Raamat, mis räägib riigist, kus elab 24 protsenti kogu maailma rahvastikust, peab olema mahukas nagu entsüklopeedia. DK "Silmaringi reisijuht" Hiina kohta ongi seda. Ja sisult on see ka põhjalik nagu entsüklopeedia - joonised, skeemid, kaardid, muidugi ka ohtralt pilte.
Pikk ülevaade ajaloost on vajalik nii turistile kui giidile, sest hiljem Hiinas ringi sõites põrkub igal sammul mõne suursuguse dünastia mälestusmärgile. Siiski algab raamatu tekst pisut naiivsevõitu stiilis. Umbes nii, nagu meil nõukogude ajal püüti püüdlikult ja veidi võltsilt halvustada kapitalistlikku korda. Seekord on Briti autorid üritanud sotsialistlikku korda näidata veidi samamoodi naivistlik-propagandistlikes toonides: õhk on käegakatsutavalt paks, vanamehed lennutavad vanamoodi lohesid, mis aga on tehtud supermarketi kilekottidest, neoonreklaamid kutsuvad lääne moodi tarbima, kuigi äärelinnades elatakse vaesuses jne. Aga siiski - raamat on asjalik ja põhjalik.
Oma kogemuse põhjal sai võrrelda just Shanghai tegelikkust ja raamatus pakutavat. Näiteks südalinna koloniaalaegse osa panoraam on lahti seletatud joonistusena - väga hea ja mittetraditsiooniline lahendus. Ning liikumiseks sobib tõesti kõige paremini metroo - isegi üle jõe on jalgsi üsna keeruline pääseda ja taksojuhid, nagu raamatuski mainitud, on enamasti kuskilt mujalt piirkonnast hiljuti tulnud ja linna ei tunne. Ladina tähtedes aadresse samuti mitte.
Mida aga rääkida hiiglasliku maa looduse kohta? Ka selle jaoks on omaette sektsioon, kus riigilahmakas on üritatud tsoonideks jagada vastavalt kliimale ja siis iga piirkonda pikemalt kirjeldatud. Saame teada, et Hiinas leidub kõike - kõrgmäestikust džunglini, kõrbest pambusemetsadeni.
Kultuurist ei maksa rääkidagi - seda võetakse läbi paralleelselt piirkonniti, ajateljel, teaduse, tehnika, köögi ja pere tasandil. Saame teada (juba ilma negatiivse paatoseta), et hiinlased leiutasid kompassi, käru, malmi, trükikunsti (jah, see oli ammu enne Gutenbergi, aga vindus Hiina keerulise hieroglüüfisüsteemi tõttu), paberraha, seismomeetri (maavärinad on Hiinas ammune probleem) jne. Muidugi teavad enamus koolis käinud inimesi, et Hiina on ka arvuti (abakuse) sünnimaaks ning mõistagi sai seal valmis ka püssirohi kaugelt enne, kui eurooplased vibude pealt tõhusama tapavahendi peale kolisid.
Ilmselt ei jõua seda paksu raamatut ühel lennureisil Helsingist mõnda Hiina sihtkohta läbigi lugeda, aga kui seljakott liiga raske pole, siis poole tellise raskune raamat tuleks siiski päevapakki ära pakkida hotellist välja minnes. Lõpus on reisijuhile omaselt transpordi, söögi-joogi, turvalisuse ja käitumisreeglite juhised. Hiina äri omapärade jaoks tuleb hankida teine raamat - käitumisjuhiseid ja kombeid selles valdkonnas palju ei tutvustata.
Ülemaailmne popkultuur imbub raamatu autorite hinnangul aina kiiremini Hiina igapäevaellu ning nüüd on neilegi tuttavad rock, disko, lahutused ja muidugi moodne Lääne elektroonika, mida usinalt järgi kopeeritakse. Kohati üsna edukalt. Popmuusika on juba vormilt läänelik, sisult aga rahvuslik. Või sotsialistlik. Saame teada, et üks populaarseimatest popmuusikutest Hiinas on Wei Wei, kes laulis ka Pekingi olümpiatseremoonial, seega peaks meilegi vähemalt selle korraga meenuma.
Aga lõpetuseks vaatame-kuulamegi Wei Wei lugu olümpiamängudelt 2008. aastast:
"Silmaringi reisijuht. Hiina" autorite kollektiiv. Tõlkija: Olavi Teppan. Koolibri 2009. 672 lehekülge. Hind 42,5 eurot.
