Maarja (18) on hääletanud juba alates 8. klassist, kui ta oli 13–aastane. Esimese "häälega" sõidu tegi ta Saarmaale.
"Ma lihtsalt pidin hääletama, sest muud moodi enam edasi ei saanud," tunnistab ta. Hääletamisest kui mingist elustiilist ta siis ei mõelnudki. "Alguses hääletasin päris vähe — ainult siis, kui oli hädavajalik. Olin ausalt öeldes veel selle jaoks liiga noor ja sõitmist polnud ka kuigi palju."
Eelmisel aastal hakkas Maarja hääletamist nautima, ilma et selle järgi otsest vajadust oleks olnud. "Alustan tavaliselt Tallinna linnapiirist suuremate maanteede äärest. Kui autosid liigub vähe, hakkan aglaselt linnast eemale jalutama ja hääletan. Ükskord saab ikka peale. Isegi siis, kui ilm juba hämaraks kisub."
Kõige paremini veab hääletajal kõrvalistel teedel, kus autojuhid on millegipärast lahkemad. Peamagistraalidel tuleb kauem oodata, kuigi autosid liigub tihedamalt. Rohkem peatuvad veoautod.
"Need autojuhid, kes peale võtavad, on täiesti normaalsed inimesed," hajutab Maarja ühistranspordi eelistajate kartusi, "neil pole mingeid "eesmärke", mida tüdrukud hääletades kardavad. Kõige huvitavam on tavaliselt siis, kui autos on terve seltskond: lõbusad noormehed on isegi lõunasöögi välja teinud. Nad ei ole alati rikkad ärimehed — mõnikord on nad ka tavalised ehitustöölised vms."
"Minu arvates on lobisemine väga oluline," rõhutab Maarja, "kui autojuht ei räägi, hakkan ise rääkima. Jutuajamist peab ju vedama mõlemalt poolt. Tegelikult hääletangi ma sellepärast, et nii on lõbusam — saab kohtuda täiesti tundmatu inimesega ja reisi lõpuks on tema kohta juba üsna palju teada. Ühissõidukites on aga igav: seal on
kõik nii reserveeritud."
Jututeemaks kipub meesjuhtidel olema poliitika. Räägitakse ka muudest asjadest: "Viimati hääletades juhtus mind peale võtma üks kaugsõidu veoauto. Hääletasin Mäo teeristil üsna vähe aega, kui see Volvo peatus. Kaubavedaja, kes autot juhtis, ei rääkinudki poliitikast, vaid proovis jutu viia intiimteemadele. Pidin talle valetama, et mul on ohtlik haigus, ja ta muutus rahulikumaks."
