Poorism on turism vaese elu uudistamiseks. See arenes 19. sajandil New Yorgis, kui rikkam elanikkond ja välisturistid kõisid organiseeritud tuuridel eriti vaestes linnaosades, saades kätte üleva tunde sellest, kui palju neil endal ikka paremini läheb võrreldes teistega. Getoturism on populaarne ka praegu, kuid lisaks käiakse vaest elu kaemas ka täiesti iseseisvalt ja eriti sellistest riikidest, mis olid mõni aeg tagasi ka ise väga vaesed. Nii on poorism populaarne ka Ida-Euroopa riikide seas ja Baltimaades, kust eriti just 90ndate teisest poolest käidi vaesemates riikides enda enesetunnet tõstmas - näe, polegi nii vaesed võrreldes mõnede riikidega.
Poorismi populaarsemad sihtkohad praegu on USA-s Detroit, India, Brasiilia, Etioopia, Keenia, Kambodža. Nn favelatuurid on populaarsed Ladina-Ameerikas, kuhu aga kipuvad ka üksikturistid poorismi ohtlikumal moel harrastama.
Tegemist on vastuolulise turismiga: ühelt poolt tuurikorraldajad teenivad teiste vaesusest, teiselt poolt kasutavad turistid slummituure meelelahutuseks. Suur osa poorismi teenitud rahast ei jõua kunagi nendeni, keda raha eest vaesust uudistavatele turistidele näidatakse.
Poorismi uus, mõned (kümned) aastad tagasi tekkinud uuem vorm on ka katastroofiturism: külastatakse hiljuti looduskatastroofi või sõja poolt laastatud paiku ja käiakse vaatamas, kuidas inimesed elavad laastatud maal. Näiteks Venemaalt korraldati selliseid retki Süüriasse. Ka Jaapanis toimusid kallid retked tsunamist laastatud piirkondadesse. Siiamaani tehakse ekspeditsioone Haiti maavärinapurustusi vaatama, kuigi katastroof toimus seal juba seitse aastat tagasi. Purustusi on aga vaeses riigis endiselt näha ja suur osa elab endiselt väga vaeselt. 2004. aastal Tai rannikut tabanud tsunami järel said mõned kohalikud turismifirmad väga ahvatlevaid pakkumisi turistide vedamiseks hävingupiirkonda. paljud loobusid, kuid mõned luksuslikud kruiisid siiski toimusid.
Mis seal salata, poorismi harrastati ka Eestisse saabuvate turistide seas, kes tulid 90ndatel siia vaatama, mismoodi väga vaene ja nõukogude võimu alt vabanenud rahvas elab. Korraldati retki hüljatud sõjaväebaasidesse, Paldiskisse, Ida-Virumaale ja mahajäetud kolhoosikeskustesse. Mida süngem ja lagunenum, seda parem.
Maailma suurim slumm, kuhu korraldatakse slummituure, asub Dharavis, Mumbai äärelinnas Indias. Ligi miljoni elanikuga kogukond tegeleb savipottide valmistamise, plastiku ja metallijäätmete sorteerimise ja müügiga, õmblemise ja pesupesemisega.
Siiski räägitakse ka poorismi vajalikust poolest: et näidata nö arenenud maade inimestele, mille arvelt seal pidu käib, miks on vajalik heategevus ja nõrgemate toetamine ning millega tegeleb humanitaarabi. Esimeses maailmas elavad inimesed ei pruugi sellest enne aru saada, kui ise ehedalt oma silmaga näevad.
