Linke:
- Hotellibroneering Thessalonikis
- valuutakonverter: GRD täna
- ÄP: Thessaloniki
- Kreeka jumalas
- matk Kreekasse
- Postimees: Vahemere saared
- ÄP: Kreeta
- EE: Kreeka 2000
- PM: Kreeka 1997
Vajalikku:
- Viisa:
vajalik. Maksab natuke alla 200 krooni ja tehakse valmis mõne päeva kuni nädalaga. Saatkond asub Helsingis (1997) - Usk:
kreeka õigeusk. - Ilm:
juunis ei lubata enam ühtegi pilvist ilma, sama on juulis ja augustis. Sel suvel kipub pilvi lubatust rohkem esinema. Suvekuudel on temperatuur 32-34°, vesi 23-27°C. - Aeg:
Eestiga sama. - Elekter:
220 V. - Vesi:
soovitatakse joogiks poest osta. - Krediitkaardid:
VISA, Eurocard, pankade sularahaautomaatides lai valik (Cirrus, VISA Electron jne).
Raha ja hinnad:
- Raha:
- kreeka drahm, 1 EEK=20 GRD (loo ilmumise ajal)
- Autorent:800-1000 EEK/päev, nädalaks soodustused.
- Rentimisel nõutav krediitkaart.
- Laevareis Athose poolsaare rannikul 350 EEK
- Bussireis Halkidikilt Meteora kloostritesse 400 EEK
- Petralona koopad 75 EEK
- Praad kreeka köögiga restoranis alates 50 EEK
- Jääkohv 20 EEK
- kreeka amfora alates 50 EEK
- muuseumipilet Dioni väljakaevamistele 40 EEK
- pudel veini alates 40 EEK
- väike pudel aniisiviina alates 20 EEK
- Purjelaua laenutus 175 EEK/tund
- Mootorpaadi laenutus 350 EEK/tund
- rannatooli laenutus 100 EEK/päev
Pühapäevaleht, 15. 06. 1997
Kaido Einama
Hotell helesinise mere rannikul. Põhjamaised silmipimestavalt valge nahaga turistid. On kergelt pilves, mis juunikuu põuaga harjunud kreeklased segadusse ajab. Matriarhaatse perekonna pea - ema viilutab vihmasel hommikul hommikusöögiks saia ja vorsti ekskursioonile minevatele Eesti turistidele ja lubab, et päeva jooksul tuleb kõrvetav päike jälle välja.
Kreeka on praegu veel rahulik ja vaikne. Kreeklased ise plaanivad oma puhkust siis, kui juba mitu nädalat pole ühtegi pilveräbalat taevas nähtud.
Thessaloniki lennuväljal viib saabunud turiste vastu võtma tulnud Reisieksperdi giidil Katrin Kiisleril enneolematult tugev tuul kübara peast. Kreeklased on selga tõmmanud kampsuni: +20°C juuni alguses pole teab mis soe ilm. Siiski lohutatakse: küll läheb soojemaks. Esialgu on mõnusalt jahe küll. Mitte külm, vaid selline paras reisimise ilm.
Täpsust armastavad põhjamaalased saavad ka Kreekas suurte silmadega jälgida muretut lõunamaalast kreeklast, kellele kellaaeg pole kuigi oluline ja aega on küll. Kella ühest päeval mitmeks tunniks jalad hoopis seinale viskav vahemererahvas poeb keskpäeva paiku karmi päikese eest peitu. Kuigi jahutav tuul meelitab turistid keha paljastama, teavad kohalikud väga hästi, kui petlik see päike on: esimesel päeval paksult end UV-kreemidesse määrinud valgenahalised jõuavadki alguses õnnelikult põletudhaavadeta hotelli tagasi, kuid nähes, et mingit jumet pole tekkinud, visatakse end järgmine päev vihaga niisama rannale lesima. Ja teisel päeval, nagu kohalik giid teab, on mitmetel arsti juurde minek kindel.
Streik on moeasi
Mõni vihmane ilm juunis kreeklasi eriti ei heiduta. Kohalik turist läheb puhkama siis, kui on täiesti kindel, et mingit ilmatrikki ei tule ja kui taevas pole enam nädalaid ühtegi pisimatki pilveräbalat nähtud. Niiet praegu veel on vähemalt pooleks kuuks veel kindlasti kuurortites valitsemas mõnus rahu, mida naudivad peamiselt saksa pensionäripaarid.
Kreeklased ei kipu veel puhkama ka sellepärast, et lapsed on veel koolis. 20. juunini peavad nad koolis käima, kuna õpetajad otsustasid talvel kuukese streikida. Streik on üldse Kreekas moes: hotellidel ja restoranidel näiteks on selleks puhuks, kui ühel päeval peaks elektrijaam streikima, taharuumi varutud portatiivne diiselgeneraator: kes see siis ikka tahab klientideta ja sooja külmkapiga mõne kuu vireleda. Ja kui streikimseks läheb, ei tehta seda nii, nagu põhjamaalased, kes kolm kuud ähvardavad ja lõpuks mõne tunni streigivad. Kui otsustatakse streikida, siis kohe järgmisel päeval ja teised saavad streigi eesmärgist kunagi hiljem teada.
