Linke:
Muud olulist:
- kaugus Piusalt lähimatesse asulatesse: Petserisse 10 km, Obinitsale 8 km
- vaatamisväärsused: Piusa jõe ürgorg, liivakoopad vanas kaevanduses (5 üksteisest eraldatud käigusüsteemi), liivakivist mäed klaasiliiva karjääris
• Noorte Reisiklubi matkas Piusa koobastesse • Tundub võimatuna, et ka Eestis on võimalik minna reisile sellisesse kohta, kuhu näiteks rongiga ühe päevaga kohale ei jõua. Sõites tsivilisatsiooni servale, asustatud punktidest kaugele jäävasse asulasse nimega Piusa tuleb Tallinnast minnes üks öö mööda saata Valgas, sest nn. otsevagun Piusale haagitakse seal Minski rongi tagant ümber ida poole sõitva veduri taha alles järgmisel hommikul. Kohale jõudes leiab eest mõne üksiku maja, jaamaülema ja jäljed mingist tööstustegevusest - metsalangetamiselt toodud palgikoormad ja vagunid kaubaga. Ümberringi on kümneid kilomeetreid puutumatut loodust Piusa jõe ürgoru ja kunagise kaevanduse poolt rajatud maa-aluste liivakoobastega. Paik on üsna unustatud ja kõrvaline, kuid elu seal siiski eksisteerib. Piusale suundus Tallinnast 8-liikmeline ekspeditsioon. Nad ei olnud mitte vanad kogenud alpinistid või koopa-uurijad, vaid Noorte Reisiklubi matkasektsiooni liikmed, 2 täiskasvanut ja 6 last. Reisist rääkisid Janne (10), Johanna (10), Meelis (14-a.) ja grupi juht, kogenud matkaja Valdo Kangur. "Valgasse jõudsime öösel kella viie ajal," meenutavad matkajad, "seisime terve öö tühjal kõrvalteel. Hommikul sõitis vedur paari vaguniga Piusale." Piusal äritsetakse metsaga Kohale jõudes silmas matkaseltskond kõigepealt suuri metsamaterjali virnu, mis olid kohale veetud lähedalasuvatelt raielankidelt. Kuna Piusal on juba väga kaua tegeletud klaasiliiva kaevandamisega, oli vaja karjääri laiendada ja selle kohalt mets maha võtta. Metsa kokkuostjatel oli seega Piusal tegemist küllalt. "Jäime jaama lähedusse laagrisse," räägib grupi juht Valdo sellest, mis edasi juhtus. "Järgmisel päeval oli plaanis minna Piusa endise maa-aluse kaevanduse koobastesse, mis koosneb tegelikult viiest koobaste süsteemist. Need on pärit eelmisest Eesti Vabariigi ajast, viimased kaevamised maa all tehti seal 70-ndatel. Praegu enam maa-alune kaevandus ei tegutse, klaasiliiva kaevandatakse karjäärist, mille laiendamiseks metsa langetati. Noortele oli see esimeseks suuremaks matkaks, vaatasime täiskasvanutena, kuidas nad end ülal peavad. Nendega võib küll edaspidigi matkale minna," jäi Valdo rahule. "Mängisime luurekat" Koobastesse jõudes ei hakanud noor reisiseltskond süngete nägudega ja hirmunult musti koopa-avasid põrnitsema, kartmatult sukelduti maa-alustesse pimedatesse käikudesse ja hakati luurekat mängima. "Luurekat mängides eksisime koopas ära," tunnistab Janne üles. "Kõige väiksem meie seast hakkas nutma. Õnneks oli meil taskulamp kaasas, leidsime varsti teised üles. Püüdsime ka nahkhiiri vaadata, sest just nendesse koobastesse lendavad nad ümbruskonnast kokku talvituma." Vana kaevanduse väravas peletab kõrvalisi isikuid eemale silt, mis keelab edasi minemast. "Me ei kartnud seda," seletab Johanna. Puhast vett leida oli raske Reisijuht tunnistas, et joogiveega võib Piusal probleeme tekkida, kuigi ümberringi on puhas ja suurest tsivilisatsioonist saastamata loodus: "Üks kaev on küll lahtine, kuid vesi seal on seisnud ja halva