Vaata ka Reisijututoa Leedu pildigaleriid
Pühapäevaleht, märts 1997.
Kaido Einama
"Ära paki oma sooje sokke veel ära! Meie trambime lumes ja poris veel aprilli lõpuni," soovitab varakevadine Vilniuse turismibroðüür Leedu pealinna saabuvatele turistidele soojad jalavarjud kaasa võtta. Millegipärast liigitavad seal käinud reisijad nähtud reisimuljed mõnikord ðokiturismi valdkonda.
Leedusse viiv bussiliin on tavaliste turistide poolt viimasel ajal unustatud. Vilniusse sõidavad enamasti kaubareisijad, kes raskete turukottidega tagasi tulevad ja vaatamisväärsustele eriti tähelepanu ei pööra. Vanad, väikesed ja üsna nõukogudeaegsed kauplused linnasüdames jätavad need reisijad samuti külmaks. See-eest on turg suur hiiglaslik putkadega kaetud põld, kust võib osta mida iganes nõelast allveelaevani.
Vilnius seisab tänavapildi poolest kuskil 80-ndate lõpus või üheksakümnendate alguses, esimesed jõuka kapitalismi saarekesed torkavad halli keskpärasuse seast veel teravalt silma. Uued ja säravad poed kuuluvad enamasti välisinvestorile, Vilniuse äärelinnas avab aga uusi harukauplusi Leedu esimene oma supermarketikett Iki.
Ööbaaris tantsitakse ringis
"Me saame aru inglise keelest, kuid vahest tuleb suhelda kolmandas keeles, kui baltlased omavahel on," räägib üks Vilniuse ajakirjanik sujuvalt vene keelele üle minnes, kui saab aru, et tegu on eestlastega. Leedukatele on vene keel okupatsiooni sümbol. Vastastikusel kokkuleppel nad seda küll räägivad, kuid nimetavad pigem "hädapäraseks enese selgekstegemise vahendiks". Öelda, et räägime vene keeles, nad ei taha.
Õhtu pole Vilniuses kärarikas. Baare pole palju, ööklubid on tegelikult nagu väikesed diskoteegid. Kell üheksa õhtul kogunevad noored diskobaaridesse tantsima ja juba südaöö paiku hakkab saal hõredamaks jääma. Muusika on retrohõnguline, kaasaegsemaid lugusid satub nende hulka keskmiselt iga nelja-viie vanema loo tagant.
Kui esimesed tantsijad diskoteegis diskokera alla lähevad, ei ole nad mitte poiss-tüdruk paarid. Kõigepealt lähevad jalga keerutama tüdrukud omaette. Tekkinud ringi sukelduvad hiljem noormehed ja hakkavad omavahel tantsima. Kunagi õhtu arenedes moodustuvad paarid. Siis aga on muusika juba aeglasem.
Siledad teed, lagunevad majad
Vilnius on nagu Tallinna peegelpilt. Siin on lagunenud teed ja kordatehtud majad, seal korralikud teed ja lagunenud majad. Kõige hirmsam koht, kuhu sattuda, on aga Vilniuse bussijaam. Seal on vana tuttav koristaja puuhargi otsa riputatud halli nartsuga, ta vehib ootajate jalgade vahel, kuid pole üldsegi nii pahur kui tema nõukogude-aegsed kolleegid. Jäänud toppama kellegi reisikoti taha, küsib ta lõbusalt: kas kott oskab ise hüpata või peab ta eest ära tõstma? Bussijaamas ootavad "kundesid" ka üsna allakäinud välimusega lõbutüdrukud ja nende "vahendajad". Kummaline on, millist klienti nad bussijaamas ringisebivate lihtinimeste seast püüavad.
Uuemad ja korralikumad supermarketid asuvad linna ääres. Üks koledamaid maju on Vilniuses aga vana kaubamaja Gedimino prospektil. Esimesel korrusel ripuvad Lego mängude sildid, aknad on kaetud kiledega ja käib remont. Aristokraatlikult kõrge hoone esimesele korrusele tulevad välisfirmade esinduspoed, nende vitriinidelt avaneb vaade üle tee säravale McDonaldsile. Kõik muu kaubandus aga laotab end lettidele a'la Tallinna Kaubamaja 1985. Müüja sirgeldab paberile hinna, maksta tuleb pleksiklaasi lõigatud auku, kus käriseb vana kassaaparaat. Sõrmeotsteta sõrmikuga kassapidaja loeb sõrmi limpsates vilkalt vanu rahatähti ja uudistab ostjaid: "Pariisist?"
Pärast teist arvamust, et äkki on kliendid sakslased, tabab teda äratundmisrõõm: "Ahaa, Eestist!"
