Paradiisisaare päevik

Linke:

Vaata ka Reisijututoa Kanaaride pildialbumit

Hinnad 1997:

Reis Kanaaridele Soome reisibüroode vahendusel al. 4500 EEK
Kaamelisafari pool päeva 240 EEK
Laevaretk Atlandil 400 EEK
Purjelaua rent 200 EEK/tund
skuutri rent 360 EEK/tund
Ratsutamine hobusel 200 EEK/tund
Ratsutamine kaamelil 200 EEK/tund
Lõunasöök restoranis 60-80 EEK, luksuseine al. 300 krooni koos veiniga
Päevitustooli rent 30 EEK/päev, koos päevavarjuga 65 EEK/päev

Vajalikku:

Viisa: 1. märtsist 1999 viisavaba
Ajavahe: -2 tundi
Vahemaad: Hispaania rannikule 1500 km (laevaga sõites 2 päeva Ibiza rannikult, lennukiga 2 tundi Madridist), Aafrika rannikule 150 km.
Usk: katoliku.
Keeled: hispaania, katalaani, galiitsia, baski. Turiste teenindatakse inglise ja hispaania keeles, soomlaste hotellides ka soome keeles. Mõnes poes osatakse natukene vene keelt.
Pühad, kui poed on suletud: 12. oktoober - Kolumbuse päev, 8. detsember - Neitsi Maarja päev, 25. detsember - jõulupüha, 1. jaanuar - uusaasta, 6. jaanuar - kolmekuninga päev.
Temperatuur märtsis-aprillis: 23° C päeval, 18° C öösel, vesi 19° C (hotellide basseinid on soendusega)
Osta tasub: videokaameraid, elektroonikat, alkoholi, tubakat, parfüüme, krokodillinahka, hiina siidi.

Reisijututoale, jaanuar 2002

Krista Dudarenko

Aasta kõige lühem päev kisub tuisule ja hakkab hämarduma, kui 180- kohaline “Airbus” Tallinna tuled seljataha jätab. Täpselt kuue tunni möödudes pakub draakoniilmega stjuuard klaaskommi ning ootusärevil reisijaskond aplodeerib tükk aega lennukirataste maad puudutades. Oleme jõudnud Gran Canaria saarele.

Igas uues sihtpaigas on ühed põnevamatest kõige esimesed hetked: mil oled lennujaama tollivintsutustest läbi pääsenud ning tormad nuhutama ilma ja olustikku. Valitseb soe pimedus ja vihmaloigud säravad salapäraselt niiskes hilisõhtus. Hotellimaastikul ei leia me abikaasaga algse ähmiga enda majakest kümnete teiste samalaadsete seast. Nõnda antakse teejuhiks hiigelsuure taskulambiga valvurimehike, kes liigub keset põõsastega ääristatud teeradade ja basseinide labürinti aukartustäratava orienteerumiskiirusega. Tema muretu lauluümin vaheldub vileviisiga, täites meid eesseisva puhkuse rõõmuaimdusega.
Õige pea veendume, et koerasaared (Kanaari saarte nimi Insula Canum on tulenenud kunagiste neljajalgsete asukate rohkusest) võiks vabalt ümber nimetada kassisaarteks. Igal hommikul tervitab ärkajaid kuni neli hallitriibulist ja kaks musta hiirekuningat, kes justkui vaistlikult suudaksid välja peilida elanikest kõige loomasõbralikumad, et seejärel nende lähedusse pikemalt peatuma jääda. Kahe nädala jooksul kaob kõutside aplasse kõhtu mõnigi kuivtoidu pakk (mille hind on paikkondlikus kaubanduses paraku umbes 3 x kõrgem, kui kodumaal…) ning meie saame märksa targemaks kasside omavaheliste käitumismustrite ja hierarhia valdkonnas.

