Eelmine aasta jäi vist vahele, kuid sel suvel jõudsime rattaga Paljassaares ära käia. Marsruut oli veidi teine ja nähtu ka.
Alustasime, ime küll, hoopis Tondilt, kust sai raudtee äärt pidi mööda teed Tulika ja Sõle tänavale. Siis jalgrattateed pidi Koplisse, mis laupäeva päeval oli suhteliselt rahulik kant. Majad on seal juba üle ühe üsna kobedad, raha ja renoveerimine jõuab ka sinna.
Otsisime üles Kopli Liinid, et ikka see legendaarne koht ka ära näha enne, kui sinnagi kerkivad väljast plastist ja seest kipsist majakesed, väga kallid /merevaade!
Rand ise oli madal ja veidi prügine, kuid ikkagi meri. IRLi õhutusel jätkasime adruses rannas Paljassaare poole rühkimist - kiskus natuke ekstreemiks. Rand on seal plaaþilt natuke Paljassaare suunas täis tehtud põlenud lõkkeasemeid, kus hirmsasti vaeva on nähtud juhtmetest vase välja põletamisega. Huvitav, kas see siis tõesti tasub vaeva? Karmimad vennad olid miskiseid mootoreid lausa lammutanud ja kuullaagreid poolitanud. Ilmselt said oma päevaraha kätte, kuid kaloreid kulus vist rohkem, kui metallikopikat teeniti.
Mingi muuli moodi asi, mis ette jäi, oli merre rajatud puht-praktilistel võib-olla ka sovjetiaegsetel kaalutlustel: et mitte jääda ootama looduse armuande mõõna näol, vaid võtta ise merest maad juurde. Täiteks läks mingi prügi - huvitav, kas ikka võib veel niimoodi prahti ladestada? Igatahes käis vilgas sodi laialilükkamine seal edasi. Ekskavaatorite ja muu tehnikaga. Ja linde oli nii et mustas - kalda ääres laiusid hiiglaslikud sita/adru väljad, kust ühel hetkel tuli ka oma rattad läbi vedada. Õnneks mingi kümmekond meetrit ja läbi maltsade.
Kui sellest ropumast kaldalõigust läbi olime saanud ja õhkutõusnud linnuparved meid ka mitte just väga hullusti enam ei pommitanud, nägime suureks üllatuseks kaldal rannalisi. Ja mitte niisama mutte päikest võtmas, vaid peret koos väikeste jõnglastega, kes sita/adru väljade vahel madalas merevees rõõmsalt ringi lippasid. Ilmselt saab nende immuunsüsteem tugev olema.
Paljassaare just see osa, mis on kõrgem, oli enam-vähem endine, kuigi augusti alguse kohta üsna sügisene - muru pruun ja osa puid lehed kollaseks lasknud. Võsas ragistasid korilased vaarikaid korjata.
Paljassaare kesklinnast eemale jääva ranna poolel ehk Kopli liinide poolel on suur kollektor - väidetaval läheb sealt puhastatud linna solk kaugele merre. Miskit seal sees kohises küll. Meie aga ronisime kollektori kõrval olevasse maa-alusesse saali, mis oli hiigelsügav ja paarikümne meetri sügavuse veega täidetud osaliselt. Kusjuures see vesi oli üliläbipaistev, sellepärast oli ka näha, et saal on tohutu sügav. Raske uskuda, et solgivesi nii imepuhtaks tehakse, aga kes teab...
Kui IRL oli kollektori otsas ära käinud ja heietasime lugusid kriminaalfilmidest, kus ohvreid just sellistesse kollektoritesse visati, rääkis Jüri loo, kuidas tal üks rott kodus ühte ämbrisse oli ujuma jäänud. Ja välja rabeles hommikuks. Visa loom.
Poolsaare tipu saab vallutada kallast mööda kulgeva mõnusa teerajakesega, mis varsti enam autole läbitav pole. Põõsad pressivad kahelt poolt peale. Ja kui jõudsime kesklinna-poolsele rannikuküljele, lõi näkku jääkülm õhk - meretuul. Vesi oli sel päeval erakordselt külm, kuigi kugu suve on valitsenud tohutu leitsak. Läänemeri ei soene üles ka palavaimate suvedega seega. Põhjahoovudes viskasid Pikakari randa 9-kraadiseid laineid.
Pikakari oligi see uus koht, mis Paljassaares on totaalselt muutunud. Kuid enne ka. Kui saare kõrgemalt osalt tagasi läbi vahepeale jääva kõrkjase soise osa mandri suunas sõitsime, siis selle sirge lõigu lõpus, kust hakkab võsa ja kindel manner, kõrgub täiesti uus linnuvaatlustorn. ja linde on sealt näha küll. Soises poolsaare keskosas on kõrkjate vahel lombikesi, kus nad pesitsevadki. Lauad, millest piirded tehtud, on küll natuke õhukesed, aga vandaalid polnud õnneks veel torni jõudnud kahjustada.
Aga tagasi - ehk siis edasi - Pikakari randa, mis on rajatud Katariina kai juurde. Muide, see monstrum, mis loo alguses pildil oli, on mingi ujuvehitis, mis mõõnaga vee alt välja tulnud või tuulega randa lükatud just Katariina kai külje all. Muidu aga on rand puhas, asfalttee viib parklasse ja jõmmide vastu on palkaed pandud teed ääristama. Lisaks turvab randa ka üks mutt, kes on käbe ja kuri. Meie seal olles ajas ta ühed jõmmid rannast juba ära ja natuke pahandas ka meiega, aga miks, ei saanudki aru. Vist sellepärast, et seisime asotsiaalide jaoks kogutud pandipakendite juures. Tädi hoidis neid kodututele, vist...
Rannas luusis üksikuid suvitajaid ja isegi 1 ujuja oli. Kiiresti läheb sügavaks. Vee alt paistis ka kivisid liiva seest. Äkilise elamuse saab, kui hüpata vette siis, kui kiirlaeva lained randa löövad. Meie ei hüpanud. Külm oli.
Tagasitee kulges juba Pelgulinna tänavaid pidi. Paldiski mnt-Tehnika tänava nurgalt leidsime hää söögikoha, mis siis, et veidi urka moodi, aga hubane. Venekeelne. Menüüs pooli asju polnud, aga mis olid, olid koduselt tehtud. Seal muide on Sillamäe õlut kah.