maitsega. Jõe juurest leidsime nn. arteesia kaevu, kuid sealt voolas soist vett, mis isegi keetes jäi halliks. Kuid ikkagi on see koht omamoodi matkajate meka, sest siin on ilus puhas loodus, mäed, koopad ja maaliline jõgi." Piusal saab mägironimist harjutada Kuna liivakarjääris olid suhteliselt ohutud mäed kohe käepärast, ei jäetud kasutamata võimalust ka natukene mägironimist harrastada. Täiskasvanute valvsa pilgu all kinnitati köied ja "...lasksime neil ronida, kuhu tahtsid ja kuhu julgestusköis ulatas," meenutab Valdo. "Mõni laps oli täieliku ohutundeta, turnis igal pool, kus aga sai. Sidusime talle julgestusköie ümber ja ei takistanud tal ronimist liivakivist mäenõlvadel." Eesti El Dorado Piusa liivakarjäärid meenutavad oma kollaka maastikuga kullaotsijate "tõotatud maad" - El Doradot. Liivalagendikud ja liivakaljud pole üldse eestipärased. Veelgi haruldasemad siinsele loodusele on muidugi sügavad ja keerulised koobastikud. 5 omavahel ühendamata käigusüsteemi on küll kunagi inimkäte valmistatud, kuid mahajäetuna täiesti "metsistunud". Maastikule lisasid eksootilist varjundit veel ka vanad jahimeeste onnid loomade nülgimiseks ja ööbimiseks, mis paraku olid ära rüüstatud. "Skaudid olid meie laagri lähedusse kunagi ehitanud välikäimlaid ja muid ehitisi, nende stiili tundis ära nööriga kinni seotud puude järgi," rääkis rühmajuht Valdo. Öösel polnud midagi teha Kuna matk Lõuna-Eestisse Piusale toimus juba üsna külmade ja pimedate oktoobri-ilmade ajal, polnud öösel just erilist lusti üleval olla ja midagi pikemalt teha. Õhtul laotati matkavarustus lahti ja hakati süüa tegema. Kokkadeks olid rühma juhtivad täiskasvanud. "Õhtul oli tutvumine," meenutab Janne, "mängisime jälle luurekat, kuid (pahuralt) Meelis korjas kõik taskulambid ära. Korjasime puid lõkke jaoks, pärast vaatasime, kuidas "suured" süüa tegid. Vesi, millest toitu tehti, oli küll vastik." "Mina puhkasin küll üle tüki aja korralikult," kiidab Valdo, "magasin värskes õhus 12 tundi järjest (mis sest, et ilmad olid juba üsna külmad). Magama läksime kell 8 õhtul, enne seda tegid matkajad endale veel õhtuseid multifilme, mis telekast seekord vaatamata jäid ja lõpuks esines kohalik Otto-Triin. Putru segasime me kirvega. Kuid see polnud kirvesupp. Matkal lihtsalt juhtub mõnikord nii." Tagasiteele asuti kell 8 hommikul. Tegelikult oli rongi väljumiseni veel peaaegu terve päev aega ja see veedeti ümbruskonna ilusas looduses luusides. Vagun, mis läbi Valga Tallinna poole sõitis, oli peaaegu tühi. "Kaks vastikut reisijat ainult tulid peale," kurtis Johanna, "nad olid purjus, rääkisid vene keeles, ropendasid ja käisid pidevalt oksendamas. Vagunisaatja oli ka tagasiteel natukene imelik - ei lasknud meid Valgas peatudes vagunist välja. Täiskasvanud võisid küll linna peale ringi jalutama minna! Ta põhjendas seda sellega, et õues liikusid ringi automaatidega politseinikud ja et äkki me oleksime neid seganud... Vagunisaatja ei lubanud uksi lahti teha ja kui olime juba kolm korda palunud, ei julgenud me enam rohkem küsida, sest ta vehkis juba mingi kahtlase nuiaga." Tallinna jõuti järgmise päeva hommikuks. Oktoobrikuine eksootiline reis oli seljataga, vaja polnud rohkemat kui korralikku organiseerimist ja rongipileteid edasi-tagasi. Reisijate muljeid vahendas KAIDO EINAMA
