Linke:
Puhkepäev, 15. september 2000
Vilve Torn
Maailmas on kuhjaga paiku, millest tavakodanikel aimugi ei ole. Mõni võtab kätte ja läheb omal käel uusi paiku avastama, teine jääbki ootama, et juhus talle ise mõne võimaluse kätte mängib. Katrin Lumeste kasutab mõlemat võimalust.
Katrin ehk Kati on noor tumedajuukseline ning ðokolaadpruuniks päevitunud naine, kellega kohtudes tekib esmalt tunne et ta ei sobi kohe üldse Eestimaa sügisesse. Ta on äsja saabunud Ibiza saarelt ning hoolimata kliimamuutusest tingitud külmetusest õhkub tema igast liigutusest energiat ning tema ilus naeratus võtab lihtsureliku jalust nõrgaks.
Ta on tavaline Eesti naine, kellel vanemad Kohtla – Järvel ning korter Balti jaama taga Kalamajas. Igal aastal võtab ta aga kätte ning jätab mõneks ajaks oma lähisugulased, poja ja sõbrad ning läheb laia maailma seiklema. Eestist ära minnes ei tea ta tavaliselt kunagi, kas ta jääb ära kuuks, paariks või isegi aastaks. Panus on tehtud juhusele ning saatusele.
Esimest korda läks Kati enda sõnul pikemaks ajaks laia maailma avastama 1997. aastal pärast Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetamist. Kuigi Eestisse jäädes saanuks Kati õpetajana näppe kriiditolmuseks teha küll ning kindlat kuupalka vastu võtta, ei ahvatlenud see pakkumine teda kohe üldse. Samuti ütles ta ära võimalusest kaasa teha Tartu Suveteatristuudios kogenud Andres Dvinjaninovi käe all. Mis siis, kui see tähendanuks hilisemat näitlejakarjääri ja tuntust Eestis.
Ei, Kati võttis hoopis sõbranna kaasa ning hääletades ja ilma rahata jõudsid nad Prantsusmaale ning seal asuvasse organisatsiooni “M Emmaiis.” “See on ühing, mis tegeleb vanade asjade kokku korjamise ja nende parandamisega. Tasu selle töö eest küll ei saa, kuid süüa ja peavarju annavad nad ometi. Põhjus, miks meie nendega liitusime oli Ðengeni viisa. Nende kaudu oli seda tollal lihtsam taotleda.”
Vanades asjades tuhnimine pakkus Katile ja temaga kaasa sõitnud sõbrannale huvi vaid viis päeva. Siis otsustasid nad koos hääletades Hispaaniasse edasi põrutada. “See oli esimene sihtpunkt, mis meile peale Prantsusmaad pähe lõi.”
Kui Hispaania ja Gaudi arhitektuur Kati ja ta sõbranna lõplikult ära tüütasid, võtsid nad järgmiseks sihiks Mallorca saare. Ikka samal reisil. “Et sinna jõuda, hääletasime Hispaanias jahte samal viisil nagu hääletatakse autosid. Saime kohale.”
Mallorcal kohtasid rahatud Kati ja ta sõbranna meest, kes nende hilisemas elus väga suurt rolli mängis “See oli lihtne massöör kes oli paar aastat Indias elanud ja seal toda kunsti õppinud. Võtsime temalt kaks nädalat tasuta tunde ning sellest piisas, et hiljem ise seda teenust edukalt turistidele pakkuma hakata.”
Mallorcal elades ja õppides kuulis Kati juhuslikult, et üsna käegakatsutavas kauguses on veel üks maagiline saar, Ibiza, mida võiks omal käel avastama minna. “Kuigi meile öeldi, et Hiiumaa suurusel saarel elavatest inimestest moodustavad 60% homoseksuaalid ning tegemist on üsna hullumeelse paigaga, ei mõjutanud see meie otsust.” Pornoparadiisiks kutsutav saar tundus kõigele vaatamata väga põnev.