Rand ja lähiümbrus
Lähim rand ehk Maspalomase liivaluited asuvad “Parque Bali” bangalokompleksist umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel ning juba sinna viival teel on esialgu palju avastamist. Esmalt mõistagi rikkalik floora. Et erandlikult on praegusel talvehooajal palju vihma sadanud, siis puud- põõsad rohetavad ja õitsevad, pakkudes ohtrat silmailu. Kõikvõimalikes värvitoonides hibiskused ja bugenvillead, jõulutähed ja paradiisilinnulilled, lisaks botaanikast võõrdunule tundmatud liigid. Nii erineb seekordne pulma- aastapäev kõigist eelnenuist ka võrratu asjaolu tõttu, et ma ei saa kingiks mitte poelilli, vaid bugenvilleapõõsalt salamahti murtud säravlillasid õisi ja need püsivad vaasis hämmastavalt kaua.

Ainulaadsed Maspalomase düünid haaravad enda alla maa- ala, mis on umbes 6 kilomeetrit pikk ja 250 meetrit lai. Liivalained moodustavad looklevaid mustreid ja mõned hanged ulatuvad kuni kümnemeetrise kõrguseni. Olen senikaua, kuni teadlik olnud Maspalomase liivaväljadest, unistanud mööda neid kõndida ja tunda end kõrgel liivaharjal sipelgana, jättes maha jäljerea. Ikka ühest kuhjatisest üles ja teiselt alla, lastes tuule poolt üleskeerutatud imepeenel liival varbaid hellitada.

Kahe nädala jooksul saab päevi, mil päike end vine tagant rohkem näitab, kokku peaaegu viis. Nagu põhjamaa ahnetele päikesenautlejatele kohane, põrutame kohe pärast hommikuvõileibu ja kohustuslikku kasside toitmist randa. Olen veendunud, et enamik siinsetest päikesekummardajatest (kaasaarvatud meie) on loobunud suure kaitsefaktoriga päevituskreemi kasutamisest, et vähegi jumekamana koju pöörduda… Ookean on soe ja vahuste lainetega, aga õnnekombel puuduvad hoovused, seega laseme end vetevoogudel rullida ja edasi- tagasi paisata kuni peapöörituseni !
Pilvealustel päevadel on kilomeetreid pikk rannaäär Playa del Ingles´ist kuni Maspalomase düünide teist otsa tähistava Faro majakani tulvil niisama promeneerijaid. Aktiivsemad puhkajad sätivad seljakoti selga, veepudeli kätte ja kaovad luidete vahele liivamaastikku ja oaase avastama. Tuulisema ilmaga kohtab kõrgeharjalistes ookeanilainetes nn. langevarjusurfajaid, kes seisavad surfilaual, pea kohal tuult püüdvat langevarju ohjates. Nõnda saab lainetel sõit sisse kiire hoo ning osavad surfajad teevad hüppeid ja muid trikke, teenides ära pealtvaatajate rõõmuhõisked. Samas näib, et tuule ja laineharja kaotamisel pole enam lihtne märga varju veest ja ennast surfilauale vinnata.

Muuhulgas paistavad kohalikud rannakombed silma ääretu tolerantsusega. Paarsada meetrit Maspalomase majakast düünide keskpaiga poole algavad nudistide ja teiste vähemuste päevitamispiirkonnad. Ühtlasi ei vaadata neis viltu täies bikiinivarustuses või osaliselt paljastatud päikesevõtjatele, milletaolist vabameelsust koduse maarjamaa randades naljalt ei kohta.

Kulinaarsed elamused
Esimese hirmuga näib täituvat tuttavalt kuuldud pettumus otsekui polekski saarel midagi nautimisväärset süüa: esimesel reisipäeval lepime maitsetute friikartulite ja külmutatud lihast valmistatud praega. Sujuvalt ent omandame vilumuse märksa meeldivamat einet kombineerida: olukord paraneb märgatavalt, kui praetute asemel nõuda koorega keedetud kartuleid, Kanaari saartele omaselt koos erinevate kastmetega (papas arrugadas con mojo). Hotellile lähimas ostukeskuses “Faro 2” leidub kümneid kohvikuid, baare ja restorane, seega õhtustame mitmes neist ning kogeme ühe gurmaanliku elamuse teise järel. Konkurentsituks lemmikuks ja ühtlasi ka vana- aasta õhtu tipphetkeks kujuneb viiest eri grill- lihast koosnev roog, mille juurde pakutaksegi “mundris” kartuleid nelja mojo kastmega ning parimaid keedujuurvilju, mida üldse kunagi maitsnud olen. Mitte- hispaania toidukohtades maitsevad igati hästi itaalia restorani tortellini´d ja pariisi kohviku õhuline õunatort.

