Linke:
Mida vaja teada enne reisi:
- Sealpool polaarjoont on suvel polaarpäev
- Suvel on sooja harva üle 30 kraadi
- Talvel on kuni 40 kraadi külma
- Tohutult sääski
- Vahemaad tunduvad petlikult lühikesed
Eesti Loodus 2000
Lembe Ruben
Terve juulikuu veetsid 12 üliõpilast ja ekspeditsiooni juht Kadri Viires Neenetsite autonoomses ringkonnas.
Nimelt viis iga-aastane soome-ugri rahvaste juurde korraldatav Kunstiakadeemia uurimisreis sedakorda just sinna - Petshora jõe suudme lähedal asuvatesse küladesse ja Narjan-Mar´i ehk selle autonoomse ringkonna pealinna.
Eesmärgiks nagu igal aastal, oli joonistada ja pildistada üles etnograafilisi esemeid ja koguda materjali neenetsite elu-olu kohta. Oma imestuseks leidsime sealt, kus Põhja-Jäämeri paistis kutsuvalt hõbedase silmapiirina, sooja suve. See imestas ka kohalikke endid, sest sellist peaaegu, et kohati 30-ne kraadini küündivat suveilma olla viimati sealkandis nähtud rohkem kui kümme aastat tagasi. Samuti kippus tahtmatult muutuma meie harjumus öösiti magada, sest polaarpäev ja sääskede rohkus olid need, mille üle oli vaja ka uneajast aina imestada. Seda muidugi rohkem reisi algupoolel.
Retk tundrasse pani ümber hindama suurused ja mahudki, rääkimata tõekspidamistest või eluharjumustest. Näiteks toda hõbedast silmapiiri nähes olime kohe vaimustuses ja valmis sinna minema, et oma käega Põhja-Jäämerd katsuda. Kuuldes põdrakarjustelt, et sinna on umbes nelja päeva teekond, olime imestunud - see tundus nii ligidal. Tundra mängib võõrastega peitust ja pakub pidevalt müstilisi silmamoondusi. Kui tagasi küla poole tulime, kerkis see korraga justnagu maa alt välja ja tundus väga ligidal, järgmise tõusu pealt aga sinnapoole vaadates on küla kadunud ja nihkunud hoopis kaugemale ja teisele poole. Nii mõnigi meist laseb ennast selliste tundratrikkidega ka üksi jalutades narrida, siiski on tundra meie vastu nii külalislahke, et pärast lühiajalist peenikese naeru pidamist meid siiski päris ära ei eksita. 30-kilomeetrit 25-kraadises kuumuses suurte seljakottidega, rääkimata sääskedest Nelmin Nos'i külast tundrasse põdrakarjuste juurde juhivad meie teejuhid meid looduslapsetunnetusega täiesti lagedal tundral, kus pole orjentiiriks ainsatki puud.
Selline kuumus võtab meid neenetsite jaoks lõunast tulnud inimesed ikka päris võhmale küll, kuid avarus annab omamoodi energiat ja mõttelendu ning tundub, et see ongi õige paik mõtiskleda ja selgusele jõuda, et kuidas need maailma asjad siis ikkagi on. Kaunis vaade päästab ka meie teejuhi põdrakasvataja Stepani keelepaelad valla. Ta pilk viibib kauguses sinetaval silmapiiril, nagu imetleks ta seda vaadet esimest korda elus. Selles meeliülendavas avaruses hakkab järjest lahti rulluma ühe üsnagi tüüpilise neenetsimehe maailmapilt.
Stepan räägib poliitikast: "Lenin oli halb, Stalin oli halb, Gorbatshov oli halb - lasi laguneda suurel riigil (Neenetsi autonoomses ringkonnas on endiselt kolhoosid, ainult et palju vaesemad kui NSVL ajal), Jeltsin oli halb, Putin on halb." Eeldades kuulda kapitalistlikult meelestatud vastust, küsin, et kes on siis hea või mida peaks üks riigijuht ette võtma. "Meie teiega oleme head," vastab Stepan "kõnnime kotid seljas mööda tundrat ja poliitika ei lähe meile üldse korda." Ta ütleb, et kõige tähtsam maailmas on, et oleks tervist, tööd ja raha, kõik muu tuleb siis iseenesest. Stepan on külas üks tublimaid mehi. Tal on korralik majapidamine ja perekond. Ta ei ole ka viinakuradi kätte sattunud, nii nagu on seda väga paljud tema küla mehed. Võibolla, mõtlen ma, on see tõesti üks kindlamaid viise jääda vankumatuks ja tugevaks lootes iseenda ja looduse peale. See on palju kindlam kui loota lootusetut - muutusi süsteemis või riigikorras.
