Reisijututoale, 31. juuli 2000
Krista Dudarenko
“… Siis järgne mulle saarel, millel valitseb rahu. Kus mehed eales ei kiirusta ega naised ei vanane; ja sõnu ei kulutata asjata. Kus päike särab kauem kui kuskil mujal ning Leedi Kuu liigub oma teel aeglaselt, jõudeolemisest unisena. See saar on Majorca”.
(Santiago Rusinol) …
Pealinnas Palmas maandudes on õhusooja +25 kraadi (Tallinnast lahkudes seevastu vaid ebasõbralik +14).
Ilm on kergelt vines, ent oodatud troopilise varjundiga.
Oleme igati ootusärevas meeleolus ja samas teeme esimesed fotod lõbusalt sulisevatest purskkaevudest ja üleni säravlilladesse õitesse mattunud põõsastest, mida hiljem saarel üha ja üha kohtame ning mis oma lopsaka iluga alati silma rõõmustavad.
Kõrvutame esialgu kõike nähtut aastatagusel reisil mandri-Hispaaniasse kogetuga ning üks esimestest tähelepanekutest ongi asjaolu, et olustik on HOOPIS TEISTMOODI kui seal. Loodus näib kuidagi märksa rohelisem ja õitsvam, kohalike elanike majad on ehitatud punakasbeezhidest kividest ega ole mitte valged nagu olime harjunud hispaaniapäraseks pidama möödunud reisi kogemustest. Seega võikski vast kahe esimese tutvumispäeva üldnimetajaks pidada sagedast väljendit “Siin on kõik niiii teisiti “. Aga tol korral ei oska me veel aimatagi, kuivõrd imepäraseks see erinevus kujuneb…
Lähiümbrus ja rannamõnud
Nõndanimetet` kodupiirkond, mida nädala jooksul hästi tundma saame, on kuurort Playa de Palma idapoolne ots El Arenal. Samas asub jahisadam, kust iga paari tunni tagant väljuvad klaasist põhjaga lõbusõidukaatrid lühemateks või pikemateks kruiisideks Palma lahel. Mõistagi veedame nii mõnegi päeva rannas, algul küll pisut “ära kõrbedes” nagu põhjamaalt tulnule ahnele päikesenautlejale ikka kombeks.
Vesi on uskumatult läbipaistev ja rohekassinine ning tõelist rõõmu valmistab pikalt lauge ja pehmelt liivane merepõhi. Ostame abikaasaga endalegi täispuhutava kummimadratsi, mulistades sellel ohjeldamatult piki kaldaäärt ja võideldes parema positsiooni pärast!
Rannapromenaad on tervelt seitse kilomeetrit pikk ning lookleb El Arenalist kuni Ca`n Pastillani piki liivast rannajoont. Orienteerumist lihtsustavad linnavalitsuse poolt iga teatud vahemaa tagant püstitatud rohekashallid nn. “putkad“, mida kutsutakse balneaariusteks ning kus pakutakse kergemaid suupisteid ja keelekastet. Meiegi sööme ühes neist rannapäevadel oma soojad võileivad ning rüüpame kõrgest klaasist meetripikkuste kõrtega kosutavat Sangriat kõrvale.
Balneaariusi on piki rannapromenaadi kokku 15 ning igale on maalitud ka vastav number. Kõige vilkam elu keeb viienda ja seitsmenda balneaariuse vahel: siin asuvad piirkonna ainus kirik- kaunilt valev ja neljakandilise torniga, hästi hooldatud pargid ning tihedalt vabaõhubaare ja poekesi. Pimeduse saabudes seatakse üles turg, kus müüakse kõikvõimalikke suveniire turistide peibutamiseks.
Et üldiselt on tegemist saksa turistide meelispaigaga , siis kõlab baarides ka vastav muusika. Mööda rannapromenaadi sõidavad hilise õhtutunnini kolinal ja signaali andes kolm erksavärvilist turistirongi ning haaramaks ühekorraga kogu promenaadi kirevat elu, on üks sõit tõeliselt vahva moodus.
Pealinn Palma de Mallorca
Linna sissesõit kohaliku liinibussiga on vaevaline ja võtab aega, enne kui jõuame kaugeleulatunud eeslinnast lõpuks südamikuni ning silmame nähaigatsetud katedraali võimast siluetti. Gooti stiilis Palma Katedraal (ehk La Seu nagu ütlevad kohalikud) on ehitatud 14.- 16. sajandil ning otse tema vastas asub Almudaina kindlus- palee, mis on ühtlasi nii muuseum kui Hispaania kuninga ametlik residents.
