Pühapäevaleht, november 1996.
Kaido Einama
Hispaania lõunarannikul Costa del Sol–is kasvasid 30 aastat tagasi vaid oliivid ja mägedes uitasid kitsed. Siis aga tulid esimesed turistid. Lõid vaiad maasse ja ehitasid rannikule, kus vihmaseid ilmu on vaid 35 päeva aastas, esimese hotelli. Praegu on Päikeserannik miljonite turistide puhkepaik. 30 aastat hiljem maandus Malaga lennuväljal eestlaste esimene tšarterlennuk Wris Toursi turistidega.
Uus turismipõlvkond, kes ei taha enam bussidega mööda Euroopat loksuda, unetuid öid istmel kõveras veeta ja paistes jalgu ravida, lendas kohale, üüris autod ja tundis end tsiviliseeritud maailmakodanikuna. Lennati otse kodumaalt ja saadi kaugel lõunamaal kodumaise teenindusega mugav ja seekord juba tõeline puhkus. Aastas 59 miljonit turisti vastu võttev turismimaa eestlaste tuleku üle eriti ei üllatunudki. Postkontoris ümiseb postiametnik Eestisse marki küsides muretult: "Estonia? All right," ja teab ilma kataloogi vaatamata, et sinna maailma äärde maksab postmark täpselt 60 peseetat. Eestlased on sealse turismiäri poolt kiiresti omaks võetud, sest nad on välimuselt ja keelelt sarnased soomlastele, kes on päikeserannikul juba vanad tuttavad.
Turiste on kasulik pidada
20. sajandi lõpul pole Andaluusia rannikul Costa del Solis jälgegi oliiviistandustest ja kitsekarjadest. Turismiparadiisi on tunduvalt kasulikum pidada. Kasulikum nii kohalikele elanikele kui ka turistidele. "Loomulikult tahab iga turist, et oleks vaikne ja rahulik, et poleks teisi turiste ümbruses ja oleks rohkem kohalikke elanikke," ütleb Jorge Pujol, kohaliku turismibüroo juht. "Kui aga pole teisi turiste ümbruses, siis ei ehita ju keegi ka ühtegi hotelli," põhjendab ta seda, miks turistid rannikul niimoodi tihedalt koos on. Jorge Pujol tunneb eestlasi. Ta on isegi Eestis käinud. "Mis te arvate, miks hispaanlane Eestis käib? Sellepärast, et seal saab ükskord oma vihmavarju kasutada," ütleb igapäevase päikesepaistega harjunud lõunamaalane. "Meie jaoks on vihm ja jahedam ilm eksootika. Sellest tunneb ka mõnu. Teie jaoks on vastupidi." Jorge Pujol tunneb mõnu ka sellest, et eestlastest turistidega nii vähe tüli on. Ta jälgib rahuga, kuidas uue turismimaa kliendid hotelli riputatud soomekeelseid silte loevad. Kuigi turiste on palju, on iga lisaturist alati teretulnud. Mägedes ja rannikul on veel ruumi, kuhu uusi hotelle ja basseine rajada. Costa del Soli jahedus ei jõua. Mereäärsed mäed põhja pool peavad kinni nii külmad tuuled kui ka vihma, mis rannaäärset turismiparadiisi võiksid ähvardada. Turist võib nautida päikeselist suve 330 päeva aastas. Kuid sellest hoolimata on keskeurooplasi lõunarannikul vähem kui põhjamaalasi. Hispaanlased ise lahkuvad rannalt augusti lõpus (nende jaoks hakkavad ilmad siis külmemaks minema, kraadiklaas langeb alla 30°C) ja sellele järgneb lühiajaline kaos. Aastaringselt edasi–tagasi sagivad välisturistid aga täidavad lahkunud hispaanlastest jäänud tühjad kohad kiiresti.
