“Kui armastad, armasta leegitsedes.
Kui vihkad, siis vihka kirka välgatusena.
Kui pidutsed, tee seda nagu argipäeva ei tulekski.”
Krista Dudarenko
Reisijututoale
Leian need tähenduslikud read Rostock´i poole kurssiva laeva paberist laudlinalt. Hall veteväli ulatub nii kaugele, kuni silm seletab ja tollel teelolemise hetkel ei oska ma aimatagi, kuivõrd tabavaks osutuvad sõnad järjekordse reisi sihtmaa Itaalia ja itaallaste iseloomustamisel.
Kuurordimõnud
Veel enne, kui suurlinnad vaatamisväärsuste ja kultuurielamuste küllusega mõtteisse tulvavad, saab neljakümnepealine reisiseltskond paaripäevase hingetõmbeaja Põhja- Itaalia kaunimates kuurortlinnades. Lido di Jesolo asub kõigest mõne kilomeetri kaugusel võluvast Veneetsiast ning Riminist on mugav suunduda omapärast San Marino riiki kaema.
Piave jõe suudmes asuva Lido di Jesolo ajalugu ulatub juba rooma impeeriumi aega. Kunagi ammu kutsuti linnakest Equilio´ks, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast equus, (tõlkes hobuste linn), seejärel kandis paik keeltmurdvaid nimesid Cavazuccherina, Esquilio, Esulo, Lesulo ja Jexollo. Praegu on linn tuntud eelkõige viisteist kilomeetrit pika ja valge liivaranna poolest- ehk seetõttu kutsutakse teda ka Veneetsia Rivieraks. Teine magnet on kindlasti Via Bafile, pikim jalakäijate tee terves Euroopas.
Hilisõhtul pärale jõudes käib Lido di Jesolos tõeline möll nagu suvituslinnadele omane. Restoranidest- baaridest kostub muusikat ja nende töötajad kutsuvad möödujaid lahkesti oma lõbustusasutusse sisse astuma. Ühel väljakul mängivad lustakad noormehed tam-tam trumme, mille nakatavate rütmide peale kogunenud kümned pealtvaatajad tantsivad kaasa. Rannas on mingid olukorrad muutunud sedavõrd pinevaks, et keegi lamab kiirabiauto kõrval tilguti all.
Hommikuvalguses, mil linnake alles vaevaliselt ärkab, teeme kosutava supluse Aadria meres ja laseme imepeenel liival varbaid hellitada. Viivuks tuleb pähe kahjurõõmu algetega mõttekatke kodumaa üha süvenevast sügisest, mis inspireerib Itaalia suvest parimat võtma.
Rimini vanalinn rajati Rooma sõjaväebaasina õigupoolest kolmandal sajandil enne meie ajaarvamist, niisiis on Augustinuse kaar ja kivist Tiberiuse sild vanimad Rooma monumendid Itaalias. Suur osa linna muistsest arhitektuurist hävines Teise Maailmasõja päevil, rajades teed kaasaegse Rimini pärusmaale, rannakultuuri arengule.
Siinsed kuurordimeeleolud sarnanevad vägagi eelnenutele. Jõuame nüüdki kohale alles õhtuvalguses ja suundume koheselt randa kesköö- eelsele suplusele. Kuu on küll taevas ja rannapromenaadi tuled heidavad mereni pisut valgust, aga sellegipoolest valitseb rannaäärt pilkane pimedus, mil üksikute ontlikult jalutavate kohalike üllatuseks sukeldub soolastesse vetevoogudesse grupp vaimustunud eestlasi. Vesi on vaatamata ajale üllatavalt soe ja bussis loksumise väsimus asendub peaaegu silmapilkselt värskema olemisega.
