Krista Dudarenko
Reisijututoale
Lõuna- Itaalia erineb maa põhjaosast oluliselt- selle veendumuse tekkeks ei kulu kuigi palju aega. Maastikupildis hakkavad silma küpressid ja viinamarjaistandused, seevastu pooleliolevad majad ja üldine korrapäratus annavad tunnistust, et majanduslikult on piirkond maa põhjaosast tunduvalt maha jäänud.
Napoli
Napoli on linn, kuhu tõenäoliselt enamik reisikaaslastest vabatahtlikult tagasi ei pöörduks. Liikluskultuur(itus) suudab ületada isegi Tallinna oma: näiteks tuled valgusfooris ei tähenda mitte midagi, ristmikule sõidetakse nendest sõltumata ning manöövrid toimuvad autojuhi parema äranägemise kohaselt. Mõistagi näevad vastavalt välja autodki: naljalt ei leia vähimagi kriimustuse või mõlgita neljarattalist. Ahhetame mõned korrad, kui bussijuht pidurite kriginal pidurdab ja joogipudelid riiulitest alla ähvardavad pudeneda, ent veendume õige pea, et ka meie juhid omandavad Napoli sõidustiili ruttu ja märkimisväärselt valutult.
Kesklinnas ringihulkuvad koertekambad on kõhedustäratavad. Kuigi Umberto II galerii passaaþ jätab varju isegi oma Brüsseli konkurendi ja õhtuhämaruses avaldab triumfikaarega Castel Nuovo muljet, ikkagi hoiame rahakottidel ja videokaameratel hoolsamini pilku peal ja tunneme tõelist kergendust ostello´sse jõudes. Mis sest, et õieti on võimatu selgusele jõuda, kumb takistab rahulikku uinumist rohkem, kas paberõhukesed seinad või vahetus naabruses asuv raudteejaam, millest rongid väljuvad kahetsetava sagedusega.
Kõigest hoolimata saavad needki ööd magatud- ja mida aeg edasi, seda vähemnõudlikumaks me tegelikult ulualuse suhtes muutume. Ootaksid ees vaid puhtad linad, mille vahel kõndimisest tulitavaid jalgu sirutada !
Capri
Napolist viib katamaraan lauludest tuntud ja paljudest õhkamistest kantud saarele ainult kolmveerand tunniga. Poolkaarekujulisel paadisõidul ümber Capri möödume kalda lähedal kõrguvatest kaljudest ning paljude sisse on uuristunud koopad teravahambuliste stalagmiitidega. Vesi on ahvatlevalt läbipaistev ja sinakasroheline, nõnda suudan vaevu talitseda kihku libiseda üle paadiserva vette, puudutamaks punaseid koralle ja piilumaks grottidest sisse. Ühest kitsast kaljupraost paistab avaus, millest paistva vee muudab valgus erksiniseks. Giid räägib, kuidas keegi eelmisest reisigrupist asjatundlikult küsinud, on seal põhjas vahest sinine kilekott ? Naerdes ristime paiga “Sinise Kilekoti Grotiks”. Kõlab üleannetult ja näeb välja küll mõnevõrra lahjem, kui kuulus Helesinine Grott (Grotta Azzurra), ent siingi muudab altpoolt kumav valgus vee müstiliselt siniseks.
Capri saare tuntuimad atraktsioonid on ilmselt kolm veest väljaulatuvat kaljumürakat (Stella, di Mezzo ja Scopolo), ühise nimega I Faraglioni. Arvatakse, et nad koosnevad kas lubjakivist või on vulkaanilist päritolu. Iseloomulik on mere ja tuule poolt põhjustatud tugev erosioon, mis on vorminud kaljud paljasteks ja teravateks.
Vastavalt uskumusele jäävad igaveseks kokku armastajad, kes kaljude vahelt läbi sõites suudlevad… niisiis haaravad ebausklikumad kaaslannad õige momendi saabudes initsiatiivi enda kätte, ignoreerides meeste üleüldist vastupuiklemist.
