November on sünge hingedeaeg ja sel perioodil Peterburgi külastades tuleb meelde, et see linn on ehitatud soole. Vassili saare, Neeva delta kõige suurema saare ainukese jõe Smolenka kaldad on muutunud pehmeks plödiks, samal ajal kui teispool jõge Odojevski tänaval käib elu. Sinna on end asutanud side-, infotehnoloogia ja pangandusettevõtted, väikesed kraamipoed, koerte toidukauplused, toitlustusasutused. Viimastest on levinuimad sööklad, pelmeenisaalid ja rjumotšnajad – viimane oleks saksa kõnepruugis püstijala-viinapood. Väikesed ja suured poed on n-ö kuhjas üksteise otsas. Niimoodi ei haara väikest ruumi ükskõik missuguse teise Euroopa riigi kaubandus. Viletsast ilmast ja kontideni tungivast rõskusest hoolimata on inimesed optimistlikud ja naeratavad turistile, kes kõnnib, kaamera kaelas. Kuid vanad naised ei naerata – naeratavad ja on julgustavad vanad mehed ning noored naised.
Peterburgi toitlusasutuses on tähelepanuväärne toode – kompott. Kõikide ostude jaoks kirjutatakse sulle kõigepealt välja tšekk, millega lähed luugi juurde ja saad toidu – maitsvaim on borš. Aga kompott maksis Venemaa rahvusraamatukogu sööklas viis rubla (peaaegu mitte midagi). Kompotis on kuivatatud õunad või ploomid, see on magus, maitsev ja klaasi sees. Puškini-aegsed noored intellektuaalid nimetasid seda compotionatus – “koosjoodud”. Ja vendade Grimmide “Saksa sõnaraamat” selgitab, et koosjoomisega tegelevad inimesed, kes on kambajõmmid. Inglise keelde on sellest ladina liittüve osast tekkinud hästi tuntud sõna poison. Üldiselt, ajalooliselt lähenedes pole kompott mitte see, mida on kambajõmmidega koos joodud, vaid üks jook, millesse on eriti maitsvad asjad kokku segatud.
Ajaloo juurde jõudes ka põhjustest, miks ma Venemaa rahvusraamatukogus üldse käisin. Mul oli juba eelnevalt välja töötatud programm, millest pisikese osa moodustas 1816. aastal Tartus välja antud saksakeelne “Jõulukimp daamidele”. A7 formaadis, punakuldne ja läikiv – niisugune raamat mahub vabalt kõige väiksemassegi ridiküli. Ja räägib see noortele naistele, kes äsja tütarlastekooli pingist välja astunud, mida head on aasta igal kuul noormeestelt oodata. Juunis meeldivad naistele ballid ja “theed”, juulikuus on lehvikud magusad, meestel on daamide rõõmuks lühemad kuued ja kalasaba-sukad, septembris on daamid korralikud ja nende vokirattad keerlevad. Kes balli keerlevast tantsuringist oma meest kiiresti välja ei vali, see jääb oktoobris kuivale ja novembris hiilgavad noortel poistel silmad. Nii oli 1816. aastal igal kuul midagi head oodata.
Foto: (CC) Iurii Spod / Pixabay
“See on minimaalia-mõõtu, see on nii väike, et te ei kujuta ettegi,” ütleb sõjaveterani ikka jõudev mees, kes on asjameheks rahvusraamatukogu haruldaste raamatute saalis. Hiljem selgub, et ta on kõige meeldivam inimene selles majas, alati valmis abistama. Minust endast selgub, et olen Eestist, seega toob vanembibliograafi-emand lauale paksu teatmeteose nimega “Bibliograafia leksikon”. Ta avab selle kohast “Estonski SSR.” Vot-vot, näitab ta Eesti raamatute pilte (Gustav Suits, K. E. Sööt jt Eesti autorite kaunimad raamatud läbi aegade). “Vot, Estonski SSR.” Muidugi ei rõhuta ta sellega, et Eesti on Venemaa osa, kõik teavad, et Eesti on välismaa ja kõigil lihtinimestel on ükskõik sellest, et Eesti oli kunagi “SSR”. Üldse, võõraid käib haruldaste raamatute saalis väga harva, veel harvem vene keelt rääkivaid välismaalasi. Nüüd saab ta minu ees väheke esineda, et ka tema teab estonski asjadest midagi.
Muidugi on Venemaa suurlinnades kõikjal näha võimu: mitmesugustes vormikuubedes mehed ja naised. Mõnikord vaatavad nemad sulle valvsalt otsa, aga mõnikord püüavad delikaatselt aidata, kui välismaalane liiga hajevil pilguga on. Balti vaksali juures astub ligi noor ilus näitsik, tema ihkab glamuuri. Ta otsib Varšavski Ekspressi. See allahinnatud poodide kaubamaja on Obvodnõi kanali kaldapealsel. Pühapäeva õhtul on seal enamasti suletud, sest inimesed lähevad puhkama. Aga see neiu just puhkabki osteldes. Astume paar romantilist sammu edasi suurlinna tuledes, liiklusmürina saatel. Ongi Varšavski Ekspress.
Foto: (CC) Мария Самоделова / Pixabay
Kuid mis see siis on – terve rida maju vaevalt paarsada sammu prospektist eemal on tühjad ja mustad nagu surnud sea silmad. Või nagu Smolenski kalmistul lebav mädanenud baklažaan. Seal ei ela mitte kedagi. “Need on avariilised,” ütleb kohalik taksojuht. Ja selliseid on just vaksalite lähedal. Taksojuht usub, et need tõmmatakse peagi halastamatult maha.
Balti vaksali läheduses on selline majaderida Venemaa Siseministeeriumi kaitse all. Ja kaitse tähendab taas patrulleerivaid mundrimehi, kontrollijaid, kontrollide kontrollimise gruppe, ministeeriumeid, revidente. Alati on võimalus võimalikult palju kontrollida! Nagu Uduvere-mehe loos: neid kontrolligruppe ei tohi omavahel kokku lasta, need hakkavad kohe omavahel kontrollima. Praeguse Venemaa meelsus on nagu Gogoli Revidendi troon: sellel seisab suur võimupüramiid, püramiidi tipus absoluut-president.
