umbkeelne baarmen minult ka türgi keeles veel kolm korda üle, et kas see on tõesti piim (süt), mida ma tahan. Kui ma endale kindlaks jäin, siis valas ta selle mulle klaasi. Üldiselt pidi see neil ainult turistidele kohvi jaoks olema. Piim oli aga imeliku magusa maitsega ja üldse mitte hea.
Ühel hommikul, kui Marek jälle alla restorani vett ostma läks, küsis Emre, et miks me toas minibaarist vett ei võta, seal on see ju palju odavam. Meid oli aga reisisaatja rangelt instrueerinud, et ärge jumala eest minibaari kasutage, ega hotellitoast välja helistage, see kõik läheb hirmus palju maksma. Emre naeris selle jutu peale ja küsis, kas me üldse toas hinnakirja oleme uurinud. Seda me aga loomulikult polnud teinud. Igapäevase külma vee mure oli igastahes meil meeldivalt lahendatud peale seda.
Samas restoranis oli veel igapäevane sööja üks saksa vanamees, kes pidi igal suvel seal kuu või paar elama ja kes juba türgi keeles oma asjad är ajas. Ülejäänud hotelliseltskond käis linnas söömas. Käisime ka seda kuumalt soovitatud kanasuppi söömas. Selgus, et supile eelnes suur lavash ja taldrikutäis toorsalatit veel. Ja enne söömist pidi käsi mingi lõhnava asjaga pesema, me rumalad ei saanud alguses asjale pihta, aga restomees demonstreeris meile lahkelt ette,mida selle asjaga tehakse.taldrikud ja klaasid olid laudadel tagurpidi, et tolmuseks ei saaks. Kui klient oli lauda istunud, alles siis keerati need ümber. Ja supp oli ka täiesti söödav. Ületamatu elamuse jättis aga sealne restoranipidaja oma ülihea mälu ja sõbralikkusega. Hiljem tervitas ta meid tihti nimepidi üle tänava hõikudes.
Mõnes restoranis käisime linnas veel söömas, kesklinnas ülisõbralik teenindus nagu ikka, soove loeti silmist ja pärast arve tasumist kostitati türgi kohvi ja õunateega. Seinad ja laed olid mingid ronitaimi täis võred, mis pakkusid meeldivat rohelist varju ja pisikesed purskkaevud olid seal veel. Jahisadama juures, kus oli ainult türgikeelne menüü, oli tagasihoidlikum teenindus, aga seda parem söök. Peale meie seal rohkem turiste polnud, ülejäänud olid kohalikud, kes sinna sööma tulid ja omavahel lõõpisid.
Mälu oli neil kõigil väga hea, kes seal kauplemisega tegelesid. Turistide rahvuseid määrati silma järgi ja kindlalt teati, millal keegi saabus, kui kaua on olnud ja millises hotellis peatub. See info oli neile vajalik inimeste ostujõu selgeks tegemiseks ja kaubale hinna määramiseks. Meie olime natuke segadust tekitav paarike, kui Marekil oli reklaamkirjaga T-särk seljas, hakati meiega vene keeles rääkima, kui kirja polnud, hakati saksa või inglise keeles rääkima. Kaupmehed istusid oma poekeste ees ja jõid õunateed, mängisid mingit mängu ja kui potentsiaalset klienti silmasid hakkas kibekiire töö pihta – come in my friend, good prices, where are you from. Eestit teati Eurovisiooni võidu järgi.