Katedraali struktuur, ühtaegu massiivne ja harjaseline oma tornide ja tugipiilaritega, tundub ühtaegu nii tempel, kindlusehitis kui ka kivi kaljude keskel. Kirikusse sisenedes koondub tähelepanu eelkõige kaunite vitraazhidega roosaknale, igiomane gooti kirikutele, mis toob äratundmis- ja võrdlemisrõõmu mujal nähtutega.
Mööda merd saabujale jätab La Seu künkal kõrguv kuju unustamatu elamuse: näib nagu oleks Palmal kaks katedraali, üks kõrgub taeva ja maa vahel, teine aga sädeleb vastu peegelduses veelt. Katedraali ja Almudaina paleed ümbritsev pargikompleks on üleni rohelusse mattunud: küpressid, palmid, purskkaevud; mööda võlvilisi käike jõuame koguni basseini juurde, kus ujuvad kaks musta luike. Oh oleks aega ometi rohkem, et peatuda ühel kümnetest pinkidest, kogumaks muljetest tulvil mõtteid !
Jalutame mööda linnamüüriga piiratud vanalinna kitsaid tänavaid, kus elavad kohalikud, ja tunnetame tõeliselt hispaaniapärast õhustikku: palli mängides sebivad ringi ja käratsevad lapsed, siin- seal rõdudel kuivab pesu, tihedalt paikneb väikesi restorane. Astumegi sisse ühte neist, mis näeb välja pisut nagu Ungari veinikelder ning sööme siin õhtust, kuna kuurortlinnakus on võimatu leida mõnd päris- Mallorca toidukohta. Proovime hõrgutavat rooga nimega tapas: meile tuuakse kandik, millel on kuus kausikest ning igas neist erinev toiduportsjon.
Ühes vaagnakeses on mereandide salat, teises kodune kartulisalat (ent märksa maitsvam !), siis vorstikesed, seest ürditäidisega kotletid jne. Algul väiksena tundunud toiduannus osutub üllatavalt rammusaks ning üksmeelselt kiidame valiku heaks- nüüd oleme ometi maitsnud ka midagi saarele iseloomulikku.
Rännuteed
Esimene ekskursioon viib meid saare kuulsatesse maa- alustesse Draakonikoobastesse (peale nende asuvad saare idaosas veel Arta ja Hamsi maa- aluseid stalakmiidikoopad). Ennem aga peatume 60.- ndatest aastatest tegutsevas Gordiola klaasivabrikus, kus avaneb võimalus vaadata klaasipuhujate tööd. Ülakorrusel on eksponeeritud Gordiola perekonna aukartust äratavalt suur ja väärikas klaasikogu: siit leiame nii Islami klaasvaase ja -pokaale 13. sajandist, põhjanaabrite klaasikunstnike nüüdisaegset toodangut, kui ka tuttavate kodudes paljunähtud Tshehhi kristalli.
Klaasivabriku mitmekülgset toodangut saab osta samas asuvast poest, kus vahest enim tähelepanu pälvib “Armastuse termomeeter”: punase vedelikuga täidetud keerdudega klaaspudelike. Legend räägib, et kui kedagi armastad, hakkab vedelik pudelikeses üleni mulksuma ja kihisema.
Proovi mõttes võtan ühe termomeetri endagi peopesale- abikaasa ja grupikaaslaste suureks elevuseks hakkavad mulisema lisaks vedelikule peopesal ka kõik ülejäänud säravpunased “ollused” kümnetes pudelites riiulil…
Edasi külastame saare suuruselt teist linna nimega Manacor, mida ilmselt kõige paremini tuntakse tema pärlitehase järgi. Juba aastast 1890. valmistatakse siin tööstuslikult Mallorca- pärleid, millel on volitatud edasimüüjaid üle kogu maailma. Näeme kogu valmimistehnoloogiat: tulevasi pärleid kastetakse segusse (mille koostis mõistagi saladuseks jääb !), lihvitakse ja lõpuks kontrollitakse iga üksik pärl üle enne, kui juveliirid seavad kokku perfektselt kauneid sõrmuseid, keesid, prosse ja käevõrusid.
