Linke:
- Hotelli broneerimine Falklandil
- valuutakonverter: SUR, GBP, USD täna
- Webcam: Mawson
- Antarktika jääst
- Antarktika mittejäätuvad järved
- Pingviiniveeb
Vojaazh, 1.06.1995.
Kaido Einama
• Uurimislaeva "Livonia" maailmareis •
Planeeri oma Antarktise-reis
"Päevalehe" reisirubriigi "Vojaazh" lõpetab Eesti
uurimislaeva "Livonia" maailmareis Antarktisesse, pardal
36 turisti ja 24 meeskonnaliiget. 39000 meremiili meresõitu, mis on sama pikk, kui kaks korda ümber maailma, kestis 227 päeva.
"Livonia" kapteni teadusabi VELLO PARKi jaoks polnud
reis lõunapoolkerale esimene sinnakanti sõit. Ta on
15 aastat mööda saatnud Antarktise uurimisjaamades,
mõõtnud 85–kraadist pakast ja ujunud India ookeani –1,5
kraadistes lainetes. Reisil oli tal võimalus taaskohtuda
inimestega, kes võivad end julgelt nimetada maailmaränduriteks.
Selle seltskonna kohtumispaigaks on Antarktika.
11. mail randus uurimislaev "Livonia" Miiduranna sadamas.
"Praegu on veel nii palju tegemist, et laevalt maale
eriti palju ei saa," räägib Vello nädalapäevad pärast
reisi lõppu ikka veel laevakajutis elades. Ka reisi
jooksul kasvanud habe on maha ajamata.
Maailmarändurid "organite" valvsa pilgu all
Meie jutuajamise ajal tulevad pardale ka sanitaarteenistuse töötajad. Uurimaks, kas rändurid kaugelt maalt viirusi
ega loomi kaasa pole toonud. Nad otsivad kapipõhjadest
prussakaid ja trümmist rotte, et need ei saaks hakata
Eesti liigikaaslastega kaldal pisikuid või geene vahetama.
Otsijad on karmid ja põhjalikud — teadusmeeste ja meremeestega suheldakse tõsiselt ja kärehäälselt.
NSV Liidus olid pikad ekspeditsioonid piiri taha lisaks
sanitaarteenistusele ka luureorganite valvsa pilgu all.
Peale bioloogiliste pisikute võisid meremehed kaugelt
maalt kaasa tuua ka ideoloogilise pisiku, mis tuli juba
eos välja juurida.
Ka Vello Park on pidanud KGB–le ja teistele organitele
allkirju andma näiteks selle kohta, et ta välismaalastega
ilma kolmanda isiku juuresolekuta ei kontakteeruks.
Sellest hoolimata juhtus mõnikord, et Antarktise uurimisjaamades elati ameeriklastega ühes toas kuude kaupa. Mõnikord ulatus "organite" käsi aga ka lõunapooluse lähedale ja keelust üleastujat ootas kojusõit ideoloogiliselt kindlamasse keskkonda.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal oleksid maailmareisid teaduslaevaga hoopis ära jäänud, sest esialgu oli plaanis Mereinstituudile kuuluv laev maha müüa ja asemele osta väiksemaid (vanu) aluseid, millega suurtele ja jäistele meredele asja ei ole.
"Arnold Veimeri" nimeline laev jäi siiski Eestile ja
purjetas "Livonia" nime ja sini–must–valge lipu all
ning Kanada reisifirma Marine Expeditions tellimisel
Antarktikasse. Laeva küljel on väärikas inglisekeelne
tekst: "Merede avastaja. Reisid maailma lõppu." Kalevipoja
reis maailma äärele oli Eesti meeste ja Eesti laevaga
teoks saanud.
Kanada firma Marine Expeditions
oli varem sõlminud lepinguid kahe Vene uurimislaevaga
— "Akadeemik Vaviloviga" ja "Akadeemik Joffega". Ja
tahtis lepingut sõlmida ka kolmanda Vene uurimislaevaga.
"Tutvuse poolest saime selle lepingu meie," avab
Vello Park telgitaguseid. "Reise Antarktikasse kuulutati
välja üle maailma, kuid põhilised turistid olid USA–st.
Oli ka kanadalasi, inglasi, sakslasi, jaapanlasi, filipiinlasi, malaislasi."
Selleks, et reisijaid vedada, ehitati uurimislaev Saksamaal
natukene ümber. "Livonia" sai suuremad päästeparved
ja kajutid. Ka lukskajutid vaatega sõidusuunale.
