Äripäev, Puhkepäev, august 2001 (pikk toimetamiseelne versioon)
Kaido Einama 
Kuigi sõda lõppes Horvaatias juba 6 aastat tagasi, hüüatavad paljud ka praegu murelikult, kui kuulevad, et keegi läheb Horvaatiasse reisile.
Sõda on Horvaatia turismile jätnud jälje ka praeguseks, kuid see ei tähenda, et kohapeal tõepoolest midagi karta oleks. Vastupidi – see Vahemere äärne slaavi riik reklaamibki oma Euroopa ilusaimaid randu ja huvitavat mägist loodust lausega “Tulge Horvaatiasse, enne kui turistide massid selle paiga taasavastavad!”
Üldist
- 4,5 miljonit elanikku. Pealinnas Zagrebis elab 900 tuhat elanikku. Kõrgeim mägi Dinara (1831 m). Horvaatias on 1185 saart, kaks suurimat neist Cres ja Krk
- Keel: saksa keel on võõrkeelena levinum kui inglise, räägitakse horvaadiserbia keelt, millel vene keelega palju ühist pole (ei pruugita aru saada)
- Hinnad: purk õlut 10-16 krooni, pitsa 50-80 krooni, vein 20-80 krooni, praamipilet 20-80 krooni (jalakäijale), lõunasöök ca 100 krooni
- Ilm: sisemaal jaanuaris 1-3 kraadi, augustis 22-26 kraadi; rannikul jaanuaris 5-10 kraadi, augustis 26-30 kraadi. Kõige sajusem on Istria poolsaar.
- Raha: kuna, 1 HRK = ca 2 EEK (aastal 2001)
Linke:
- Valuutakonverter: HRK täna
- Veebikaamerad Horvaatias
- Kauri selle matka pildid Horvaatiast
- Kauri selle matka päevik
- Kauri 2002. aasta Lõuna-Horvaatia ja Dubrivniku rattamatka päevik
- Horvaatia autoklubi, maanteede ja autoinfo
- Horvaatia turismiamet
- Bussijaama-info
- Lennujaama-info
- Raudtee-info
- Jadrolinja praamid saarte ja mandri vahel
- Iraalia.Horvaatia praamid
- Adriatica laevad Itaaliast
- Virtual Tourist: Horvaatia
- Automatk Horvaatiasse 2003
Vaata ka Horvaatia matka Reisijututoa pildigaleriid
Äripäev, Puhkepäev, august 2001 (toimetamiseelne versioon)
Kaido Einama 
Puhhi matkaklubi korraldatud jalgrattamatk viis nädalaks kaljustele Aadria mere saartele, kus eestlastesse suhtutakse kui kangelastesse, kelle tegevust jälgitakse uudistest ja saadi innustust ka oma riiki luues. Horvaatia pealinn Zagreb sarnaneb oma vanalinna ja tänavalaternatega pisut isegi Tallinnale. Pargid aga on suuremad ja rahvas sõbralikum. Öösel on linn täis inimesi, turiste nende seas aga kohtab vähe. Linnaelanikud ise naudivad sooja ilma ja sumedat õhtut all-linna keskuses Jelacici väljakul, kuhu iseseisvuse taastades pandi rahvuskangelase Josip Jelacici, Horvaatia asekuninga kuju tagasi.
Öö peidab üllatusi
Pealinnast Zagrebist viivad Horvaatia head, kuid kohati ka tasulised maanteed ranniku poole. Tee ääres on külasid, millest mõned veel siiamaani kuuliaukudest täksitud. Neid auke ei pahteldatagi – osad säilitavad neid kui monumente möödunud lahingutest Jugoslaavia liitriigiga. Turistid saavad neid jälgi rahulikult pildistada, sest sõjast eriti palju muid ohtlikke jälgi pole. Vähemalt pealtnäha. Kuid öös võib leida asju, mis sõda jälle meelde tuletavad. Kui matkajad leiavad tee ääres parklas kena kõrgerohulise heinamaa, kus laager üles seada, jaguneb seltskond kaheks.
