Linke:
Päevaleht, 1994, elu, reede, rubriik vojaaz
Kaido Einama
Pühapäeva õhtu Võru lähedal Kubijal on augustikuu vihmavalingutes üsna trööstitu. Kubija järve kaldal asuvasse Võru turismikeskusesse rühivad mööda mäkke tõusvat rada kaks saksa turisti - esimesed "maadeavastajad", kes kuulutavad suve lõppu ja eurooplaste loidu huvi Eesti augustikuise looduse vastu. Nende eesmärgiks on jõuda katuse alla - sooja hotellituppa - , kus oma läbiligunenud kompse ja märgi riideid kuivatada ning kaarti uurides leida tagasitee lähima rongijaamani. Nende jaoks on seiklusrikas suvi läbi, koju minnes arvatavasti kiidetakse ka kaasmaalastele Lõuna-Eesti omapärast ja puutumatut loodust.
Wõro Reisibüroos Jüri tänaval ollakse aga vaatamata külalisi eemale peletavatele ilmadele optimistlikud - vahemerelikult kuumad suvekuud jõudsid Võrumaale meelitada reisihimulisi kogu maailmast. Reisibüroo juhataja Anneli Treumuth loetles riike, kust turistid Võrusse olid tulnud: kõige rohkem on loomulikult meie põhjanaabreid, aga ka rootslasi, sakslasi, ðotlasi, uus-meremaalasi, astraallasi, tðetðeene. Loomulikult eksib välismaalaste sekka ära ka mõni üksik eestlane. Tullakse jalgrattaga, autoga, bussiga.
"Rootslased tulevad tavaliselt bussiga, soomlased autodega," räägib Anneli Treumuth ja teatab, et nende büroost saab kogu vajaliku info jõudmaks Võrumaal või ka kaugemal paiknevate turismiobjektideni.
Sakslased ei ole mitte ainult need, kes Eestisse ennast välja elama ja puhkust nautima sõidavad, vaid proovivad ka siinset turismimajandust edendada - Võru ümbruses lubati jalule aidata turismitalusid, tuua WC-potte, suletekke ja muud vajalikku korralike mugavustega harjunud Lääne inimese majutamiseks. Sest üksikuid Eestile helget turismitulevikku kuulutavad saksa turistid on juba praegu Võrumaa metsikus ja ilusas looduses liikvel ja tahavad vahetevahel ka mugavas kohas puhata, enne kui taas kas Piusa jõe ürgoru koobastesse sukelduda või kogenud teejuhtidega üle piiri Petseri kloostrisse minna.
Kuhu minna?
Sellise küsimusega küll tavaliselt turismibüroo poole ei pöörduta, sest reisijad juba teavad, mida nad näha tahavad, enne kui Võrusse tulevad. Lisaks Tamula järve kaldal paiknevale valdavalt puitarhitektuuriga linnale pakuvad huvi ka läheduses olevad mõisad (eriti meeldib mööda mõisu kolada sakslastel - esivanemate majad ju!), muinaslinnused, Võhandu ja Piusa jõgi, muuseumid, järved, kuppelmaastik, Munamägi.
"Meid on külastanud ka tðetðeenid, kuid vene keelt me paraku ei valda," tunnistab Võru reisibüroo juhataja avameelselt, "teenindame tavaliselt ikka inglise keeles ja sellega saame hakkama. Juhatame inimesi edasi nende firmade juurde, kes juba konkreetseid reise pakuvad, üks aktsiaselts näiteks korraldab jahiturismi, annab öömaja, müüb relvi. Nemad võivad turiste viia ka Petseri kloostrisse. Kuigi klooster asub sealpool Eesti ja Vene piirivalvureid, on neil oma "salateed", kuidas reisijaid Petserisse toimetada ja klooster ikkagi ära näidata."
"Olen ise olnud kunagi spetsialiseerunud Petseri kloostri ekskursioonidele, praegu aga ei saa seda teha," kurvastab Anneli Treumuth ja peab leppima sellega, et juhatab turiste sinna, kust kas bussi peale pääseb või asjaomase firma leiab. "Mõnikord viime külalise käekõrval bussipeatusse, kust näiteks Munamäele või Rõuge järvede juurde saab," selgitab ta oma büroo igapäevatööd. "Välismaalasi huvitab ka korralik öömaja, näiteks Väimelas õpilaste ühiselamus, mis erinevalt tavalisest ettekujutusest kooli ühikast on väga heade tubadega, Kubija hotellis, Wälla lossis asuvas suusaspordikeskuses, või ühes Võru turismitaludest. Praegu on taluturistideks üks saksa perekond, kuid huvi turismitalude vastu on suur ja tulevikus muutuvad need kohad kindlasti väga populaarseks."
Kas Võru on "surnud linn"?
Nagu eespool mainitud, on nädalalõpp, eriti aga pühapäeva pärastlõuna Võrumaa pealinnas üsna igav.
"Ega siin noortel eriti midagi teha olegi," arvab Anneli Treumuth, "sündmusi on vähe ja siis, kui kord grand old lady Salme Reek Võrus käis, murti lausa kultuurimaja ustest sisse showd vaatama. Kui midagi toimub, siis siit eemal - Põlvas Intsikurmus esines Onu Bella, noored pidid autodega kohale sõitma. Peole autoga sõitmine ja samamoodi tagasi koju tulemine aga pole just kõige ohutum ajaveetmise viis."
Õhtuti võib tänavail näha vaid üksikuid igavlevaid Kuprjanovi pataljoni sõdureid, kes linnaloast püüavad võtta, mis võtta annab. Kuid mida sa teed, kui mingit meelelahutust linnas pole!?
Metropolid on kaugel
Tallinnast Võrusse viib liinibuss natukene alla 4 tunni, Tartust pooleteise tunniga. Petserisse on maad 35 kilomeetrit, Pärnusse 198, Tallinnasse 256, Põlvasse 25 ja Tartusse 69. Ka Võru turismikeskusest, kust lähetatakse turiste reisidele Võrumaale, on kesklinna jõudmiseks vaja teha vähemalt tunniajane jalgsimatk.
Kubija hotellis oleksid kaks rootsi turisti restoranis äärepealt teenindamata jäetud, kuna baarman ei osanud nendega suhelda. Nad vehkisid leti ees kätega ja püüdsid liigutustega selgeks teha, et tahavad sinisetriibulist purki kirjaga "Gin". (Hiljem saabus siiski keelt oskav teenindaja ja välismaalased said oma joogi kätte). Odavad hinnad olid kohale meelitanud ka terve grupi soomlasi, kes oma asjad ka soome keeles aetud said. Eelpool mainitud kaks saksa turisti aga olid õnnelikud, kui vaba numbritoa leidsid ja enne hommikut nad ennast hotelli koridorides ei näidanud.
Võru kesklinnas, kuhu õhtul välisturistid auto või jalgrattaga seiklusi otsima lähevad, levib õhtuti pannkoogi lõhna ja banaanikoori üle ääre ajavate prügikastide järgi otsustades on populaarne söök ka lõunamaised puuviljad. Välismaalased võivad videvikus luusida nende jaoks eksootilise puitarhitektuuri vahel ja nautida vaikust ning tänavate tühjust. Tamula beach pakkus suviti ka Miamilikke rannamõnusid - 30-kraadises kuumuses said lõunaeestlased ja turistid 25-kraadises vees oma roidunud keha jahutada, nüüd on järve äärde asja vaid kalameestel, kes vihmakeepi mähkunult pingsalt õngekorki jälgivad.