"Teadustööd tehti ka," ütleb Vello. "Tõin kaasa
Antarktika jääd. Ja ookeanivett — mereinstituudi keemikutele."
Reisijad: läbi käinud maailma seitse mandrit
"See oli huvitav seltskond, kes laevale tuli," meenutab
Vello. "Niisama lõbureisijad nad polnud. Osa inimesi
oli huvitatud sealsest metsikust loodusest, ornitoloogidel
ja bioloogidel oli puht professionaalne huvi. Õpetajad
ja õppejõud olid samuti ennast täiendamas. Samas oli
ka pensonäre."
Kõrgemas eas inimesed tulid Antarktisesse sellepärast,
et see oli seitsmes ja viimane manner, kus nad ei olnud
veel käinud. Selleks, et sinna jõuda, tuli kaks ja pool
päeva seilata üle Drake'i väina, mis oli üsna karm katsumus.
"Tasast merd seal ei ole, väinas on suur jäänuklaine
Vaikselt ookeanilt," kirjeldab teadusabi. "Laev
sai külgkõikumist, mis tähendas, et mõnikord lendasid
mööda kajutit nii asjad kui inimesed. Mõned reisijad
kirusid sel ajal kogu reisi maapõhja ja kahetsesid,
et selline asi sai ette võetud.
Kui kohale jõudsime, äratas reisijaid merehaigusest
enneolematu looduse ilu. Jäädi väga rahule."
Turiste teenindasid lektorid. Ka fotograafid ja lihtsalt
rännumehed pidasid hingematvalt põnevaid loenguid. Köögis
olid Kanada kokad, ülejäänud teenindus oli eestlaste
korraldada.
Ushuaiast, mis oli laeva nn. baaslinnaks Lõuna–Ameerikas
(kõige lõunapoolsem linn laiuskraadi järgi), sõideti
Antarktise vahet 11 korda. Nüüd on endine Falklandi
konflikti sõjaväebaas turismilinn. Väga omapärase kliimaga.
Sealse suve keskel detsembris oli isegi natukene lund.
"Magalhâesi väina ületades jõudsime Lähis–Antarktikasse
(enne lõunapolaarjoont)," räägib Vello, "kuid
iga reisiga käisime ka mandril — Antarktika poolsaarel.
Teele jäi väga palju saari, kus asus kuulsaid ja vanu
teadusjaamu, näiteks Argentiina uurimisjaam Esperanza,
kus sündis esimene inimene Antarktikas."
Falkland: pärast konflikti
Falklandi saartel on haruldane loomastik ja taimestik.
Nende saarte pärast on Suurbritannia pidanud Argentiinaga
lahinguid. Saari on palju, igal on omanik — mõni külalislahke inglasest lambakasvataja.
Lõuna–Georgia saar asub Falklandist tükk maad eemal.
"Falklandi konflikti ajal vangistati seal minu sõber
Robert Hedland inglise uurimisjaamast," kirjeldab
Vello maailmarändurite elu ohtlikumaid episoode. "Ta
oli Buenos Aireses vangis. Nüüd aga töötavad tema õpilased
Antarktises samast Šoti polaarinstituudist. Need olid
huvitavad kohtumised — inimesed, kes on Antarktises
kunagi töötanud, lähevad sinna ikka tagasi."
Turistid Antarktise rannas
Ranniku ääres Antarktise sisemaa kliimajubedusi ei ole.
Reisijad ei pea taluma 85–kraadist pakast ega 50 ms
lõõtsutavat tormi.
"Seal kuhu me turistid viisime, on soe ja niiske
kliima," rahustab teadusabi neid, kes on kuulnud
lõunamandri erakordselt karmist ilmastikust. "3–4
tuhat dollarit ja selle eest saab olla 4–5 päeva ehtsas
Antarktikas! Päris paakjäässe me minna ei saanud, sest
laev on ainult tugevdatud jääklassiga. Kuid see ei takistanud lähis–Antarktikas seilamist. Oli soe — vaid mõni kraad alla nulli."
Laeva pealt viidi turistid sodiaakidega (suured täispuhutavad kummipaadid) rannikule. Paati mahtus korraga 12 inimest.
Kaldal avanesid ülieksootilised vaated: neli–viis liiki
lamavaid hülgeid, kuni 6 liiki püsti seisvaid pingviine.
Reis polnud pühapäevajalutamine,
isegi siis, kui laevalt turvaliselt rannikule saadi.
Murdlainetuses kasteti reisijaid nii tõsiselt, et üks
filmikaamera ja mõned fotoaparaadid tuli lihtsalt minema
visata. "Kahju, aga mis teha: inimesed olid ise ka
hooletud," tõdeb Vello oma sadu Antarktikas tehtud
fotosid lapates.