Nõnda saab nii mõnegi reisikaaslanna edevus uue juveeli näol turgutust meelekindlust halvavalt suure valikuga poekeses ! Siit jõuame Manacori sadamakülla nimega Porto Cristo, kus talveperioodil elanikke vaid kaks tuhat, suvel aga kolm korda rohkem. Veel enne, kui buss end parkimisplatsil “ankrusse” seab, oleme tollest paigast vaimustuses: kitsas rannariba ja imeliselt sinakasrohelise veega lahesopp, mida ühest küljest ümbritsevad sopilised kaljuseinad ja nendele ehitatud väikesed majad, teisalt aga sadam- siitki väljub tihedalt lõbusõidukaatreid merele.
Porto Cristo ongi kaluriküla 13.- ndast sajandist, ehitisi paraku aga tollest ajast säilinud ei ole. Ilm on vahepeal küll pisut vinesse kiskunud, ent sest hoolimata teeme maalilises lahesopis kosutava supluse. Jalutuskäigul avastame oma suureks rõõmuks poekese, kus müüakse eelmiselt Hispaania- reisult tuttavlikke keraamilisi seinataldrikuid, mis on käsitsi maalitud ja lapsepõlve kaleidoskoobikujundeid meenutavate mustritega.
Lõpuks jõuame Draakonikoobaste juurde, mida teati õigupoolest juba 7000. aastat tagasi. Rahvapärimuse kohaselt arvati, et saarelt lahkudes peitsid maurid oma varanduse koobastesse ning draakon kaitses koopaid võimalike röövretkede eest. Tuhandepealine turistigupp astub mööda treppi koobastesse ning satub koheselt tõelisse maa- alusesse võluriiki. Käänuline tee lookleb mööda võlvilist koobast ning hämaruses heidavad valgust vaid valvurite taskulambid ja siin- seal paiknevad prozhektorid. Jääme täiesti keeletuks: kuskilt koopalaest ripuvad alla teravatipulised stalakmiidid ja alt vaatavad vastu samalaadsed, otsekui kihvadega stalaktiidid.
Kohati moodustavad nende kujud põnevaid gruppe ja teravahambulisi nägusid. Tekib tõeline aukartus koobaste ajaloo ees: kui 50. aasta jooksul kasvab juurde kõigest 1 cm stalaktiite, siis milline aeg pidi kuluma säherduste moodustiste tekkeks ?! Siin- seal koopapõhjas välgatavad veesilmad ning hämarus ja oskuslikult suunatud valgusvihud muudavad vee nõiduslikult roheliseks. Et mitte mingil juhul ei ole koobastes lubatud pildistada ega filmida, üritame meeleheitlikult mällu talletada iga jahmatavat elamust: järjekordset stalakmiitide- stalaktiitide pitsilist kooslust, tipulisi kivipurikaid, niiskust ja müstilisi varje. Pärast umbes kilomeetripikkust jalutuskäiku jõuame Marteli järve äärde, mis on maa- alustest Euroopa suurim: pikkust tervelt 170 meetrit, laiust 30 ning sügavust 3- 9 meetrit.
Sätime end sisse järve äärde astmeliselt paigutatud pinkidele ning kui kogu rahvahulk on kohal, läheb äkisti pimedaks. Süttivad kohtvalgustid järve kohal ning eemalt hakkavad lähenema klassikalise muusika helid: mööda järve sõuavad lähemale küünaldega valgustatud paadid, millel mängivad muusikud.
Kuuleme Chopini kolme imekaunist pala, ent vaevu oleme end nende meloodiate saatel unelema usaldanud, kui juba viivad paadimehe aerutõmbed pillimehed minema ning meilgi on aeg argipäeva tagasi pöörduda. Enne veel aga ulatab paadimees oma tugeva käe, viimaks soovijaid väikesele sõidule piki kristallselge veega järve, mille põhjastki paistavad kivinukid. See kõik on unustamatu elamus ja pärit hoopis mitte siitilmast…
Teeme veel lühipeatuse Algaida külas, mille olulisimaks punktiks turistide jaoks on ilmselt poekene kohalike likööride (tasuta !) degusteerimisega. Märjukesed on kangusega 17- 20 % ning levinuim on ürdiliköör nimega Herbas, mida valmistati juba 13. sajandil. Lisaks leidub vaatides piki seinaäärt veel jaanileivapuu-, mandli-, kirsi-, aprikoosi-, banaani- ja teisi likööre, nõnda et koduhotelli poole tagasi vurades on buss ühtäkki tulvil erksat suminat ja jutuvada... Maiasmokad leiavad samast suurepäraseks kingituseks kodustele just Mallorcale iseloomuliku maiuse nimega turron: see on halvaad meenutav jõulumaiustus, kaunistuseks mandlid või pähklid. Sõites ühest sihtpaigast teise, on hea võimalus jälgida ka saare loodust ja olustikku.