Emre rääkis meile, et keeli õpitakse ülikallitel kursustel, enamjaolt aga siiski töö käigus. Keeleoskuseta pole ju võimalik turismipiirkonnas töötada, aga palgad on sealkandis kõige kõrgemad. Tööd tehakse varahommikust hilisõhtuni praktiliselt iga päev hooaja vältel. Elamiseks oli neil keldriruumis köögi kõrval mingi väike ruum, kus oli nari. Seal nad siis koos teise baarmeniga elasid. Tubades elamine on hotellitöötajatel keelatud. Samamoodi ka turistidega semmimine. Selle tõttu ootaski ta meid alati hotelli taga heki varjus. Kohalikud pidid elama linnast väljas külades ja üldiselt suhteliselt vaeselt. Lapsed korjatakse varahommikul bussiga kokku ja viiakse kaugemale linna kooli. Tõsiusklikud ei lubavatki oma lastel koolis käia, vaid lapsed peavad kohe raha teenima hakkama. Seda siis midagi müües, varastamine on neil täiesti lubamatu. Seetõttu on ka baarid öösiti täiesti valveta, vaid korra oli olnud juhus, kui mingid purupurjus venelased olid öösel mingi pudeli kaasa haaranud, aga nad oldi kohe kinni võetud ja see oli neile kalliks maksma läinud. Rikkamad türklased pidid käima vihmaperioodil puhkamas Egiptuses, mis pidi neile olema samasugune metslaste maa, nagu Türgi tõenäoliselt eurooplaste jaoks on. Paljud türklased pidid Saksamaale läinud olema töö ja raha otsingutel.
Kui me midagi ostsime, siis huvitas Emret alati, mis hinnaga me selle saime. Üldiselt jäi rahule, öeldes ainult, et Antalyas saaks odavamalt ja seal oleks laiem valik. Ta plaanis teha meiega reedese reisi Antalyasse oma autoga, aga kahjuks ei saanud ta vabaks.
Reisifirmaga käisime panoraamtuuril Antalyas. Üldmulje jäi hea, kena suhteliselt puhas linn. Väikesed poisid tegid endale sellega raha, et vaatasid armunud näoga naistele otsa ja kinkisid neile lille. Kui see lill siis vastu võeti, hakkasid raha nõudma. Lilled olid parajalt närtsinud väljanägemisega juba päeva lõpuks, et ega neid keegi osta küll ei tahtnud. Reisisaatja sai hirmus tigedaks poiste peale, korjas lilles naiivsete turistide käest kokku ja surus kurja näoga poistele lilled tagasi kätte. Poisid hakkasid oma keeles sõimama, tõenäoliselt mitte eriti viisakate sõnadega.
Rahana tunnistati Türgis dollareid ja eurosid. Türgi liirid tegid küll kõik miljardärideks koheselt, paraku aga oli nende nullide kokku lugemine parasjagu tüütu ja ega kohalikud ka neid hästi ei tahtnud. Nägime kord, kui kohalik kaupmees tuli suure kotiga panka ja kallas need tühise väärtusega rahatähed pangatöötajale laua peale. Andis neid seal ikka kokku lugeda ja sorteerida. Aga aega oli kõigil palju.
Bussid väljusid alles siis kui buss rahvast täis oli, mitte ajagraafiku järgi. Rahvast korjati ka tee pealt peale veel. Signaalitamine oli sage tegevus inimestest mööda sõites, kui peale ei tahetud tulla, siis lehvitati niisama rõõmsalt.
Supermarketid olid meie jaoks naljanumbrid. Kui meie jaoks tähendas supermarket midagi Kristiine keskuse taolist kohta, siis seal oli supermarket väike katusealune toidu ja nänni kauplus. Esmaspäeval käisime turul, siis saime lõpuks ka kohalikke rahulikult vaadata. Pereemad olid toodud turule pere nädala toidumoona kokku ostma, kauplemine oli päris lärmakas vahepeal. Turistidele kehtisid loomulikul turistihinnad, eriti saksa turistidele. Sakslased meeldisid neile sama palju, kui eestlastele soomlased.
Meil käis üldiselt kauplemine nii, et kuna Marek inglise keelt ei osanud, siis rääkima pidin mina. Aga et teadaolevalt on rahakott meeste käes, siis esinesid kaupmehed seda enam, et igavlevalt Marekilt ka naeratus välja meelitada. Enamasti arvasid nad, et Marek on hirmus ihnuskoi, kes oma naist ei armasta ja talle asju osta ei taha. Eriti veel peale seda, kui Marek mind lihtsalt ühetaalasega kaubatänavale saatis, kust ma siis selle raha eest võimalikult palju asju kokku üritasin sebida.