Ühed, kes lõunamaa sooje tähiseid öid tahavad nautida, keeravad oma magamiskotid maha sinnasamasse parklaserva asfaldile, telkijad aga vaiatavad oma telgid rohu sisse parklast eemale väljale. Varahommikul äratavad esimesi autosignaalid. Horvaadid, kes parklasse sõidavad, annavad närviliselt signaali ja sõidavad edasi. Olgu, kohalikke kombeid ei tea – magame edasi. Siis aga saabub politsei. Serbohorvaadi keeles alustatakse. Siis saksa ja inglise. Jutu sisu on üks – palun lahkuge oma telkidega endiselt miiniväljalt. See on küll ammu demineeritud, aga ikkagi – parem on, kui endisel miiniväljal ei tallataks. Telklaager saab kokku mõne minutiga. 
Loodus pakub kõike millest oskad unistada
Horvaatias on palju rahvusparke, kus on olemas peaaegu kõik, mida loodus Euroopas suudab pakkuda. Plitvice Rahvuspark näiteks koosneb kuueteistkümnest helesinisest järvest metsastunud kaljude vahel. Ja mitte ainult. Need järved on omavahel ühendatud kaskaadide, jugade ja kärestikega, mida leiab lugematul hulgal turistide jaoks mõeldud laudteede ümber. Alates 1979. aastast on rahvuspark ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Maailmapärandit aga on Horvaatias rohkemgi, päris paljud linnad teatavad oma tutvustuses esimesena, et nende vaatamisväärsused on ülemaailmse tähtsusega, kuid praegu, kunagise sõja järelkajana veel unustatud. Helesinistes järvedes ei jää midagi varju – sammaldunud oksad ja kalaparved nende vahel ujumas on turistidele näha nagu peo peal. Paklenica rahvuspark Aadria mere ääres aga on mägikanjon, kus saab kaljuseinu mööda sadu meetreid ülespoole ronida, niisama tund aega jalgsi mäge vallutada ja tippu jõudes koopasse sukelduda, väikese piletiraha eest stalaktiitide ja stalagmiitide vahele. Enne, kui jõuda sisemaalt Euroopa ilusaimate rannikute äärde, tuleb läbida hulk mägilinnu. See on ka ainuke koht, kus tekib tõeline ettekujutus sellest, mis toimus seal 6 aastat tagasi. Bosnia-Herzegovina piiri ääres olevad linnad ja mägikülad on kohati maha jäetud, kohati ülerahvastatud. Serblaste küladest põgeneti ja tagasi ei tuldud. Serblaste linnad aga on end aastaid tagasi sisse seadnud põgenikest kohati ülerahvastatud. Kesklinnas võib leida majavaremeid, millest juba viieaastased puud läbi kasvavad. Mäeahelikku pidi aga jookseb piir Bosnia-Herzegovinaga, piiri ääres on ka Horvaatia kõrgeimad tipud, näiteks 1831 m kõrgune Dinara. 
Aadra rannikulinnad – müstilised ja oma nägu
Split on Dalmaatsia ranniku keskele jääv linn. Dalmaatsia, mida tuntakse kõige rohkem lapiliste dalmaatsia koerte järgi, on olnud nii Veneetsia riigi kui slaavi hõimude võimu all, ka Austria-Ungari keisririik on rajanud Aadria kaldale losse ja linnu. Split aga meelitab turiste hiiglasliku Rooma-aegse Diocletanuse paleega. Nii hiiglasuure, et palee varemete sisse on hiljem ehitatud terve vanalinn. Tänavate kohal, all ja majade hoovides on keiser Diocletanuse palee saalide fragmente ja linna all on katakombid palee keldritega. Palee 26 meetri kõrgustelt müüridelt saab vaadata ka uuema aja hoonetele ülevalt alla. Varemete sisse mahub praegu 220 maja, kus elab 3000 inimest. Kohalikus rannarestoranis aga on esimesed turistilinna ilmingud – põhiliselt saksa turiste teenindavad rannasöögikohad on kallid, teenindavad saksa keeles ja ingliskeelse tellimuse peale õnnestus seitsmel inimesel igaühel saada midagi muud, kui soovitud. Kuid toit, mida Vahemere ääres pakutakse, on erakordselt hea ja omapärane, euro-turistieinet ei kohta eriti kusagil. Mõni aasta tagasi võis olla raske leida ka kokakoolat ja hamburgerit, nüüd selliseid kohti juba on. Kuigi ka hamburgeri asemel on tunduvalt populaarsemad kohalikud pirukad, õlis küpsetatud ja pealt soovikohase ainega garneeritud. Mööda rannikut leiab tihti pisut veneetsiapäraseid väikelinnu, kus rahulik linnaelu pole turistimassidest veel rikutud. Nagu Trogir, kus üks peamisi turistilõkse on ka suur puuviljaturg.