Playa del Ingles
Saare lõunaosa vilkaim kuurort on Playa del Ingles, mis koos rahulikumate Maspalomase ja San Agustin´iga moodustavad hiiglasliku turismiasula. Kuna me ööelu keeristesse ülepeakaela ei sukeldu, jäävad Playa del Ingles´i tähelepanuväärsemateks momentideks Oikumeeniline Kirik ja suuremõõtmelised ostukeskused. Esimene neist on moderne ehitis, kus üksteist häirimata peetakse jumalateenistusi mitmetes keeltes ja eri usulahkudele.
Ostukeskused ei ole suutnud meile, karastunutele, ühelgi varasemal reisil avaldada hukutavat mõju. Kaheksa- aastase abielu vältel pole ma iial näinud oma reaalsustaju poolest tuntud meheraasu ostukirele allumas… Kuid seal ta on: näol palavikule õhetus, silmad vilamas, peopesad higised, tingimas elektroonikapoe hindust müüjaga digitaalkaamera hinda alla ! Õigupoolest on tema entusiasm õigustatud, sest tehnika viimane sõna maksab mingi ime (piraatkoopia ? varastatud kraam ?) läbi vähemalt kaks korda vähem kui Eestis ning on varustatud mitmete lisahüvedega. Selle tähe all rändabki kaamera abikaasa rahulolevast pilgust saadetuna karpi ning märkimisväärselt kahanenud krediitkaardi limiit tõotab kokkuhoiuprogrammi kiiret algust…

Pealinn Las Palmas
Ostureisi nime all toimuv jõululaupäevane ekskursioon Las Palmasesse on mugavaim viis külastada pealinna, ehkki meil pole vähimatki kavatsust ühineda tunglevate massidega ülerahvastatud kaubamajades. Saare pealinn on tuntud ostuparadiis ja kesklinna peatänavatel sebivad ringi peamisest naiskodanike hordid, näpuotsas erinevate kaubamajade reklaamkotid, näol äraseletatud ilme. Hoiame sellest kaubandushüsteeriast teadlikult kaugemale, sest antud aja muudavad eriliseks teised märksõnad: soojus, ajataju kadumine ja piinlikkust õhutav õnnetunne.
Las Palmase vanalinn Vegueta on tõeliselt hispaanialik: kahekordsed majad pärinevad 17. sajandist ning on kaunilt nikerdatud puurõdudega. Täiesti harukordsed tunduvad kahuritorude kujulised vihmaveetorud. Kitsaste tänavate lõpus paistab ookean. Neoklassitsistlikus stiilis katedraal jätab majesteetliku mulje, kõrgudes ristküliku kujulisel Santa Ana väljaku ühel küljel. Tõtt- öelda ei ole vähem mõjukad teised kolm ehitist: Raekoda, Piiskopi- ja Ülemkohtuniku palee. Väljakut valvavad pronksist penid ja tuvisid sagib õige natuke vähem kui Püha Markuse väljakul Veneetsias.

Suure siseõue ja kunstipäraste rõdudega on ka Casa de Colón ehk Kolumbuse muuseum. Teine kuulsa maadeavastajaga seotud ehitis on Kolumbuse kirik, avatud ainult korra aastas, Ameerika avastamise aastapäeval, 12. oktoobril.
Mil seedime rikkalikku jõululõunat Las Palmase ainsal liivarannal Las Canteras, ei saa ma kuidagi lahti tundest, et see siin ongi paradiis… Vaatame pilvi ja mängime mõttega, et kodumaal on momendil samapalju pakasekraade kui siin sooja ehk 27?C. Poleks iial arvanud, et ma ei hakka vähimatki puudust tundma kodustest jõuludest: lumehangedest, lühikestest päevadest ja viimastel aastatel üha süvenenud tundest, nagu oleks klantskommerts ühes ostumaaniaga vägisi pealesunnitud.
Vabaõhukohvikute ja puudega ääristatud Santa Catalina pargis ei suuda me kiusatusele vastu panna ja heidame korraks rohetavale murule. Ümberringi lokkavad jõulutähed, mida lillepeenardel võib küllap sadades olla. Raske uskuda, et tegu on samade punaste lillekaunitaridega, mida oleme harjunud kapriisseteks pidama ja ükshaaval koju ostma.
Õhtuhämaruses avame koduse bangalo terrassil kodunt kaasavõetud vahuveini ja inglise jõulukoogi. Kogu ülejäänud maailm ununeb, jättes alles uskumatu täiuslikkuse.