Saarel on kaks linna: Capri ja Anacapri, olles teineteisest eraldatud 589 meetrit kõrge Solaro mäe nõlvade poolt. Capri keskuses jalutame kitsastel tänavatel, naudime keskväljaku Piazetta melu ja klõpsutame põlema elektrilised (vägagi levinud variant !) küünlad Püha Stefani kirikus. Mingil juhul ei lase me end kohutada Via Camerelle´i luksuslike putiikide hirmkõrgete hindade poolt, vaid- mälestustel on hindamatu väärtus- pildistame auväärset (aastast 1845) viietärni hotelli “Quisiana”, kus üks ööbimine maksvat 2 miljonit itaalia liiri…
Augustuse aedades leidub sadu lille- ja põõsaliike (bugenvillead, piiniad, kaktused, männid, pluss kümned võhikule tundmatud liigid) ning Afrodite kujuga purskkaevu juures ähvardab tsikaadide siristamine tõsiselt kuulmisele mõjuda. Siitsamast avaneb kaunis vaade all laiuvale kivisele rannale ja Marina Piccola sadamale.
Veinipoes degusteerime kohalikku sidruninapsi nimega “Limoncello”, kuid pärast paari lonksu tugevamaitselist märjukest ilmneb enamusel grupist kindel äratundmine, et ost jääb tegemata. Tõsi, suveniirina kojuviimiseks on kenas pakendis pudel tore leid ja vähestes kogustes tee või kohvi kõrvale siiski ka mõneti joodav.
Caprilt viib Anacaprile peale käänulise autotee veel 777 astmest koosnev foiniikia trepp, mis vanal ajal oli ainsaks ühenduseks kahe linna vahel. Anacaprilt võib kohata uhkeid villasid, milledest kuulsaim on rootsi arsti Axel Munthe majakaunitar San Michele võrratute aedade ja Roomast toodud skulptuuridega.
Ometi saadab mind läbi saarel viibimise aja tunne, et olen kõike juba kuskil silmanud. See ei ole déja vu, ähmane välgatus unenäos nähtust või eelmistes eludes kogetust, vaid kahetsusesegune nördimus, et ma ei jaksa miskipärast tunda vaimustust imelise Capri avastamise üle. On´s süüdi armutult kuum päike või tunglevad turistidehordid ? Ehk koguni asjaolu, et veest kõrguvad kaljuseinad meenutavad üha oma sugulasi Sa Calobra külas Mallorcal ning saar tervikuna hoopis Gibraltarit ?
Vesuuv ja Pompei
Sipelgatena ronivad mööda kahekilomeetrist tolmust teerada kraatriserva poole sajad ekskursandid, peatudes siis hetkeks, et heita pilk all laiuvale Napoli linnale ning mõtiskleda igavese ja ettearvamatu vägikaikaveo üle inimese ja rahutu mäe vahel sajandeid.
Korjame taskud täis vulkaanilisi kivikesi ja ostame postkaarte, millele kraatri kõrgeimas tipus lüüakse tempel, tõestuseks 1,200 meetri kõrguse mäe vallutamisest. Mäherdune kergendus, et vähemasti neil päevil ei otsustanud vulkaanivana mingeid aktiivsuse märke ilmutada !
Täna vaatab Vesuuv rahumeelselt üle roheluses uinuva Pompei. Viinapuuväätide ja õites põõsastega ääristatud maju vaadates on raske uskuda, et toosama kaunis maastik oli kord tragöödia ja hävingu toimumispaigaks. Kummatigi annavad Pompei varemed püsivat tunnistust, kuidas 24. augustil aastal 79 saabus harjumuspärasele igapäevaelule siinkandis äkiline lõpp. Leivapätsid jäid ahju, koerad ketti ja orjad ahelatesse. Mündid lebasid tavernite lettidel ja papüüruserullid raamatukogude riiulitel. Ehk nagu kirjeldab Pliny Noorem: ”Tuhanded inimesed maeti laavatuha teki alla. Paljud neist tõstsid käed taeva poole, olles aga samas veendunud, et jumalaid ei ole seal enam…”
Alates 18. sajandist toimuvate väljakaevamistöödega on Pompeile antud temalt kunagi võetud elu tasahaaval tagasi. Sammastega templid, kaubatänavad, termid, pagaritöökojad, ülikute majad ja teatrid- kõik annavad aimu kunagisest hiilgusest. Üllatavalt hästi on säilinud freskod vendade Vettuste maja seintel ning pronksskulptuurid ja mosaiigid templites. Meeskodanike seas tekitavad elevust lupanare ehk lõbumaja seinamaalingud, mis kujutavad pakutavat “menüüd”, et kirjaoskamatutelgi hõlbustada meelelahutuse valikut.
Lahkume Napoli poolkuukujulise lahe äärest kerge südamega, et kohtuda metropolilinn Roomaga.