Peaaegu kõikjal näeme arvukalt vesituuleveskeid, mis on ehitatud leevendama veepuudust: saarel sajab vaid 20 päeva aastas. Et viimane talv oli eriliselt kuiv, siis on veereservuaadid mägedes peaaegu tühjad ning paiguti varustatakse kohalikke veega isegi vaid 12 tundi ööpäevas. Teeäärtes on palju mandliistandusi (Mallorca on kogu Hispaania juhtiv mandlitööstuspiirkond), aga ka oliivi- ja jaanileivapuid. Meie hispaanlasest giid tunneb muret, et tänapäeval ei viitsi noored enam küürutada oliiviistandustes (mida omal ajal maurid rajasid mäekülgedele 300 aastat !), vaid töötavad meelsamini arvukaid turiste teenindades.
Nii ütlemata raske on kirjutada külakesest nimega Valldemosa- sõnadest jääb puudu, väljendamaks tolle mäejalamil paikneva väikese paiga seiskunud elurütmi ja keskpäevast leitsakut, mida kandub mägedelt või kirjeldamaks kartuusi munkade endise kloostri aias kasvavaid küpresse ja magnooliaid, kollaseid ja punaseid roose ja viljadega sidrunipuid. Rahu, mida hoomab kloostri seinte vahelt ning tunnet nagu oleksid lõpuks jõudnud Pärale… Valldemosa asub 425 meetri kõrgusel merepinnast ning on seega kõrgeim küla tervel saarel. Mallorcalased ise teavad Valldemosat eelkõige tema väikese pühaku Catalina Thomase (kes on ühtlasi saare ainus pühak) sünnipaigana.
Kloostrist on huvitav teada, et see rajati 1399. aastal ning seisab oma praegusel kujul 18. sajandist. Paraku pidid mungad 1835. aastal kogu maalt lahkuma, klooster sai riigi omandiks ning müüdi seejärel oksjonil erakätesse- seetõttu õnnestuski armastajapaaril George Sand ja Fryderyk Chopin siit pelgupaik leida talveks 1838/ 39. Tähendusrikas on fakt, et mõlemad kirjutasid kloostris viibides oma parimad teosed: G. Sand raamatu “Talv Majorcal” ning F. Chopin kauneimad prelüüdid, mille originaalkäsikirjad on raamituna kahe toa seintel. Et hetkel õitsevad kloostri aedades südasuve lilled, näeme me lillade õitega magnooliaid vaid fotodelt- neid, mis võlusid tol ammusel veebruarikuul kaht romantilist armastajat…
Järjekordsesse sihtpunkti nimega Sóller viib meid pealinnast vanaaegne puurong, mille rataste rütmilisel kolinal meenuvad ammused rongireisid. Maastik muutub üha mägisemaks- asub ju siinkandis saare kõrgeim mägi Puig Mayor kõrgusega 1,445 meetrit. Kohati kaob rong huilates mäe sisse raiutud tunnelitesse, milledest pikim on lausa 3 kilomeetrine ning näib sedavõrd pikk, et hetkeks kaob lootus kunagi veel päikesevalgust näha ! Sólleri väikelinn lebab avarate orgude vahel keset sidruni-, apelsini- ja granaatõunapuid ning valevad majad nagu säraksid lillede vahel keset aedu.
Sadamast väljub laev Sa Calobra külasse ning maalilisel teekonnal mööda merd muutuvad möödalibisevad mäed üha võimsamateks, kõrgudes teineteise taga nagu ruumiline pilt, nõnda et klõpsutame ennastunustavalt üle tosina fotosid. Sa Calobra kohta ütleb abikaasa, et see on ilusaim paik, kus ta kunagi on viibinud. Ja tema juba tühje sõnu ei tee. Paani flöödi helide saatel sööme lõunat mäeküljele ehitatud restoranis, millelt avaneva vaate hämmastavalt selge veega kitsale lahesopile ja tema külgedel kõrguvatele mägedele ristime üksmeelselt "miljoni dollari vaateks".