Ema sõna maksab
Kreeka mehed, kes loomulikult blonde tütarlapsi heameelega vaataksid ja neid endale tahaks saada, peavad leppima sellega, et naist vaadata tuleb ema valvsa pilgu all. Matriarhaatses ühiskonnas on ema see, kes lõpliku sõna ütleb. Kui mees on endale (ja emale) sobiva naise leidnud, minnakse lahku, kui naisega lapsed üles kasvatatud, tullakse naise juurest ema juurde tagasi. Kui ema tahab seebikat vaadata, on poeg ka samal kanalil, kui ema läheb magama, keerab mees korvpalli kanalile. Tänu korvpallile ja sealsetes klubides mänginud Tiit Sokule teavad kreeklased hästi ka eestlasi.
Mida kaugemal inimestest, seda lähemal jumalale
Kunagi olid kreeklased usklikumad kui praegu. Enamus neist käis kloostris nagu sõjaväes: hinge harimisele kulutati kloostri rüpes vähemalt aasta, kui mitte rohkem. Nüüd on endised kloostrid kokku tõmbunud: Põhja-Kreekas ion turistidel võimalik klülla minna Meteora munkadele ja nunnadele ning vaadata laeva pealt poole kilomeetri kauguselt suletud poolsaart Athost, kuhu ei lubata astuda ühelgi naisel ja päevas võib püha maad puudutada vaid kümne välismaalase jalg.
Usk väljendub kõige silmatorkavamalt tee äärde püstitatud altarikestes: kui keegi saab avariis vigastada, püstitatakse sellele kohale väike plekkaltar, kus küla lesknaised tulukest põlemas hoiavad. Kui keegi saab surma, on altar massiivsem ja kivist. Liiklus on mägiteedel nii tormiline, et kivialtareid pole mitte just väga harva.
End täielikult kloostrile pühendanud on pühas asutuses muust maailmast eraldatud seni, kuni enam kiusatust ei teki. Selle ärahoidmiseks on kloostrid inimestest võimalikult kaugel: kõige parem, kui mägedes, kuhu ei saa millegiga peale helikopteri või alpinistivarustusega. Kloostri rüpest lastakse ilmalike keskele alles väga vanana, seetõttu on inimestele jäänud mulje, et mungad ja nunnad on tavaliselt eakad. Nooremad on aga lihtsalt müüride taga peidus.
Athos, kuhu pole lubatud niisama minna, on endiselt puutumatu, müstilistel Meteora kaljudel aga võib turistbusse näha päris tihedalt voorimas, sest ilmalikud päästsid kunagi mungad tulekahjust ja sellega sai pühadus rikutud. Nunnakloostris on turiste teenindavad nunnad tõrjuvad ja tagasihoidlikud. Ei fotosid, ei kõnelemist turistidega. Mungakloostris, kus elab ainult kaks habetunud munka, on aga õhkkond nagu jõuluvanamaal: mustakuueline pühamees võtab lapsi põlvele, vilistab, teeb turistidest grupipilte.
Rahvuslikkust tuleb otsida kolkast
Kreeka turismirajoonid on äravahetamiseni sarnased kõikide teiste Vahemere-äärsete kuurortitega. Meri on ainult sinisem ja sildid on kreeka tähestikus. Kui otsida rahvuslikkust, tuleb rippuda täiskiilutud külabussis ja sõita suurest hotellipiirkonnast välja. Näiteks Paliourisse, mis on küla Halkidiki poolsaare tipus: kontrolör enne vaatab, kas on piisavalt sõitjaid, enne kui otsustab plaanipärase reisi sinna ette võtta. Keskpäeval väljasurnud külake on mägede otsas, akendest on näha siestat pidavaid külaelanikke ja vene immigrante, keda on Kreekasse pärast NSV Liidu lagunemist massiliselt voorima hakanud. Kui külarestoranis kutsikale toitu visata, on minuti pärast kohal kümnepealine koerakari - selline info levib uinunud kolkakülas loomade seas kiiresti.
Hoopis vastupidise elamuse annab Kreeka õhtu: pisut kommertslik rahvuslikus stiilis pidu, kus süntesaatoriga mängitud rahvusmuusikaga tantsudesse veetakse kogu publik. Laual tantsimine, mille pärast paljud vanemad paarid Kreekasse on tulnud, leiab aset just seal, tavalises restoranis lauale ei lubata.
Kui Ateenat ei külastata, saab antiikse samba katsumise ära teha Põhja-Kreeka antiikajal pühaks kuulutatud linnas Dionis. Euroopa Ühenduselt peaaegu piiramatult restaureerimisrahasid saav Kreeka on Dionist juba väikese nurga välja kaevanud. Olümpos on kohe sealsamas: mägi, mille otsas elas Zeus, on mere ääres ja selle otsast saab merele heita pilgu 2917 meetri kõrguselt. Üle helesinise Vahemere lahe on näha suuruselt teine linn Thessaloniki. Inimesed elasid selles kohas juba 700 tuhat aastat tagasi, seega on paik Homo sapiensile juba päris kaua meelepärane olnud.