Kuskil tänavanurgal pisut edasi on ka Baltmani firmapood, toidupoes on naksitrallide pildiga Põltsamaa mahlad. Kauplejad Eestit tunnevad: neil on letil kindlasti mõni Põhja-Baltikumi kaup.
Kiired ja mugavad teed viivad turisti vanadesse tuntud kohtadesse: Vilniuse külje alla Trakaisse, mis on endiselt ilus, korralik ja eksootiline, või Leedut läbivat autobahni pidi kuurortlinna Klaipedasse. Kaunas on ka oma säilinud ilus endiselt huvitav ja rahulik linnake.
Peale ilusate kirikute viiakse Vilniuse turist ka ühte salapärasesse keldrisse. Kelder asub endise KGB maja all. Salapäraselt teatatakse, et gruppi hakkab maa all juhtima endine KGB vang, kes samades ruumides on viibinud kui tiblad veel valitsesid. Turiste ilgete faktide avaldamisega ei säästeta.
Parlamentääride juures
Öökoht nimega Parlamento võib välisturistid esimese hetkega segadusse ajada. Kui leedukas kutsub pidulikule vastuvõtule "parlamenti", sätib külaline end ülikonda või õhtutualetti, hiljem aga leiab end inglise stiilis graffitymaalingutega pubist, kus ettekandjatel on seljas T-särgid kirjaga "Member of Parlament". Underground-kohas leidub teisigi ülikonnastatud tegelasi, mõni uuskapitalist vihub pikas mustas vihmamantlis tantsida, sokutades mobiili seina ääres seisva sõbra/turvamehe kätte. Parlamendis kohtub rikas seltskond ja vaene tudengkond, baarist väljudes soovitatakse olla ettevaatlik, sest ukse taga võib õhkkond teinekord ärevaks minna.
Lihtsalt PUB
Parlamendi tütarettevõte, koht nimega PUB asub mitte väga kaugel Vilniuse ülikoolist, vanimast Baltimaades. See tähendab, et paik võib olla rahvastatud. Nii tavaliselt ongi. Kuid sisehoovi ehitatud katusealune on piisavalt suur, et ukse juures passides peagi mõne laua leiab vabanevat ja siis saab hakata inimesi vaatama, nagu reklaamib ennast koht ise turistidele mõeldud väljaandes.
Vaadata on üsna laia läbilõiget kõigist elanikekihtidest, kes Vilniuses elavad: põhiliselt muidugi pisut karvased ja pisut sasitud tudengid, aga ka vanem seltskond üksikute pensionärideni välja (neil on seal veel raskem elu kui Eesti eakaaslastel), sutenöörid tüdrukutega, muusikud, kes tasuta ja väga hästi esinevad, ning ka üksikud varakevadised turistid.
Hotell: sõbralik ja lihtne
Kuigi Vilniuses on väga erineva tasemega hotelle, on keskmise hinnaga tavalised ööbimiskohad ikka sellised, nagu Inturisti aegadel. Puhtamad ja turvalisemad ehk ainult. Kui unustad võtme numbrituppa, annab usaldav administraator sulle terve hotelli numbritubade võtmekimbu, millega saab proovida oma toa ust avada ja võib-olla naabri oma ka. Rahulikult serveeritakse hommikul ettenähtud ports: rootsi lauda tavaliselt pole. Häbematult toitu juurde küsides seda ilma eriliste viisakusavaldusteta ka antakse, kuigi pole ametlikult ette nähtud.
Kodused tsepeliinid
Leedukad kutsuvad külalised koju tavaliselt tsepeliine sööma. Need on hiiglaslikud pelmeenide moodi asjad, mis rammusa toiduna külalise kiiresti oimetuks toidavad. Magustoiduks on vedelast tainast õlis küpsetatud käkid, mis kunagi Eestis ka levinud olid. Neid näritakse kohvi kõrvale. Leedu kodus on pisut slaavilik, aga katoliku inimestele omane range õhkkond.
Leedu rahvustoidud on rasvased ja rasked, sest rahvas on elatunud põllumajandusest ja seal on vaja rasket tööd teha, hoiatatakse Vilniuse rahvusrestoranides. Kaalu jälgivatele turistidele soovitatakse pärast einet kas suusatama või jooksma minna, et kaloripomm ohutuks muuta. Leedukad ise aga eelistavad mõnes muus rahvusrestoranis, näiteks mehhiko, hiina või itaalia köögiga toitlustuskohas olla. Leedu noormehed viivad tihti oma tüdruku ka sellisesse romantilisse kohta nagu McDonalds, mis on täis glamuurikamaid inimesi ja neid, kellel on töö kõrvalt kiire elu kõrvale kiiret toitu vaja manustada. Tellingutes Leedule on kiireid inimesi vaja, äriajamine pole enam niisama poosetamise-sõna.
