Päevaleht, Vojaazh, 21.04.1995.
Kaido Einama
• Mõisaturism Lahemaal •
Lahemaa Rahvuspark on tuntud mitte ainult Eestis,
vaid ka kaugemal. Peale palmse mõisa on rahvuspargis
veel mõisakomplekse, mis oma esinduslikkuse ja suuruse
poolest isegi kuulsast Palmsest üle on. Kuna nad asuvad
üsna lähestikku ja ka teed on sealkandis üsna head,
on paljud nn. "metsikud" turistid ette võtnud näiteks
rännaku kolme suuremasse mõisa — Vihulasse, Sagadile
ja Palmsesse.
Lahemaal on maanteedega kõik korras. Turisti jaoks tähendab see, et on piisavalt teeviitu ja suuremad teed on asfalteeritud.
Kuigi suurim kiirus Lahemaal (peale Peterburi maantee)
jääb kurvilistel maanteedel 70 kmh piiridesse, saab
mõisadesse siiski kultuurselt kohale jõuda kas autoga,
bussiga või jalgrattaga. Ka jalgsi läbi metsiku looduse
rändamine on üsna moodne ettevõtmine.
Mõis keset 20. sajandi talukultuuri
Kuigi Lahemaal võib turist uudistada ka vanu kalurikülasid
ja kaasaegseid talusid, kus tasapisi põllumajandust
edendatakse, on täiesti erilised kultuurisaarekesed
keset sotsialismist kapitalismi suunduva ühiskonna segadust püsima jäänud korralikud mõisad. Mõni neist on tagasi
läinud endistele omanikele, mõnes hingitseb hääbumisele
määratud riigiettevõte.
Vastavalt omaniku rikkusele on mõisad Eestis kas endisaegselt lagunenud ja maitsetute lisanditega dekoreeritud või on sisse elama asunud uus omanik asunud hoonet viimase aja kvaliteetmaterjalidega eurovillaks ehitama. Nii üks kui ka teine omanik võib vastu võtta ka turiste, kuid häärberi uksed võivad ka suletuks jääda. Igatahes saab visam mõisaturist ikkagi oma uudishimu rahuldatud, kui mõisapargis jalutab või kompleksi väljastpoolt uudistab.
Vihula mõis — restoran, palmimaja, omanik Saksamaalt
Vihula mõisale lähenetakse tavaliselt Peterburi maanteelt
Haljala poole pöörates. Mõis on sileda asfalt–tee ääres,
jõgi, mis sealtsamast läbi voolab, on paisutatud tammiga.
Jõesaartele viivad aristokraatlikud puusillad.
Kui turist on majale tiiru peale teinud, saab peatuda
restoranis või baaris. Viimane on avatud tunduvalt suurema
tõenäosusega, kui samas majas asuv restoran. Lakke riputatud kuivanud kuusevõrad koos labidavartega on isegi üsna stiilsed kivist võlvidega keldriruumides.
"Mõisaturismi kui sellist Eestis praegu veel ei eksisteerigi," arvab Sirje Liiskmaa aktsiaseltsist Vihula.
Nimetatud firma on mõisa omanik, endistele omanikele
von Schubertitele on riik mõisakompleksi kinni maksnud.
"Tegelikult ei olegi meie peaeesmärgiks mitte muuseumi
rajamine, vaid tahame, et siin hakkaks elu käima — vanasse
härrastemajja rajame pansionaadi, jääkeldris on toitlustamine.
Seal on üks vähestest restoranidest Lahemaal, mis toitlustab kogu bussitäie turiste korraga."
Turistid hakkavad Vihulasse saabuma tavaliselt maikuus,
viimased kooliõpilaste ekskursioonid on septembris.
Juuni lõpul on planeeritud Vihula mõisas läbi viia "Viru
säru" festival.
Sagadi mõis — metsamehed mõisahärradeks
Vihulast Sagadile pole samuti kuigi keeruline sõita,
kui teeviitu jälgida. Metsaametile alluvale Sagadi Koolituskeskusele kuuluv mõis on kohe tee ääres ja pühapäeviti, mil "Päevaleht" mõisa külastas, jäid küll kõik uksed suletuks, kuid remonditavates abihoonetes ja barokses pargis võis rahulikult ringi kolada. Õigel ajal kohale tulles saab külastada ka metsamuuseumi.
Muuseumi vanemteadur Eda Enniko arvab, et lihtsalt
mõisa vaatama pole Sagadisse mõtet tulla. "Siin käivad
ikka rohkem metsandusest ja llodusest huvituv turist,"
on vanemteadur kindel, "kevadel on palju kooliekskursioone.
Mõisast huvitatutele on meil näidata kolme vana mööbliga
sisustatud tuba ja suurt saali, ülejäänud on metsamuuseum.
Suvel on abihoonetes võimalik näha ka tehnikanäitust."
Suvine hooaeg kuulutatakse ametlikult alanuks 15. maist.
1. oktoobrini saab muuseumi külastada iga päev peale
esmaspäevade.
Ka Sagadi mõis on Eesti riigile ostetud. Endise omaniku
ehk viimase mõisniku poeg elab praegu Saksamaal ja on
muuseumiga kirjavahetuses olnud restaureerimise algusest
peale.
Palmse — 27 restaureeritud rajatist ja õunaaed
Kuulus restaureeritud mõis oli nõukogude ajal Eesti
esindusansambel, mida kindlasti ka tähtsatele liiduvabariigi külalistele näidati. Idanaabrite filmitööstus kasutas mõisa ja selle ümbrust euroopaliku stuudioplatsina ja ajalooliste filmide tegemisel.
Kunagi Püha Mihkli nunnakloostrile kuulunud aladele
rajati mõis 16. sajandil. Praegune mõisakompleks ehitati
1753.–1765. aastal, nüüdseks on restaureeritud 27 ehitist.