La Calobra on vaid kümnekonna majaga väike külake, ent tuntud muinasjutuliselt kauni paiga poolest nimega Torrente de Pareis ehk Kaksikute Jõekanjon. Tee kanjonisse lookleb piki mäekülge ja kaob siis mäe sisemusse kuni jõuame pärale: keset hiiglaslikena näivaid mäerünki voolab jõgi, mis suvekuumusega ära kuivab, jättes kahe mäe vahele kiviklibuse rannariba koos türkiissinise merega.
See kõik moodustab sõnulseletamatu loodusimede koosluse, mille kirjeldamisel kahvatavad mistahes sõnad. Õhk keset kanjonit on erakordselt kuum ja seisaks nagu paigal, ent oma suureks pettumuseks ei pääse me mitte kosutavale suplusele, kuna ebasoodsast suunast puhuv tuul on kandnud lahesoppi meduusid, kelle kõrvetav terror peletab veest ruttu minema nii mõnegi julge katsetaja. See nüanss on ainus ebakõla terve ekskursiooni vältel, ent vapralt ronime bussi tagasi, asumaks teele mööda saare kuulsat serpentiinteed.
Alles mõnikümmend aastat tagasi pääses La Calobrasse vaid meritsi nagu meiegi tulime, kuna teed mägedesse ei olnud veel rajatud. Imestame üha, kuidas toda ussina keerlevat, järskude kurvidega, mööda mäekülge üha kõrgemale tõusvat maanteed üldse omal ajal ehitati ?! Igal juhul on tee sedavõrd kitsas, et sõiduauto ja buss mahuvad teineteisest veel kuidagimoodi mööda, kaks bussi aga mitte mingil juhul ning seega hoiame pöidlaid pihus, et mõnel teisel turistigrupil ei tuleks pähe meie mäest üles rühkivale bussile vastu tulla...
Aeg- ajalt esineb pimedaid kurve, kuhu suundudes bussijuht ohtrasti signaali annab. Järjekordsest järsakust alla vaadates imestan endamisi, miks polegi kuskil all näha autovrakke...
Õnneks on bussijuht ülimalt kogenud ning pärast "lipsusõlme" ehk paika, kus tee koguni iseenese alt läbi viib, muutuvad teeolud leebemaks. Peagi jõuame Lluci kloostri juurde, mida peetakse Majorca hingeliseks südameks. Kloostri kabeli rajamise kohta räägitakse legendi, et 700 aastat tagasi leidis araablasest poiss mustast puust Neitsi Maarja kuju. Poiss viis selle kirikusse oma preestrile, ent hommikuks oli kuju kadunud ning leiti oma algsest kohast. Sama kordus veel mõned korrad, kuni preester võttis juhtunut tähendusrikka märgina ning laskis samasse kabeli ehitada.
Kloostri kuulus poistekoor Els Blauets moodustati ametlikult aastal 1531 (kuigi tema olemasolust on isegi varasemaid tõendeid) ning arvatakse, et see on maailma vanim poistekoor. Lluci kloostri kompleksis on ühendatud ajalugu ja tänapäev, pühakoda ja kommerts: nõnda paiknevad ühe katuse all klooster ja kirik, restoran ja hotellitoad külalistele. Ometi on see armas paik ning kohalike seas vägagi populaarne: nõnda tulevad suveperioodil lisaks palveränduritele siiakanti terveks päevaks paljud pered ning kloostri lähedalt hargnevad mitmed rajad jalgsimatkajatele.
Lõppsõna
Ärasõidupäeva eelõhtul viskame võllanalja: peaks nüüd ometi selguma, et lennuk on rivist väljas- siis me saaksime saarele jäädagi ! ...
Nagu võluväel ongi hommikuks ilmunud hotellitoa ukse alt sildike reisikorraldajalt, millel seisab nagu soovitult, et nimelt samadel põhjustel on kojulend teadmata ajaks edasi lükkunud. Nõnda saame kingituseks veel ühe imelise päeva ning tunneme end oma vangistuses suurepäraselt. Saareelanik Santiago Rusiñol, kes oli tuntud poeetiliste ütluste ja täpsete kirjelduste poolest, on öelnud saare kohta: suurim laiskus, mida keegi võiks Majorcal tunda, on laiskus lahkuda…
Nõnda jätsime meiegi maha oma meelerahu koos armastusega saare vastu, lootuses niiväga siia kunagi tagasi pöörduda…
