Kausulik link:
Eesti Päevaleht, Magasin, 3. veebruar 1996
Kaido Einama
Hundid on muutnud Eesti metsad ülerahvastatud ühiskorteriks. Lagedaks söödud võpsikust hiilivad talude poole ülbed võsavillemid, kes ei pea igiammust reeglit - kõik siin ilmas peab olema tasakaalus - millekski.
Põlendma metskonnas veetakse puude vahele punaste lipukestega nööre - lipuliine. Dzhiipide ja raadiosaatjatega mehed on nagu operatiivtööl: võsa vahelt tuleb jahimees buraaniga, kes on mõni kilomeeter eemal rabaservas jäljeluuret teinud. Piiramisrõngas huntide ümber hakkab kokku tõmbuma.
Sõidame metsa vahele jõudes dzhiibimeeste juhatusel edasi - sinna, kus kaks meest maastikuautos aega parajaks teevad. Taga pakiruumis on paar rulli lipuliine - asjandusi, mis peaksid huntidele metsas ületamatuks tõkkeks olema.
Jahivad varavalgest õhtupimeduseni
"Oleme metsale juba mitu tiiru peale teinud, vahel tuleb päevas sõita sadu kilomeetreid," räägib hundijahti raadiosaatja kaudu jälgiv Raivo Kimmel. Mitmendat nädalat on peaaegu iga päev metsas 10-15 meest Pärnumaa hundibrigaadist.
Raadiojaama eetrist kostab vanema jahimehe noomimist: "Häbi, hundi ja ilvese jälgedel ei tee vahet! Mehed on kaks ilvest lippudesse piiranud!"
Samas kostab buraanimürina taustal kellegi reibas hääl: "Olen värske jäljega, aga siin on neid nii palju edasi-tagasi sebinud, et ei saa aru, kuhu nad lõpuks on läinud..." Hetke pärast selgub, et hundid on ärevil sealsamas võssa kaduvate põdrajälgede pärast.
Hommikul võeti jäljed üles kella 7-8 ajal, kui väljas oli veel hämar. "Lippudesse võtame kuskil 3-4 paiku pärastlõunal," räägib Raivo, "siis hakkab juba pimedaks minema ja edasine jaht tuleb järgmisse päeva lükata. Oleks veel paar tundi valget aega, saaks hundid ära hirmutada ja hommikul suurema vaevata "maha võtta"."
Kardab inimest
Hunt kardab inimeselõhnalisi kaltsusid, mis nöörile veetud ja jookseb sellise lipuliini äärt pidi piiratud alal, kuni tulevad jahimehed. Kära ja paugutamisega ehmatatakse kiskjad ala keskele ja seal annavad kütitavad suurema vastupanuta alla. Selline on huntide harvendamine teoreetiliselt.
Vahepeal sõidab metsast välja palgikoormaga traktor. "Hundijahti peate või?" hüütakse kabiinist. Metsamehe arvates on hundid häbematuks läinud.
"Virutavad lausa toidukoti ära, nii harjunud müra ja inimestega," kommenteerib Raivo.
Eelmisi jahte meenutavad jahimehed rahulolevalt: püssitoru ette on jäänud rohkem emahunte. Iga emahunt annab aastas neli järglast. Kui need on ka emased, on ülejärgmiseks aastaks juba terve kari juures. Lisaks need võsavillemid, kes Eesti-Vene piiri miskiks ei pea ja idanaabri juurest paremate jahimaade otsinguil siia kulgevad.
"Soome piir on töödeldud spetsiaalse ainega, mis hundid tagasi peletab," teab Raivo Kimmel, "meile lubati ka seda natuke anda."
Seni töödeldakse lippe, millega hundijahti peetakse, täiesti koduste vahenditega. Peaasi, et tugev inimese lõhn juures. "Lippe peaks hoidma toas, näiteks saabaste lähedal," räägib jahimees dzhiibis. Ja näitab liinirulle, mida keritakse vajaduse korral metsa alla 12 kilomeetrit või rohkemgi.
"...jäljed tulevad piki lanki välja vana baraki juurde," kostab eetrist jäljeküti kuuldavalt reibas hääl. Tema avastamisrõõmu jahutab aga kohe pisut väsinum meeshääl: "Siin rabaservas pole ma küll ühtegi hundijälge näinud..."
Meenutavad endisi jahte
Viimane suurem lahing huntidega peeti möödunud nädalavahetusel. Siis piirati sisse 6-7 metsapeni. Öö jooksul lasid mõned jalga, allesjäänud aga hullutasid jahimehi, joostes neist 30-40 meetri kauguselt mööda ja vedades kaasa pika jupi lipuliini. Emahunt jäi siiski kuuli ette. Selle öö juurde käib peaaegu et jahimehejutt.
"Ega seda keegi usukski, kui tunnistajaid poleks," räägib hundilaskja Tiit Saulep. "Kuul läks ühest silmast sisse ja teisest välja." - "Pime oli ka ja puude vahel veel," täiendab Raivo Kimmel, "oleme siin üldse igasugu trikke teinud, näiteks läbi puu lasknud. Mis teha: tundus, nagu oleks seal hundi silm kuuvalgel helkinud, aga oli hoopis lepatüvi."
Sel päeval hunti ei nähtudki, jälgi aga küll. "Vanasti, kui hundijäljed leiti, toimus väike tähistamine," meenutab kogenud hundikütt Jaan Liivson. "Nüüd leiame jälgi iga päev. Hundid on kavalaks läinud: neil on piirkonnad ära jaotatud ja oma territoorium on paksult jälgi täis, mitte ei saa aru, kuhu suunas nad viimati on läinud!"
Riigi mure
Eestile on paras 50 hunti, kuid praegu on neid kokku loetud 600-700. Kuna viimased viis aastat on olnud lumeta, pole jahimehed huntidele jälile saanud. Nii murravad soed põtru ja kitsi, pärast hoolsat sanitaritööd metsas tulevad aga talumehe priskeid koduloomi haukama.
Jahile sõidetakse põhiliselt oma autodega, bensiin ja sidevahendid on riigi poolt. Mõnes maakonnas makstakse lastud hundi eest mõni tuhat krooni preemiat. Pärnumaa ei maksa, aga bensiinikulud ja sidevahendid võtab oma mureks küll.
Riik ei tee esialgu suurest hundihulgast väljagi, arvavad jahimehed, kes ei suudagi põhjendada, miks nad mööda metsi hallivatimehi taga ajavad. Laskja saab kodus vaid hundinaha ja -kolju seinale riputada, teistele jääb üldse üksnes metsas hiilimise rõõm.