Subtroopiline oaas mägede vahel
Et siinsete busside sõidugraafik ei näi plaaniga ühtivat, siis istume taksosse sarnaselt teistele heaoluühiskondade turistidele ja laseme end sõidutada parki, mis asub kahe mäe vahelises orus nimega Barranco de Maspalomas.
Palmitos Park paikneb 200,000 m2 suurusel territooriumil ning siin leidub sadu taime-, linnu- ja loomaliike. Papagoide show on köitev täiskasvanutelegi ning oma aiakeses puhketundi pidavad gibonid otsivad teineteisel kirpe sedavõrd isuäratavalt, et tekib vastupandamatu tahtmine lasta kellelgi endagi karvkattes nokitseda. Troopilise pargi elanike hulka kuuluvad veel krokodillid (hispaaniakeelne vaste cocodrilo !), pelikanid, flamingod, kotkad, koolibrid, liblikad ning tiigi- ja akvaariumikalad. Kõike uudistades ja jäädvustades möödub järjekordne elamusterohke päev.

Kaks Puerto´t
Müügilolevaid postkaarte silmitsedes on ikka silma jäänud üks kuurordimaastikust totaalselt erinev paik, Puerto de Mogàn: kitsukesed tänavad, sepisrauast rõdudega väikesed majad ja saledamastiliste jahtidega pikitud sadam. Tee linnakesse on kurvikas ja talumatult pikk, kuna liinibussi hispaanlasest juhile pakub ilmselget mõnu vaadata reisijate rohelisi nägusid ja istmekäsipuudesse surutud kramplikke sõrmi ! Ühele poole teed jäävad kaljuseinad, teisale kuskil allpool vahutav ookean… Väike vaev ent tasub end kuhjaga ära, kuna postkaartidel kujutatu ei osutu klantspildiks- kõik on täpselt sama kaunis ka au naturel. Tänavarägastik, valgete majade erivärvilised aknad ja rohelusega ilmestatud rõdud, milledel õitsevad hibiskused ja bugenvillead. Sinised päikesevarjud rannaribal kahe kaljumassiivi vahel. Ning isegi osake Veneetsiat sillakeste näol üle paari kanali- hiljem saan teada, et paika nimetataksegi Kanaaride Veneetsiaks. Üle Euroopa on Puerto de Mogàn´i sadamasse seilanud kaatrid ja jahid, sekka ka paar tagasihoidlikumat kalapaati. Silmitseme nende õhtutuules laisalt kõikuvaid maste, einestades ühes paljudest vabaõhurestoranidest.
Tagasiteel põikame veel sisse Puerto Rico´sse, mis pärast eelnenud elamusi erilist muljet jätta ei suuda. Piki mäekülgi looklevad hotellid, hotellid, hotellid. Lapike randa ja paadisadam ning seejärel ostukeskuste lõputud read, äravahetamiseni üheülbalised. Löön lahti laulu, mida ammu enne siiatulekut mõttes kandsin: “Ai- ai- ai- ai- ai- ai, Puerto Rico…” ega lase end põrmugi häirida abikaasa märkusest, nagu räägiks too “Vaya Con Diose” laul hoopis ühest teisest Puerto Rico´st…