Saared – kaljused iludused
Kui Dalmaatsia rannikul Aadria maanteed pidi sadu meetreid merepinnast sõita, on autot juhtida üsna keeruline. Pidevalt on hingematvad vaated Aadria merele, kus võib visata pilgu Horvaatia saartele ja näha neid nagu maakaardilt. Kuigi kalda poolt on saared paljad ja kaljused, on avamere poolne nõlv roheline ja igal saarel täis omamoodi külasid. Pag on hiiglapikk maakitsus meres, millele saab Zadari poolt üle silla praami abita. Kuigi enamus saare algusest on lage ja kõle, võib teele jäänud lapikuks sõidetud loomade järgi ülevaate saada ka saare loomastikust. Lisaks siilidele ja üsna suure läbimõõduga madudele on saarel veel oravalaadseid loomi, kitsi ja lambaid. Kaks viimast on mägede põhiasukad ja kohalikud talumehed valmistavad nende abiga ülieksootilist ja kuulsat saarte lamba- ja kitsejuustu. Pagi saare keskel on ka linn nimega Pag, kus kõik turisti rahulikuks puhkuseks olemas: liivarand lahesopis väga sooja veega, sukeldumiskeskus, jahisadam ja hotellid-restoranid. Kuid kõik need pole kaugeltki ülerahvastatud. Linnarahvas ei karda turiste ega pätte, ka ei pane pererahvas ukse taha luuda, kui kodust ära läheb. Vanalinnas lihtsalt polegi tihti millegi taha seda panna. Elutuba avaneb otse tänavale. Mõnikord on ees õhuke kardin, mõnikord aga võib möödajalutaja visata pilgu otse elutuppa ja näha, kuidas last vannitatakse, kohalikku kuulsat pitsi kootakse või söögilaua taga pere lõunat sööb. Tossud vedelevad otse tänavasillutisel ukse taga. Ühelt saarelt teisele käivad Horvaatias praamid. Enamus non-stop ehk nii tihti kui jõuavad. Saarte vahel võib sõidugraafik olla harvem. Rabi saarele tulles tundub see turistide poolt enimavastatud väikesaar olevat kõrb – sadama väikeses laguunis ei ole ühtegi suuremat rohelist taime, peale sadamaehitise on vaid üksik jäätiseputka ja WC. Saare rohelus ja kuurortid peituvad jälle avamere poolses küljes, kus tsikaadidest kihavad metsad sisaldavad ka hulga erineva raskusastmega matkaradasid nii jalgratturile kui jalakäijale. Rabilt stardivad ka sukeldujad ilusate kaljuste laguunide vahele ning turistid vanalinna lugematul hulgal erinevaid kirikuid vaatama. Krki saarele viib praam Rabilt üle tõelise ideaal-meremaastiku. Kahele poole jäävad hiigelkaljud, mille vahel on laevad nagu märkamatud täpikesed. Keegi on mäenõlvale kiviaedadest ladunud hiiglasliku kirja “TITO”. Kahe mäe vahele pressitud Krki saare linn Baska mattub hämarusse juba õhtul vara, sest mitmesajameetrised kaljud peidavad päikese varakult enda taha. Ühest kuristikust teiseni kulgev rand on juba turiste täis, sest Krki ühendab maaga sild ja põhjast saabuvad saksa turistid võivad ühe jutiga kõige merepoolsemasse Baska linna oma autodega välja sõita. Lisaks kitsale vanalinnale on kahe kalju vahel laiumas motelle ja kämpinguid mustlaslaagrile sarnanevate telgiväljadega. Politsei oma motorolleril aga puhastab õhtul ranna sinna metskult ööbima läinud turistidest. Tohutud tõusud mägiteedel on Krkis rasked ka autodele, kuid õnneks on vana tee ääres sajandi algusest pärit allikad, kus hobusõidukeid enne raskeid tõuse kosutati. Märg särk ja jääkülm vesi aitasid lisaks eesti rattamatkajatele kümnekilomeetriseid tõuse võtta ka halli habemega kõhetutel maailmaränduritel, kelle elu mõte on aasta läbi oma elamine kaasas kulgeda mööda maailma ilusamaid kohti.