Öösel ei magata
Tagasihoidlik põhjamaine turist kaob märkamatult lõunaranniku ööellu, sest pime aeg on jahe aeg ja sel ajal keegi ennast magamisega ei vaeva (magamiseks on ka öö veel natuke liiga palav). Kõige suuremad liiklusummikud on linnades pärast südaööd, hommikul ja lõuna ajal võib ringi liikuda tunduvalt lahedamalt. Baare, restorane ja kõrtse on nii palju, et hispaanlased ei tea, kas lugeda, mitu kõrtsi on iga elaniku kohta või vastupidi. Andaluusia flamencotantsijad esinevad samuti ainult öösiti, sest päeval lõunamaiselt kiireid tantse tantsida on midagi muud, kui põhjamaiseid rahulikke rahvamänge puude vilus teha. Vanainimeste heameeleks on isegi kaasaegsed hispaania noored hakanud jälle sealset rahvatantsu flamencot tantsima. Isegi diskoteekides.
Praeahi vabas õhus
Päikeserannik Vahemere ääres ei ole ujujate paradiis. Ujuda on hoopis mugavam iga hotelli õues asuvas helesinises basseinis, kui Vahemere rohekates lainetes. Rannas on mõnikord tõelised ookeanilained, millest umbes iga üheksas viskab kaldal lebavad päevitajad merekarpe ja kalamaime täis. Lapsed just seal mängivadki ja seda ootavadki. Vanemad inimesed hoiduvad pisut eemale, sinna, kus puutüve seest jookseb mage vesi otse pähe. Selliste vabaõhuduššide juures on rannaliival rohelised oaasid, kus võib võsast leida ka üksiku banaanivõsu. Rannal vedeleb mullataoline must liiv. Hispaanlased praevad sellise liiva peal päikese käes rahvuslikku kalarooga. Turistid praevad iseennast. Kui aga kuskil on märgata heledamat rannariba, ei maksa sellisest kohast otsida valget rannaliiva. Need on teokarbikuhilad. Nende sees põlvini merre kahlates pole aga vaja karta, et midagi halba juhtuks: karbiservad on meres ümaraks uhutud. Meri aga võtab sinna roninud turisti heameelega vastu ja laine viib niisama lainetes hulpija kiiresti kaldast eemale.
Kõblas kõlbab kõigeks
Kõblas on Costa del Solis väärt tööriist. Juba vanad araablased kasutasid kõblast niisutuskraavide rajamisel. Sellega segatakse praegu näiteks uue hotelli rajamisel segu. Tsemendihunniku tippu tehakse kraater, sinna valatakse vett ja siis lähebki kõblast vaja, et segu segatud saaks. Peale ehitusmeeste on kõblas vajalik ka tänavatöölistele. Need ragistavad kõplaga tee ääres halastamatult selliste taimede kallal, mida mõnituhat kilomeetrit põhja poole hardalt toas potis kasvatatakse. Kaktusetutid ja palmivõsud kitkutakse teepeenralt üles nagu tüütud võililled. Kõplaga kraabitakse ka seina. Maja peab alati ühtlaselt valge olema ja enne iga–aastast ülevärvimist läheb jälle seda asendamatut tööriista vaja.
