Äripäev, Puhkepäev, 1. detsember 2000
Tõnu Tender, Tartu Ülikool
Kuidas Marimaale pääseda?
Marimaale sõitmise hind jääb alla kolme tuhande krooni. Hinna sisse mahub viisa, tervisekindlustus, sõit bussi ja rongiga edasi-tagasi, ööbimised hotellides ning söömised kolm korda päevas nii Marimaal kui Vana-Irboskas. Marimaale sõitmiseks on vaja esmalt jõuda Moskvasse. Sealt edasi lähevad rongid Joðkar-Olasse.
Venemaale sõitmisel tuleb arvestada, et ühed hinnad on Venemaa kodanikele, teised, kümme korda kõrgemad, välismaalastele. On hea, kui sealpool leidub sõpru-tuttavaid, kelle abil saab sõidu hinda allapoole suruda (st Venemaa kodanikele mõeldud teenuseid kasutada).
Linke:
Hinnad:
- • Öö Joðkar-Ola hotellis maksab ca 78 kr.
- • Vahvlijäätis maksab Marimaal 2,50-3,50 rbl (ca 1,50-2 kr).
- • Pool rjumotðkat maksab 3 kr, 0,2 l kalja maksab 60 senti, 0,5-liitrine viin maksab ca 21 kr pudel.
- • Ajaleht ja bussipilet on ühes hinnas, 1,20 kr.
- • Professori palk Mari ülikoolis on umbes 600 kr, pensionär saab kätte 300 kr. [juuni 2000]
Marimaa külastamiseks ...
...oli minul kindel põhjus. Aastatega on heaoluriikidesse reisimine igavaks muutunud. Soovisin näha, milline on praegune elu teispool idapiiri, endisel "kodumaal". Samuti kriipis hinges erialane huvi idapoolsete soomeugrilaste vastu. Kuidas nemad elavad?
Marimaa, 1992. aastast ametliku nimega Mari Eli Vabariik (el tähendab tõlkes "maa") asub Volga jõe keskjooksul ning kuulub Venemaa Föderatsiooni. Pindalalt (23 200 km2) on see väikseim soome-ugri vabariik, mille rahvaarv oli 1997. aastal vaid 765 000.
Marilased jagunevad kolme rühma: niidumarid Volga vasakul ehk põhjakaldal, mäemarid (u 70 000 inimest) Volga paremal ehk lõunakaldal ning idamarid (u 200 000), kes asuvad peamiselt Baskortostanis, Tatarstanis, Sverdlovski ja Permi oblastis. Ühtseks rahvuseks ei ole nad kujunenud, vastastikused hõõrdumised on märgatavad. Nende esimeseks silmatorkavaks omapäraks on tänini säilitatud muistne paganlik usk. See osutus võimalikuks geograafilise asendi tõttu - marid on elanud tatari moslemite ja vene kristlaste kokkupuutevööndis.
Marimaa pealinn on Joskar-Ola ("punane" või "kaunis linn"). Mari keeles kutsutakse linna ka Tsarla (niidumari k) või Tsärlä (mäemari k). Peatusime reisiseltskonnaga pealinna nime kandvas hotellis, mis aastate eest oli vägagi noobel koht. Nüüd ei leidu hotelli "kortsude" silumiseks enam raha, sest linnas ei liigu eriti maksujõulisi turiste. Muidu näeks hotell teistsugune välja. Elementaarsed vajadused ajas hotell ära - hind ja pakutav oli täiesti proportsioonis.
Marimaale sattudes tuleb arvestada esmalt sellega, et toa saamisel hotellis võetakse pass ära ning see viiakse miilitsajaoskonda registreerimiseks. Sestap ei ole turistil võimalik kohalikus pangas valuutat vahetada, sest selle protseduuri sooritamiseks on vaja passi. Teisalt tuleb olla valmis selleks, et kogu linnas puudub soe vesi. Nii osutuvadki ühel hetkel asendamatuks 1,5-liitrised plastikpudelid. Lased külma vee sisse ja paned soojenema. Söömine ja võõrustamine on Marimaal aga igati tasemel. Pealinna tänavanimed kõnelevad paljugi: 1. mai, Kommunistide, Komsomoli, Karl Marxi, Masinaehitajate, Nõukogude ja Stalingradi lahingu kangelaste tänav; Sverdlovi bulvar; Gagarini ja Lenini prospekt. On ka kultuuritegelaste-kirjanike nimelisi uulitsaid, kuigi vähe, nt Puskini, Tolstoi, Tsavaini tn. Huvist marikeelese kirjasõna vastu astusin sisse raamatupoodi "Dom knigi". Selles müüdi pea kõike muud kui raamatuid: puuvilja, tehnikakaupu, kosmeetikat, ühes väiksemas ruumis ka raamatuid, kuid marikeelseid trükiseid mitte.
Astusime sisse ka ühte rjumotsnajasse, s.o pitsiviskamise asutusse. Müüja koos pakutava kaubaga on kundedest trellidega eraldatud. Suhtlemine toimus läbi väikese augu. Tellisime pisikesed pitsid, s.o pool rjumotskat. Kärkunn oli soe, ei saanud selle kvaliteedist arugi. Mineraalvesi oli samuti soe. Kozmodemjanski ja Mari-Lugovaja külla jõudmiseks on vaja läbida Tsuvassia puhas ja kena pealinn Tseboksarõ ehk supaskari. Mäemari aladel külastasime etnograafiamuuseumi, mis on vägagi huvitav vaatamisväärsus. Küla piiril tervitatakse meid pannkookide ja kaljaga. Tervitajate seas on ülikonnastatud kolhoosi esimees ja rahvariides emandad.
Seejärel sõidab buss mööda külatänavat ning jagab inimesed peredesse laiali. Tegemist on oma 3 km pikkuse ridakülaga. Pool külateest on asfalteeritud, pool mitte (liivatee). Maja, millesse satun, paikneb liivasel poolel. Tugevast aiaväravast sisse, tarre. Jalanõud esikusse ning tuppa. Puhas elamine, vastu lööb soojaleitsak. Peremees on saunas käinud ning peesitab linade vahel. Tuba nagu iga teinegi, ikooninurk, kus on ka televiisor. Söömine samas toas. Saame kohe ka jutule.
Pererahvas elas varem linnas, käis külas ainult suvitamas, kuid majanduslik olukord sundis nad külla elama. Naine saab pensionit, mees on paar aastat juba töötu, sest kolhoosi tööl ei ole mõtet käia, palka nagunii ei maksta.
Kuidas elavad? Pole viga, Volga toidab. Kalal käiakse öösiti ning salaja. Kui inspektorile vahele jäädakse, lepitakse lunarahas kokku. Tare taga on neil maalapike (0,4 hektarit) ning mõned loomad. Tütar käib Tatarstanis tööl, sest sealt saab korralikku palka - 420 kr kuus. Räägime elust ja Stalinist.
Õhtul pärast kella üheksat on meile ette nähtud kogunemine Volga kaldal metsatukas (see on animistliku ohverduspaiga vahetus läheduses). Külarahvas kostitab reisilisi rikkalikult: laual on mari parimad vodkad (Fokiskaja), samuti prantsuse Bordeaux' valged lauaveinid, salatid, liha, kalad jne. Esineb folklooriansambel "Olõk sem". Külalistel lastakse süüa, isegi kutsumise peale ei astuta lauale ligemale. Maride külalislahkus on imeline, aastad tööpuudust, vaesust, kuid külalistele antakse pea kõik hinge tagant ära.