Just Riminis saan esimese kinnituse giidi sõnadele Itaalia meeste keevalisest verest, tõmbest heledamapoolsete juustega naisterahvaste vastu ja soovist bella bionde ehk “kauni blondiga” tutvust arendada. Istume mehega välikohvikus, rüüpame keelekastet ja naudime mõnda aega sooja lõunamaa ööd, kuni kaasal tõusevad ihukarvad lõplikult turri: nimelt on paari naaberlaua meeskodanikud tükk aega mulle nii vargseid kui avalikke pilke heitnud ja abikaasa tüdib täiesti oma korralekutsuva vaatega neid eemale peletamast.
Ei saa öelda, et ma end omajagu kõrvusttõstetuna ei tunneks- on´s seda kodusel maarjamaal varem nähtud, et ujumisest sassis juustega ja ilma üksikute detailideni viimistletud välimuseta teeniks ära iga teise aadamapoja sooja tähelepanu ?!
Veneetsia
Mööda veebussiga ehk vapoertto´ga Suurt Kanalit Veneetsiasse sisse sõites näivad täituvat ammused unenäod- ümberringi on müstilist värvi vesi, mille seest kummalgi pool kõrguvad majad. Eredavärvilised väikesed elamud vahelduvad imposantsete kivipaleedega, pärit mitmetest ajastutest ja peegeldades eri arhitektuuristiile. Arvukate rõdude, sammaste, paksude kiviseinte ja ümarate aknakaartega lossid kannavad kaunikõlalisi nimesid Palazzo Barbarigo, Palazzo Loredan, Palazzo Grimani ja Palazzo Papadopoli. Paraku on sellel kõigel tuntav kaduvuse ja hävingu märk, kuna vaiadele ja parvedele ehitatud majad vajuvad üha, samal ajal kui veetase omakorda tõuseb. Siit küllap korduv unenäomotiiv linnast, mis seisaks otsekui veeuputuse äärel…
Püha Markuse väljak on veelgi suurejoonelisem nähtud fotodest. Plats kihab tuvidest ja turistidest, kes näivad selles monumentaalehitiste rikkuses olevat hullunud. Väljaku äärel seisavad kaks Konstantinoopolist toodud monoliitset sammast (Püha Markus ja Püha Theodor), mille vahelt läbi astumise ja järgneva needuse eest giid meid hoiatab. Grupi irvhambad avaldavad seepeale lootust, et ehk annavad kaks miinust plussi ehk kui sajatus juba olemas, saab äkitsi nüüd sellest hoopis vabaks, ent miskipärast hoiduvad nemadki piilaritest aupaklikusse kaugusse…
Püha Markuse basiilika oma viie kupli, viie ukseava ja mosaiikidega on Veneetsia tähtis tempel, mis omal ajal ei kehastanud ainult kirikut, vaid ka poliitilist jõudu, kuna oli algselt rajatud doodþide kabelina. Et kaupmehed ja admiralid annetasid sõdadest kokkuveetud röövsaaki suurele kirikule sajandeid, siis tänapäeval on basiilika bütsantsi, gooti, islami ja renessansi elementide kombinatsioon.
Kitsad tänavad vahelduvad sildade ja kanalitega, mille alt nooblilt riietatud gondoljeerid saledaahtrilisi paate läbi juhivad. Rialto sild ulatub üle Suure Kanali tema kõige kitsamas kohas ning võlub sarmikusega. 24 sillakaare all paikneb 24 poekest ning sild on keskelt pooleks jaotatud topeltkaarestikuga. Viimase all jalutades avaneb võrratu vaade kanalile ja teda ääristavatele majadele.
Kuumus (keegi teab rääkida, et termomeeter näidanud + 42?C soojakraadi) lõõskab armutult, sestap veedame viimased tunnid jahedas Doodþide Palee muuseumis, enne kui Aadria kuningannaks peetud linnast edasi sõidame.
Palee siseõu on kaevurõngaste, skulptuuride ja Püha Markuse basiilika saledate tornidega ühtaegu rahusisendav ja majesteetlik. Nõukogu- ja senatikambri mosaiikpõrandate ning maalitud lagede suursugusele vastukaaluks on maalikogus eksponeeritud ka Hieronymus Boschi maalid, tuntud muljetavaldava fantaasiakülluse ja hoiatava pahaendelisuse poolest.