Nii sattuski Kati esimest korda Ibiza saarele, kuhu ta jäi algselt koos sõbrannaga kolmeks kuuks. Elamisraha tuli turistidele pakutavast massaaþiteenusest ning peavarju pakkus puualune. “Ibizal on võrratu kliima, öösel on temperatuur ligi kolmkümmend kraadi, mürgiseid putukaid seal ei ole ning sääski ka mitte. Inimesed on seal võrratud. Vanad inimesed on noorte veidruste ja kommete suhtes sallivad ning keegi ei tule näpuga näitama, kui midagi ei meeldi.” Kati lisab, et kuuldused, mis Ibiza saare kohta laialt levivad, ei vasta tegelikkuses tõele. “Seal on jah igasugu inimesi koos, kuid mingit narko–või pornoparadiisi pole sealt mõtet otsida. Lihtsalt masendav, kui halvasti mõned inimesed mõnd paika tunnevad.”
Korraks Eestisse
Kuigi sealne elu meeldis Katile, tuli ta siiski ikkagi Eestisse tagasi. “Eks ikka poja pärast, kes Eestisse maha jäi.” Teine asi, mis Katit aeg – ajalt Eestisse tagasi kutsub, on ansambel “Hundva”. Bänd on üles astunud ka Viljandi folkfestivalil ning Katil on ansamblis solisti roll. Ühtki heliplaati pole ansambel veel välja anda jõudnud.
Kuigi Eestis oli tegemisi küllaga, tundis Kati üsna pea, et siinne sügis ja masendav pimedus surusid ta ikkagi maadligi. “Meie elustiil ja mentaliteet on Ibiza saareelanikest niivõrd erinev. See, et tuul puhub ja vihma sajab, mind nii ei häirigi. Kõige rohkem hakkab Eestis vastu inimkliima külmus. See väsitab tõeliselt ning röövib kogu päikeses talletatud energia.”
Ometi pidas Kati toona aasta Eestis vastu. Omajagu andis lootust mõte Havaile elama ja tööle pääseda, kuid paraku ei saanud Kati viisat. Nii põrutaski ta jälle Ibiza saarele tagasi. Seekord üksi ja ainult üheks kuuks. Tagasi tulles põikas ta korraks ka Londonisse ning elas kuu aega Tenerife saare koopas ja seal paiknevas kanalisatsiooniaugus. Viimane ei vasta siiski ettekujutusele meie kanalisatsiooniaukudest. Siis tagasi Eestisse.
Jällegi proovis Kati siia jõudes korralikult elama ja tööle hakata. Muret õige ameti leidmisega ju polnuks, sest viie keele vabalt valdamine andnuks ikka mingi ameti, kuid saare kutse osutus tugevamaks. Ta jättis sel aastal lõplikult oma töökoha Eesti Kunstiülikoolis ning sõitis käeoleva aasta juulikuus kolmandat korda saarele tagasi.
“Iga korraga naudin ma seda tunnet järjest rohkem, et ma võin seal magada, kus ma tahan. Seal ei saja, inimesed on homse päeva suhtes muretud. Ühesõnaga, mul lastakse olla see, kes ma olen. Ma naudin seda, et ma ei pea teiste reeglitele alluma ning ma olen vaba.”
Kati ütleb, et viimasel korral Ibizal käies ei kujutanud tema elu aga üldse enam lõputut magamist ega päevitamist. “Teenisin kindla eesmärgi nimel raha. Ibizal on võimalik näiteks restoranis töötades ühe kuuga kuni 30 000 krooni teenida. Turistid on seal lahked ning jätavad suure jootraha. Samas teenisin raha ka massaaþi tehes.”
Eestisse tagasi jõudes ostis Kati Kalamajja korteri, teeb seal praegu remonti ning kui ta tulevikus üldse kusagile pikemalt ära läheb, siis ainult koos pojaga. Kas jälle Ibizale? Kati raputab pead. “Ei, tahan Taimaale minna ning tai massaaþikunsti selgeks õppida.”
Minu küsimusele, kas ta turismigrupiga ka kunagi ringi reisinud on, vastab ta naerdes: “Nii mõnigi kord. Olen kaks korda saates “Reisile Sinuga” käinud. Ühe korra valisin ise ja sain Hispaania reisi. Teine kord valiti mind ja me sõitsime Hiinasse.”
Kuigi paigad on huvitavad, ei võlu Katit ikkagi turismigrupiga koos reisimine. “Ma ei talu käsu korras kultuuriväärtuste ümber tiirlemist ning giidi taktikepi ähvardavat vehkimist.