"Meie, kes paati hoidsime, olime tihti üleni lainete
all, tihti –1 °C vees. Raske oli. Kuid ühtegi korralikku
tormi läbi ei elatud," märgib maailmarändur ja mõtleb
valjusti, mis siis oleks saanud, kui vanad inimesed
sealkandis tavalist 10–pallist tormi oleksid pidanud
läbi elama.
Pingviinid
inimesi peaaegu tähele ei pane. Suhtuvad tagajalgadel
käivatesse olenditesse kui omasugustesse ja on suhteliselt
ükskõiksed. Erinevalt 70–sentimeetri pikkustest kuningpingviinidest, kes on piiritu uudishimuga. Nad käisid inimgrupil reas järel ja uurisid, kes need on, hingates pisut segaduses turistidele rivi lõpus lausa kuklasse. Suurimad — nii keskmise inimese pikkused — on imperaatorpingviinid.
Ujuma lähevad pingviinid karjakaupa — üksikuid suplejaid
ei kohta. Korraga hüpatakse veest välja, et hingata
ning korraga sukeldutakse.
Vaalasid
on sealkandis 4–5 liiki. "Üks vaal hakkas meie paati
jälitama," meenutab Vello põnevusega. "Hüppas
meile väga lähedal veest välja, demonstreeris ennast
ja sukeldus. Jäin tema pildistamisega alati hiljaks."
Vaalapüük on praegu keelatud. Norrakad ja jaapanlased
püüavad aga edasi, kuigi Greenpeace'i laevad neid pidevalt
kimbutavad. Kohutavad on mahajäetud vaalapüügisadamad:
nendes vabrikutes tapeti miljoneid vaalasid ja sulatati
rasva. Lõuna–Georgias on vaalapüügimuuseum, kus vaatamata
väga kõrvalisele kohale käib palju turiste. Ehk ka sellepärast,
et samas on uudishimulike kuningpingviinide kolooniaid.
Hülged on inimvaenulikud
Kotiku tüüpi hülged turiste ei sallinud: hüppasid kallale,
kui turistid lähemale sattusid. Leopardhüljes aga on
veel verejanulisem — võtab jalast hammastega kinni,
kui ligidale minnakse. Ka pingviinidele ei anna ta armu,
sest need on tema põhitoiduks.
Rämps tuleb koju tagasi vedada
Prügi ei tohi mingil juhul Arktikas maha visata — kõik
tuleb tuua tagasi tsivilisatsiooni keskele. Elustaimi
ei tohi samuti laevas olla.
"Minu kajutis olnud sõnajalg võeti Argentiinas ära,"
räägib Vello ja ei ole üldsegi solvunud. "Unustasin
ta hiljem Argentiina agentidelt tagasi küsida — hea
märk, mis tähendab, et ma satun ehk sinna veel tagasi."
Loomi ei tohi muidugi ka kaasa võtta — et ei rikuks
sealse inimesest puutumata looduse haprat tasakaalu.
Abi on kaugel, ohte palju
Kui Antarktikas juhtub mingi õnnetus kas laeva või inimestega, on vähe lootust tsivilisatsioonilt abi saada. Raadio teel saab küll teatada, kuid abi on lootusetult kaugel, vahemaad on tohutud. Laevaga peab olema ettevaatlik, sest kaardid ei ole täpsed, karisid on palju ja igal pool triivib jäämägesid, mis on kuni 100 meetri kõrgused.
Alguses on jäämäed pealt lamedad, laudjad. Sulades muutuvad nad alt kitsamaks ja pöörduvad kummuli. Siis on jäämägi
tüüpilise ülalt kitseneva kujuga.
Eriti ohtlikud on laevapardast madalamad jäämägede killud.
15 neist on näha, ülejäänud on vee all. Ja lokaator
neid ka ei võta.
Vanad tuttavad Antarktikas
"Viisime hiinlasi Hiina uurimisjaama, mille lähedale
jääb ka vene uurimisjaam, kus mina töötasin," meenutab
Vello. "Ühe hiina spetsialisti sõber oli meteoroloog
Volodja. Tuligi välja, et Vladimir Dantsev Samaarast
on jälle Antarktikas ja just lõpetas talvitumise. Mina
nägin teda viimati 1981. aastal.
Volodja ootas meid juba kaldal. Kõik oli nii, nagu
14 aastat tagasi — seinal isegi pilt meie viimasest
lahkumisest.