Horvaadid imetlevad eestlasi
Praegu ei kohta veel Horvaatias turistidest tüdinud inimesi. Turistid väikelinnades aga tekitavad kohalikes elanikes tõsist huvi. Näiteks turistiradadelt kõrvale jääva helesinise laguuni ääres kaljul asuvat Vrbnikut tasub imetleda, kuna sealne ülikitsaste tänavatega vanalinn on praktiliselt turistitühi. Giid, kes muuseumis kellatorni lubab, võib pühendada teile terve tunni ja rääkida linna ajaloost. Linna vanaaegsed vinoteegid pakuvad ühe Horvaatia kõige parima piirkonna veini, mis ümberkaudsetel mäenõlvadel kasvavatelt viinamarjaväljadelt korjatakse. Ja vanalinnas jalutades võib sattuda kellelegi siesta ajal lausa külla. Ainuüksi mainimine, et oled eestlane, võib avada Horvaatias nii mõnegi ukse. 
Edasi kõrgemale
Kui Krki mägedest jääb väheseks ja linnad ikka veel liiga suured tunduvad, võib minna edasi järgmisele saarele, mis on üks Horvaatia suurimaid – Cresile. Seal võib ristmikul kohata teeviitu, mis lubavad järgmise linna kauguseks üle 50 kilomeetri. Mäed aga on saarel üle 600 meetri kõrged, mis jalgratturile on tõsine väljakutse. Sellepärast, et sadamad ja linnad on merepinna kõrgusel, maantee aga kulgeb mööda hingematvate vaadetega mäeahelikku, kust kohati saab visata pilgu korraga otse alla kahte suunda poole kilomeetri sügavusel asuvale Vahemerele ja laevadele, mis aeglaselt kaljusaarte vahele triipe veavad. Cresi suurim linn Cres on väga veneetsiapärane värviliste kaldamajakestega rahulik linnake, mida aga ikkagi ei saa nimetada kolkaks, nagu ka teisi rahulikke linnu Horvaatia saartel. Kõik turistile vajalik on ju tegelikult olemas, aga pole masse, kes trügiksid iga vaatamisväärsuse ümber. Mõni tänav on koguni mõnusalt inimtühi, keegi pole pealetükkiv, kuid on sõbralik, kui midagi küsid.
Hiigelkeskused jäävad mandrile
Lärmakaks ööeluks ja kõrgete hotellidega rannapromenaadide nautimiseks pole vaja Horvaatiast Itaaliasse üle mere põgeneda. Kui vaja, leiab ka selliseid kohti. Istria poolsaarest itta lahesoppi jääb suurlinn Rijeka, kust väljuvad suured kruiisilaevad ja on kalda ääres ka kõrghooneid. Seal asub turismipiirkond, kus puhkab tuhandeid turiste nagu mujalgi Vahemere ääres vanades Austria-Ungari grandioossetes ehitistes, mis on nüüd luksuslikud hotellid. Turistisõbralik kuurort on tosina kilomeetrio kaugusel suurlinnast – Opatijas, kus ööpäev läbi käib aktiivne puhke-elu ja kus veedavad oma vanaduspäevi Saksa pensionärid. Mida kaugemale linnast, seda rahulikumaks lähevad kuurortid – Lovranis on juba pikad liivarannad täis siseturiste, edasi tulevad aga müstilised rannakülad, kus turiste nähakse üsna harva ja kus selgub, et vesi on kulla hinnaga. Vett võõrastele ei anta, aga kauplusest saab seda osta. Ka kohalikud ostavad. Neile tuuakse mõnes külas vesi kohale tsisterniga.