Ühes poes, kust tahtsime kohvitasse ja kohvivalmistamise kannu osta, sattusime kokku kaupmehega, kes teatas kahetsevalt, et ta räägib prantsuse, saksa, inglise, hispaania, itaalia ja türgi keelt, aga vene keelt kahjuks mitte. Kauplemise lõpuks pidas ta mind tüütuks plikanatiks, kes ei tea, kus naise koht on ja ei müünudki meile seda asja. Soovitas meil minna kuskile suuremasse linna, et seal on asjad veidi odavamad, tema kahjuks odavamalt ei saa enam anda. Meil ei olnud ka enam rohkem raha, et talle seda hinda maksta, mis ta meile pakkus. Üritasin küll elavat huvi tema ja türgi ja tema pere vastu tunda, aga hind alla rohkem ei läinud. Usun, et tal oli hea meel, kui me ära läksime lõpuks.
Teises poes tahtsime osta kõverat mõõka, puukuju ja suurt sinist klaassilma. Kuna reisisaatja oli rääkinud, et see klaassilm kaitseb ainult siis kurjade vaimude eest, kui on kingiks saadud, siis üritasime kaupmeest ära rääkida, et müügu meile see mõõk ja kuju, aga klaassilma andku kingiks. Kaupmees ei saanud aga nii spetsiifilisest jutust aru, arvas, et on vaja hinda alandada. Rääkisin uuesti ja teiste sõnadega, üritades mõtet selgemini edasi anda. Kaupmees alandas veel hinda. Lõpuks osutasin näpuga sellele klaassilmale ja küsisin võimalikult lihtsalt – can i get it as a gift? Kaupmehel tuli lõpuks mõistev naeratus näole, kasseeris raha sisse, võttis klaassilma ja läks pakkis selle tagaruumis ajalehepaberisse. Andis siis selle pabernutsaka meile kätte ja küsis lahkelt naeratades, et kas kellelgi meie sõbral on sünnipäev, et pakkida oli vaja. Ütlesime väsinult jah ja läksime sealt välja.
Kaupmehed elasid poodide kohal olevates kitsastes tubades. Tööpäev kestis neil umbes hommikul üheksast kella üheni öösel. Vahepeal vahetas paarimees neid välja. Üldiselt üks oli hommikupoole ja teine õhtupoole. Üks siis varustas söögi ja kuuma teega, kui teine müüs ja ta ise parasjagu ei maganud.
Tookord rajati turu lähedale jõge, et ikka turistidel seal meeldivam ja ilusam oleks, ütles Emre selle kohta, kui küsisime, kas jõel on mingi praktilisem otstarve ka. Rajatakse linna rahadega, mis tulevat aga kaupmeeste ja hotellipidajate taskust.
Linnas oli palju Atatürkile pühendatud kujusid ja seinamaalinguid. Atatürgil olla ka sinised silmad olnud. Veelgi enam oli aga linnas hulkuvaid kasse. Korra jalutati ka eesel linnast läbi öösel ja ühel päeval linnast välja jalutades nägime üht kaamlit ka kuivanud rohtu söömas. Me lähemale ei julgenud minna, et äkki hakkab loom tatistama ka veel. Puhtaid riideid oli niigi vähe alles.
Rannast mäkke jalutades oli mingi nukkudega küla ehitatud, et ajalugu tutvustada näitlikult. Telkides oli vaibakujujate naiste kujusid ja meestele teetasse kätteulatavate naiste kujusid. Mehed nagu ei oleks pidanudki tööd tegema. Tagapool ühes onnis elasid ka tegelikul mõned inimesed niimoodi, aga neile lähedale ei lubatud minna, et säilitada nende privaatsus.
Marek käis korra ka meres ujumas, vesi oli veel jahe ja hirmus soolane. Õnneks olid rannas dushid, kus sai selle soolakihi maha pesta kohe. Liiv oli selle eest veel palav ja kuna päev juba õhtusse kiskus, siis selle eest enam raha ei tuldud küsima, et me lamamistoolide peal merd vaatasime.
Ühel õhtul tulid uued turistid. Me olime juba kliimaga harjunud ja istusime pikkades soojades dressides hotelli õues ja ajasime Emrega juttu. Päevad olid niivõrd palavad, ühel päeval lausa 40 kraadi kuuma, et õhtud tundusid selle kõrval lausa külmadena. Turistid tulid lühikestes pükstes ja t-särkides ja leemendasid palavusest ja higist. Tuttav tunne oli :)