Öömaja
Päikeserannikul võib ööbada erinevat moodi. Kõige mugavamalt ööbivad muidugi selle maailma rikkaimad inimesed, kes on soetanud omale villa rikaste linnakesse Marbellasse või selle kõrval asuvasse Puerto Banusesse. Suurimad ehitajad rikaste ja ilusate maailmas on praegu araablased ja venelased. Ka Moskva linnapea on endale väärilise daatša šeikide majade vahele rajanud, kinkides tänutäheks Marbella linnale hiiglasliku monumendi. Kohalikud turismijuhid annavad lihtinimesele juhiseid, millises baaris või restoranis millist maailmanime võib kohata. Ja mis kohad akna all on kõige paremad ööelu jälgimiseks promenaadidel. Pisut vähem luksuslik on elada Costa del Soli mõnes lugematutest hotellidest. Kõik hüved on küll käe–jala juures, kuid taluda tuleb ka teisi nende hüvede kasutajaid. Eraranda ei saa nautida aga isegi mitte kõige rikkamad. Rannad on vabad kõigile. Apartment on Vahemere rannikul sobivaim öömaja, kui inimene on harjunud iseseisvalt elama. Eestlane, kes rahuldus elamisega puhkusereisi ajal bussis ööbides ja kuivikutest toitudes, on apartmendi jaoks täiesti sobiv turist, sest seal võib mugavalt lesides kas kuivikuid edasi krõbistada või midagi korralikumat täisvarustusega köögis küpsetada. Keegi ei sega, keegi ei tule söögi eest raha küsima. Pealegi on toitu ise teha odavam ja huvitavam, kui hotelli restoranis valmisprodukti maitsta: ahvatlev on proovida, mida sisaldab endas näiteks supermarketist ostetud tundmatuid olendeid sisaldav purk. Ja kui ei maitse, ei tule järelejäetud toidu kohta selgitust nõudma ükski kelner.
On siesta aeg
Kuna hispaanlased on üleval peaaegu terve öö, siis varahommikul liiguvad tänavatel vaid töönarkomaaniast vabaneda püüdvad üksikud turistid, keda harjumus on vara üles ajanud. Elu seal algab mõni tund enne keskpäeva, et siis kella kahest neljani jälle tänavatelt ära tõmbuda: siesta ajal ei tehta muud, kui süüakse või magatakse. Enne sisestat tuleb aga veinibaarist läbi hüpata. Ikka selleks, et seedemahlad tööle hakkaksid (lõbus on ju nagunii). Kerjused elavnevad samuti siesta ajal. Costa del Soli turismimänedþer Lynn J. Mitchell ei soovita neid siiski toita ja katta, sest see teeb olukorra hullemaks. Mida rohkem neile antakse, seda rohkem neid juurde tekib ja tavaliselt ei lähe raha mitte elamiseks, vaid kangemate jookide peale. "Málagas on kerjuste keskused, seal saavad nad kõik, mis vaja," seletab Lynn Mitchell, kui järjekordne tegelane siestapidajatelt toidulaua äärde elatist nõudma suundub. "Kui nad sealt abi saada ei soovi, siis ei saa ju neid õpetada turiste tülitama." Aeg–ajalt üritavad rannal maabuda ka aafrika kutsumata külalised. Costa del Soli turistidest kihavale rannikule aafriklased oma põgenikeparvedega siiski ei satu: enne peletab rannavalve nad lõunasse tagasi. "Hind poole odavamaks!" karjub kalamüüja turul kümme minutit enne siesta algust värsket kala müües. Pärast siestat see kala enam 30–kraadises kuumuses värske ei ole. Naabermüüja kähistab ärakarjutud häälega kandikul sõrgi liigutavaid vähke pakkudes umbes sedasama. Lõunamaa turud on alati midagi enneolematut: nad ei sarnane vähimalgi määral Nõmme või Kadaka turuga. Viimased on sealsete kauplemisplatsidega võrreldes nagu vaiksed näitused, kus müüja eksponeerib sõnatult oma eksponaate ja ootab ostja kaelakukkumist.
Araablased on läinud
Hispaania lõunarannikul on koos olnud kolm erinevat kultuuri: araabia (mauri), rooma ja hispaania. Turist võib jalutada näiteks Granadas hispaanlaste vanalinna ja heita sealt pilgu kõrvalkünkal asuvale mauri sultani idamaisele lossile. Seal elas mauri valitseja oma nelja naisega. "Kas siin visatakse solki ka alla," küsib turist Granada kitsastel tänavatel. "Ei, solki visatakse Itaalias," vastavad teadjamad. Hispaania lõunarannikul oliividest tulusamaid turiste hellitatakse. Nii sooja päikese kui sooja teenindamisega.