Mulle kingiti meteoroloogiajaamas kasvanud tomateid.
Seal on palju valgust — polaarpäevad, tomat kasvab akna
peal hästi."
Eikellegimaa
Kõik uurimisjaamad asuvad Antarktikas eikellegimaal,
riikide territooriume ei ole lubatud ametlikult märkida.
Esperanza uurimisjaamas aga on suur silt, et tegemist
on Antarktika Argentiina territooriumiga.
Tšiili jaam sealsamas lähedal on suur asula lennujaamaga,
kuhu lendavad kord nädalas lennukid, on hotell, koolimaja,
pere–elamud. Tšiili näitab oma sektorit kaartidel teatud
suurusega (Antarktist tahetakse jaotada sektoriteks,
mille tipud ulatuvad Lõunapooluseni), kõrval on väga
väike Argentiina sektor. Argentiina kaartidel on jälle
vastupidi. Rahvusvaheliselt aga neid jaotusi keegi ei
tunnista. Tegelikult on kogu Antarktis eikellegimaa.
Pooluse juures tuleb majad ehitada jää peale puuparvedele,
sest maapind on sügaval. Mujal ikka kaljudele: puuritakse
augud, sinna pannakse terasvaiad ja siis maja peale.
Trossidega veel kõvasti kinni.
Kui Antarktikas lõõtsutab tugev tuul — 50 ms, siis
nalja pole. Molodjoþnaja jaamas lendas mees koos majaga
minema. Teadlane kukkus õnneks enne majast välja, kui
see ära lagunes. Sellise tormiga väljas liikuda ei saa
— kui tuul on üle 50 ms, lendab õhus juba väikeseid
kive ja maapinnal püsida on raske.
Vene uurimisjaamades: 25 kraadi alla nulli oli "soe
ilm".
Teadusetegemine Antarktikas on väga kallis. Mahajäetud
jaamad on konserveeritud, neisse on inimeste asemel
elama asunud pingviinid, kes otsivad majade juures varju
karmi tuule eest.
"1972–1983 olin Antarktises neljal korral talvitumas,"
räägib habetunud maadeuurija, meenutades aegu NSV
Liidu uurimisjaamades. "Töötasin meteoroloogina.
Päris pikk aeg sai kokku — üle 5 aasta Antarktise mandril."
Kõige lähemal Lõunapoolusele on Vello olnud "Vostoki"
jaamas töötades — 1000 kilomeetrit pooluseni. "Vostok"
asub külmapoolusel.
"Aasta keskmine temperatuur minu viimase talvitumise
ajal oli –57 °C. Talvel oli väljas ka –85 °C. Nelja
kuu jooksul mõõtsin temperatuuri alla 80 kraadi. Kõige
nukram minu jaoks oli aga see, et vahetusmees Minskist,
kes pärast mind tuli, märkis maakera kõige madalama
temperatuuri: –89,2 °C. Turistid sinnakanti meie reisi
ajal loomulikult ei läinud."
"Vostokis" käidi väljas ainult maskides. Ja õues oldi
väga vähe. Neis oludes makstakse Vene teadlastele praegu
palka umbes 150 dollarit kuus.
"Nii madalate temperatuuride käes elades oled nagu
teisel planeedil," teab Vello. ""Vostokis" põles
meil sellise pakasega elektrijaam maha. 8 kuud elasime
ilma elektrita. Normaalsetest elamistingimustest ei
saanud juttugi olla — toad olid külmad, kuigi samal
ajal tuli teadustööd teha. Inimesed, kes olid varem
Vostokis töötanud, kandsid meid Leningardis "maha".
Kuid tulime sealt kõik tagasi."
"Suvel on seal aga võrdlemisi soe: –25 °C," muigab
Vello, "20 kraadi juures juba naljatasime, et sula
on käes ja käisime palja peaga väljas."
Praegu lendavad baasi ainult Ameerika transpordilennukid
"Hercules". Ja ainult suvel, tuues toitu ja uusi inimesi.
Vene lennukid enam sinnakanti ei satu.
***
1995. aasta jaanipäeval asuvad maailmarändurid uuesti
teele. Ka seekord (veel?) ilma ühegi Eesti turistita.
3,5 kuud ollakse "Livoniaga" põhjapoolsetel meredel
— Inglismaalt võetakse reisijad peale, suundutakse Shetlandi saartele, Islandile, Gröönimaale. Ja lõpuks Kanadasse, kust pöördutakse jälle tagasi Miiduranda.
Maailm on rändurite jaoks väikseks jäänud.
