Linke:
Äripäev, Puhkepäev, 24.03.2000
Kaido Einama
Mõni aeg tagasi valitses Keila-Joa nn eurorajal ehk tähistatud matkarajal üleujutus. Mees kirvega raius vihaselt jääd, et päästa kallastest väljuva jõe eest kaldal asuvat baari ja vana postkontorit.
Pargis olid märtsi alguses veel siin-seal sissevarisenud jääaugud, kuhu võisid olla kukkunud varased loodusnautijad. Nüüd, kui jää juba jõelt peaaegu läinud, on Keila-Joalt algav Lohusalu eurorada täiesti ligipääsetav ja ohutu.
Tõelist ekstreemsporti matk jõeäärsesse parkmetsa kevade esimestel päevadel enam ei nõua, kuid lumesulamisveed on suvel kasinaks kuivava veelangemise teinud praegu tõeliseks vaatemänguks.
Jalad jäävad kuivaks
Tallinna lähedal on peale Keila-Joalt algava veel päris mitu matkarada, mis kevadel ette tasub võtta. 1997. aastal avati Naissaare 10+10 km pikkune rada, kuhu varakevadel on veel raske pääseda. Kõige vanem on 1995. aastal avatud ja Keila-Joalt algav Lohusalu eurorada, mis on kokku 16 km pikk, ning kõige uuem on eelmisel aastal avatud Paldiski eurorada. Kõik nn need rajad on ehitatud vaid kahe vahendi – värvipoti ja kirve abil. Sinise ja valge värviga on puude peale ja muudesse nähtavatesse kohtadesse joonistatud märgid, nii et ühest märgist teiseni on alati otsenähtavus. Seega on eksida raske, kui just lausa pimeda peale ei jää. Kergelt on rajad üle käidud ka kirvega, et teele langevad oksad kõrvaldada või märke nähtavamaks teha. Mere ääres nõuab rajamärkide otsimine juba suuremat fantaasiat liivaluidetel ringi uidates.
Tabalukud silla küljes
Matka alguses saab meenutada nõukogudeaegset elukeskkonda helesiniste glasuurplaatidega kaetud paneelmajade ja Stalini-aegsete elamute vahel. Need sõjaväelinnaku kohati varemetes ja kohati asustatud majad asuvad kohe maantee ääres, mis Õismäelt läbi Keila-Joa edasi Kloogaranda suundub. Sealsamas asula kõrval on ka rippsillad üle jõe. Silla ketid on tabalukke täis riputatud, kõik korralikult lukus ja enamikul kaks slaavipärast nime peale graveeritud. Noorpaaridel sealtkandist ja kaugemalt on kombeks pärast abielu registreerimist lukustada tabalukk Keila-Joa silla külge ja võti vette visata – et abielu oleks sõlmitud kindlalt. Kes tahab lahutada, otsigu jõest võti üles. Kevade esimeste päikesepaisteliste ilmadega võib joa lähedusest leida tihti pulmaronge, kes tulnud tabalukku lukustama, vähem leidub suurvee ajal neid, kes jõest võtit otsivad.
Keila-Joa mõisa endiste omanike Volkonskite härrastemaja jõe paremalt kaldalt leiab aga lagunenuna. Vasakul kaldal kabelimäel on mõisnike perekonna matusepaik, kust samuti kõik, mis vähegi väärtuslik ja metallist, on juba minema viidud. Pole enam uhkeid hauasambaid ega kunstikogusid Volkonskite lossis. Kuid selle eest on alles suursugune park jõe kanjoni kallastel, mis ulatub kuni mererannani.
Turistilõksud
Jõe vasakult kaldalt mereni jõudmiseks tuleb ületada kaks suuremat takistust. Muidu on jalutuskäik nagu piknik siledate teedega parkmetsas.
Esimene takistus varitseb turisti joast mõnisada meetrit edasi järsul jõekaldal. Objekt on giidiraamatus kirjas kui “pargikujunduslikes huvides varemeteks jäetud endise Meremõisa peahoone”. Sissevarisenud müürijupp tähendab, et üle tuleb hüpata väikesest lõhest, mis lõpeb 4-5 meetrit allpool jõekanjonis. Mõned nädalad tagasi oli koht ettenägelikult liivatatud.
Järgmine tõke saabub siis, kui rajamärgid silmist lasta. Võrkaiaga piiratud suvilarajoon jõe kaldal viib aia äärt pidi liikuja soisele jõekaldale, tegelik rada aga läheb sisemaa poolt kaarega mööda ikka mere poole. Aiaäärsel metsarajal on lahtisi kanalisatsiooniauke, mis õnneks pole kuigi sügavad.
Mere äärde jõudes ja Lohusalu poole pöörates tuleb ületada mõned liivaluited ja ongi näha meres külitav laevavrakk. Sealt edasi Lohusalu toitlustus- ja majutuskohtadesse on liival rühkida ainult mõni kilomeeter.
