Pühapäevaleht, ilmunud millalgi 90ndate keskel.
Kaido Einama
(Taastatud Google 2001. aasta indeksit kasutades)
Päev enne Eesti Maja avamist Tallinnas on Lauteri tänav 1 elumaja ees veel auk, mis viib keldrisse. Ehitusmehed kaevavad, laovad kive ja valavad betooni. Kuskil keldrikorrusel kostab nõudega kolistamist ja mänedzerid helistavad vahetpidamata.
Eesti Maja kolm omanikku - Viido Polikarpus, Meelis Lajal ja Helve Remmelgas jagavad kohe tagaukse kõrval asuvat seni veel ainsat täiesti sisustatud kabinetti: arvuti, telefoni ja faksiga. Vaheldumisi on kaks neist alati linna peal asju ajamas ja üks kohal.
Töömeestel on lõuna, joovad õlut. Endine New Yorgi Eesti Maja mänedzher ja Eestis kaitsejõudude peastaabile PR-mees Polikarpus on rahul: "Saku õlut saab siin alati olema," ja patsutab õllekraani. "Sellest ei olegi palju aega möödas, kui siin oli veel kole räpane kelder, kus magasid pätid," näitab Viido Polikarpus uusi värvi ja pahtli järele lõhnavaid ruume. Suurde saali tuleb eesti toitude restoran. Köögis juhendab toiduvalmistamist restorani Tiina toidumeister Jaan Tuvike.
"Kui eestlane sõidab New Yorki, läheb ta kõigepealt Eesti Majja ja küsib, mis uudist," seletab Polikarpus Tallinna Eesti Maja härrastetoas. Eestis on iga maja eesti maja. Ja väliseestlastel pole siia tulles kuhugi minna, et küsida "Mis uudist?". Ei saa kuhugi jätta sugulastele sõnumit, samuti pole üle tee asuval välisministeeriumil aega nendega iga kord tegeleda. Viido Polikarpus, Meelis Lajal ja Helve Remmelgas lubavad aga aidata. "Isegi siis, kui Ameerikast keset päeva helistatakse ja Eestis on samal ajal kõige sügavamad öötunnid, võtab keegi telefonitoru ja reibas hääl küsib: millega saame aidata," lubab Polikarpus. Mänedzheritööd on ta pärast New Yorgi Eesti Maja pidamist teinud ka Eestis: George Brownes'is, kaitsejõudude Peastaabi PR-üritustel jm.
Esinduste esindus
Polikarpus teab, mida väliseestlased vajavad: "Internet saab üles pandud, teeme ka ärikataloogi, et näiteks kokku viia austraalia eestlane, kes toodab kängurunahast kotte ja Eesti ärimees, kes tahab neid müüa," räägib ameerikast tulnud eestlane suurtest plaanidest. Plaanid peavadki olema suured, sest 50 aastat, mil kodu-Eesti oli nõukogude võimu all, oli Eesti Maja väliseestlastele kõige suurem autoriteet. Kodumaal asuv Eesti Maja peab olema siis esinduste esindus.
Meelis Lajal, sealsete ja siinsete eestlaste vahelüli, on elanud kuus aastat Ameerikas, kuid kasvanud üles Eestis. Lajal läks Ameerikasse siis, kui siin ärkamisaeg täies hoos oli. "Ma ei uskunud, et ma nii kauaks sinna jään, tagasi tulles 1996. aastal polnud ma veel Eesti kroonigi näinud," räägib Lajal.
Kolmas eestimajalane Helve Remmelgas on vanalinnas rahvuslikku restorani pidanud. "Selles Toomepuu majas, teate küll," lisab Polikarpus. "Helve ja Meelisega saime ühel päeval Vanalinnas kokku, neile oli näkku kirjutatud, et sellest projektist saab asja."
"Majaelanikud vaatavad meie tegemisi nagu vene muinasjuttu," muheleb Polikarpus. "Kaks nädalat tagasi polnud väljastpoolt veel midagi näha. Siis korraga ilmus seina auk, mis viis keldrisse. Ja nüüd avame rahvusliku söögikoha ja Eesti Maja."
Postiljon pistab pea ukseavast sisse: kirjakasti veel pole, aga aadress juba on. Kiri linnavalitsuselt. "Nonii, kas nüüd siis keelatakse jälle midagi viimasel hetkel ära," muretseb Polikarpus kirja avades. Kiri on aga hoopis Ivi Eenmaalt, kes andis nõusoleku Eesti maja juhatuse auliikmeks hakkamiseks.
Järgmisel päeval on tsement trepikivide vahel juba kuivanud. Värskest trepist astuvad alla sajad külalised: prominendid, ajakirjanikud, külalised kodu- ja välismaalt. Kui siseneb kokk Jaan Tuvike, läheb maruliseks aplausiks. "Ilmaasjata plaksutate, te pole ju midagi söönud," on Tuvike tagasihoidlik. Ja lubab, et väliseestlased, kes pole viis aastat seajalgu ja ube saanud, seda Tallinna Eesti majast ikka saavad. "See pole mingi peen restorani moodi koht," selgitab Helve Remmelgas, "siin on ikka silgusoust ja kört, nagu kodus."