Doodþide Palee ja vanglat Prigioni Nuove ühendab üks kuulsamaid Veneetsia vaatamisväärsusi, Õhkamiste Sild. Väike kattega barokksild tekitab mõtteis üksjagu melanhoolseid vaatepilte ajaloosündmuste tõttu- sedamööda viis vanglaelanike teekond kitsast ja pimedast vangikongist kohtusse.
Kummaline, ma ei ole kunagi tajunud valguse eredust ja varjude kontraste sedavõrd teravalt kui Veneetsias. Tuleneb see ehk end unustada mittelubava veejõu alatisest lähedusest ? Alateadlikust kartusest, nagu võiksid kaunid palazzo´d ja kirikud ehmatavalt ruttu lainevoogudesse vajuda ?
San Marino
Kääbusriik San Marino on ilmtingimata seekordse reisi üks eredamaid momente. Vabariik on vanim ja Vatikani kõrval väikseim (territooriumiga 61 km2) iseseisev riik terves maailmas, kõrgudes konarlikul Titano mäel 750 meetrit merepinnast ülalpool.
Juba eelmisel õhtul, mil tuledesäras San Marino bussiaknast alles eemalt paistab, jätab too kujutluspildi ütlemata salapärasest paigast. Rühkides päevavalguses aina ülesmäge, linnasüdame suunas, süveneb mulje üha. Tänavad on käänulised ja aina kõrgemale tõusvad, pruunikatel kivimajadel ilutsevad lillekastid, aeg- ajalt märgivad kirikute kellad järjekordse veerandtunni täistiksumist ning pidevalt saadab meid vabariigi samanimelist pealinna kaitsev- kindlustav müür. Titano mäe tipus kõrguvad kolm massiivset kindlustorni: Guaita, Cesta ja Montale, mis on San Marino iseseisvust kaitsnud sajandite jooksul. Kaitsemüüride mõjurikkus vaheldub mitmevärviliste lillepeenarde ja hooldatud parkidega ning kõik kokku loob imepärase harmoonia.
Esimene vahitorn Guaita on ajapuudusel ainus kolmest, mille juurde abikaasaga sammume, ent jalavaev on tulemist väärt: torni juurest avanev vaade all laiuvale maastikule ja Borgo Maggiore linnakesele võtab hingetuks.
Palazzo del Governo ehk Valitsushoone ees toimub parajasti vahtkonnavahetus. Valjuhäälsete käskluste saatel asenduvad vahisõdurid teistega ja säilitavad enda punarohelistes mundrites väärika ilme, hoolimata tunglevatest pealtvaatajatest, kelle fotoaparaadid tüütult ja üksteise järel pilte klõpsutavad.
San Marinos on peale itaalia liiride käibel oma rahagi: mündid, mida vermitakse alates 1972. aastast. Kahjuks näib, et mündid on piisavalt haruldased- kollektsioonile saab auväärse täienduse pelgalt üks tervest reisikaaskonnast.
Üks erilisi nüansse on San Marino turismiviisa. See ei ole kohustuslik, vaid pigem meene väärtusega postmargi taoline kleebis, mille Riigi Turismiametist koos kuupäevatempliga saab passi 2,000 liiri eest. Ette rutates olgu öeldud, et kõigi suurimaks imestuseks jääbki too ainsaks märkeks passis kahenädalasest reisist läbi nelja riigi.
Kinnitame keha spaghetti bolognese´ga, ostame kaasa tükikese kohalikku (piimast, suhkrust ja munadest valmistatud) kooki nimega cacciatello ega pääse suveniiripoodide akende magnetilisest külgetõmbest. Nimelt müüakse siin imekaunilt filigraanseid ja hematiitkividega kaunistatud hõbeehteid, mille valik võtab silme eest kirjuks. Jätame mõnegi kaaslannaga siia säästud ja meelerahu ega ole tagantjärelegi teps mitte kahetsevas meelolus, sest nõnda jääb tükike muinasjutulisest väikeriigist ehtima meidki…
