Eelmisel korral välja pakutud variantidest valisime laupäeval välja Mohni. Jääkaart lubas juba mitu nädalat püsivat jäämütsi Mohni-Viinistu kohati üle 50 meetri sügavuse sügaviku kohal, seega ei oleks tohtinud olla üldse ekstreemne. Kohale jõudes selgus, et jää on tõesti olemas, paksus 7-10 cm ja parajalt sile ka.
Tugev idatuul puhus, aga minnes ei tundunud see üldse ähvardav.
Peale veidi üle 4 km rännakut olimegi kohal. Keskmaa kandis ronisime kaldale, leidsime kiviluidetelt surnuaia ja sealkandis oli ka ühe geopeituse aarde eel-aare koos vihjekaardiga. Veidi eksitasime end saarega tutvumiselt seda aaret lahendades - ei leidnudki. Edasi aga kulgesime saare tagakülge pidi tohutute jääkuhjade juurde, majakani ja generatornajasse. aknast paistis üle jää lähenev suurem seltskond ja pahaendeliselt jääservast lahti murduvad lahmakad, mis Purekkari neeme poole hakkasid sõudma. Idatuul rebis jääd avamerele. Igatahes see seltskond tundus saarele jäävat, luudetavasti neil täna, pühapäeval ikka jätkus jääd tagasitulekuks. meie leidsime tagasiteel ühe jäätunud prao, mida kattev jääkirmetis oli nii õhuke, et kohati aukudest vesi peale mulksus.
Ei saand vaatamata jätta ka Purekkari neemeotsa, kuhu tuul jäälahmakaid kandis. Nii oligi- seal olid ka hiiglaslikud jääkuhjatised ja paar eksinud musta lindu ka, kes end häirida ei lasknud.
Ja träkk:
View Mohni jäämatk 18.02.06 in a larger map