Saaretuur
Suur ringsõit algab käsitööliste linnaga Ingenio (tõlkes muuseas suhkrutehas), mis on samas üks vanimaid külasid Gran Canarial. Näeme oma silmaga, kuidas nobedanäpulise tüdruku käe all valmib müügilolev tikandkäsitöö. Muuseumikompleks peidab endas veel võluva kabeli, mille esises õuesopis ripuvad sõnajalad ja käratsevad papagoid. Punase kangaga kaetud puurõdud on ehitud lilledega ja näib, et kohe- kohe ilmub välja Romeot igatsev Julia.
Rühkides mööda käänulist teed (kuuldes, et ees on ootamas 600 bussipööret, varuvad ettenägelikumad reisikaaslased aegsasti kilekotte !) saare südamiku poole vilksavad mööda õites mandli- ja viljadega apelsinipuid. Mägedesse suunduva autotee kõrgeim punkt (1,450 m) on Cruz de Tejeda. Teel sinna sõidame läbi samblikuga kaetud puudevööndi ja rohelusse kaduva võlumetsa. On hämar ja udune ning võib arvata, et läbi püstloodis kaljuseinte eksib siia mõni üksik päikesekiir. Mäeküljed, männid ja samblatuustid heidavad rohelise erinevaid varjundeid ning sõit omandab hetkeks vägagi müstilise varjundi.
Külakesed, millest läbi sõidame, kannavad vahvaid nimesid Zamora, Valleseco, Lanzarote ja La Plata. Meeletult tahaks pikemalt peatuda Santa Brigida linnakeses, mille lillepõõsastesse mattunud uhkete tornikestega majad sarnanevad muinasjutukangelaste lossidele. Äratuntavalt elavad siin omakandi rikkurid.
Bandama kraater on täiuslikemate vormidega kraater saarel, diameetriga 1,000 meetrit ja sügavikuga 220 meetrit. Kraatri põhjas asub üksildane majapidamine, kuhu viib ahas ja järsk rada. Räägitakse, et too olevat ainus asustatud kraater terves maailmas !
Mägilinn Teror on tuntud ennekõike basiilika ja männipuust madonna kuju poolest, mille järgi pühakoda kutsutaksegi Basilica de Nuestra Se?ora del Pino. Männipuust neitsi on Gran Canaria kaitsepühak ja linnake seetõttu palverännakute sihtpunkt. Tänavad on siingi kitsad ja paarikordsed heledad majad juba traditsiooniliste nikerdatud puurõdudega. Südapäeval sulguvad basiilika uksed ja kui üksikud turistide salgad välja arvata, näib Teror olevat täiesti välja surnud. Või elavat hoopis teises ajastus: mil astun sisse väikesesse poekesse, et puuvilju osta, vakatavad leti ääres seisvad kohalikud ja silmitsevad mind kummalise naeratusega, nagu oleksin pärit sootuks muust dimensioonist. Raputan end kiiresti üles, pääsemaks tagasi tavapärasesse maailma…
Saare olulisem tipp ja sümbol Roque Nublo ehk Udumägi (1,817 m) kõrgub taeva taustal hiiglasliku raidkujuna. Järsud kuristikud on omapärases harmoonias mäenõlvade haljendavate terrassidega ning laugemas naabruses jalutavad lambad, kellad kaelas. Õnnetuseks on hommikul paljulubav ilm mägede vahel pilviseks muutunud, nii jääb nägemata kõigest 90 km kaugusel asuv naabersaar Tenerife, mille kõrgeim tipp, vulkaan El Teide paremates tingimustes kenasti kätte paistaks.
Viimasel reisipäeval on alati nukruse pitser küljes: iga liigutust tehes, sammu astudes, paika vaadeldes ja rõõmu tundes ei jäta maha teadmine, et see on siin viimane. Ometi on seekordsed paigalviibitud tunnid imelised, ilma viimastvõtja ahnuse või tarbetu melanhoolsuseta. Kooretilk kõhus ja kasukad puhtaks lakutud, peesitavad kolm kassinoorukit mõnusasti üksteise kaisus koduks kujunenud maja ehk meie bangalo murul. Ümberringi käratsevad kuldnokad, õhtupäike soojendab mahedalt ja ma tunnen end õnnelikumana kui kunagi varem…

Lennureisid

Kanaari saared

Paradiisisaare päevik

Reisistiilide edetabel