Bürokraatiast ja nõukogude korrast on neenetsid justnagu uinutatud. Isegi väikeste töökodade etteotsa määratakse siiani vene rahvusest juhataja. Igasugune eraalgatus või firma loomine neenetsi poolt on üliharv nähtus. Koolideski käib õpetus ainult vene keeles. Neenetsi keele tund on vaid ühel korral nädalas. Kui mõne noore käest küsida mõnd lihtsat neenetsikeelset sõna, siis jookseb ta sageli ema-isa käest küsima. Seega on meievanuste vanemad viimane põlvkond selle hääbuva keele rääkijaid või oskajaid. Üks neenetsitüdruk ütles, et ta on kodus nagu koer - saab enam-vähem aru, mis talle öeldakse, aga vastu ei oska rääkida.
Laste kasvamine kooli internaatides on teinud oma töö - on võõrdutud kodusest keelest kommetest ja põlvest põlve pärandatavatest oskustest. Eestlaslik mõttekäik püstitab kohe küsimuse: kas on ka kahju, et neenetsi keel niimoodi silmnähtavalt hävib. Vastus tuleb aga üsna ootamatu. Stepan ütleb, et kuna koolid on venekeelsed, on lastel koolis parem hakkama saada, kui ka kodus räägitakse vene keelt. Maailmas võiks üleüldse olla ainult üks keel, arvab ta, kui hea oleks siis üksteisest aru saada. Küsin, kas ta mõtleb vene keelt. Stepani arvates võib see ka mõni teine keel olla, näiteks ladina. Imestan, kas see on tõepoolest tema sisemine veendumus või on sellise mõttelaadi temasse sisendanud tegelikult lootusetusetunne ja neenetsi looduslapselik omadus kohaneda sellega mis on ning mitte tekitada omale probleeme.
Neenetsid on viimased seitsmekümmend aastat pidanud üle elama palju võimude poolt dikdeeritud sundmuudatusi (1930ndatel alustati kollektiviseerimist), mis on eemaldanud nad oma harjumuspärastest loodusrahvale omastest elukommetest. Need, kes omale tühistest asjadest probleeme tekitavad, kükitavad külas ja ilmselt kainet päeva ei näe. Tundras toimib oma poliitika ja samblikud, taimed, loomad, tuule suund ja pilved räägivad oma keelt, mida neenets oma karmi kliimaga kodumaal peab vabalt valdama, et ellu jääda. Nooremad inimesed külas on küll seda iidset tundlikkust juba kaotamas, sest põdrakasvatusega lagedal tundral tegelavad veel vaid mõned kolhoosi poolt vahetustega saadetavad neenetsid. Paljud noored aga ihkavad hoopis minna kusagile suurde linna õppima. Võimalusi ja andeid selleks on, nagu selgus.
Üks Norras õppiv noormees Nelmin Nos´i külast, kelle käest küsisin, kas ta tuleb pärast õppimist tagasi, et siinses bürokraatlikus süsteemis midagi muuta, vastas, et tahaks jääda parem sinna, ega prooviks siin midagi muuta, sest ta ei taha sõda.
Hakkan ka Stepanist üha paremini aru saama - milleks mingid sekeldused, kui on olemas sügav seesmine rahu, mida sisendab ümbritsev loodus. Kõndides mööda lõputuid tundraavarusi tundub uskumatuna, et seda maailma korraldaks veel mingi võim peale jumaliku. Meie lähedalt samblikust kostab naljakat kääksumist.
Märkame väikest metspardipoega kakerdamas meie jalge juures.
Stepan võtab ta oma pihku ja hoiab teda õrnalt, ise räägib: "Lennata peaksid juba oskama, vaeseke, praegusel aastaajal, kuidas sa sedasi üksinda siin paterdad!" Siis võtab ta linnu peast naksti pisikese udusule ja paneb endale pähe, ning ütleb: "Nüüd jääb ta ellu!" Selliseid ebausuga seostuvaid kombeid on tänini säilinud väga palju. Samuti on palju rituaale, kultusepaiku ja -esemeid, mis on veel au sees. Mitmed piirangud ja tabud on seotud naisterahvastega. Põdrakasvatuse riistadega ei tohi nad näiteks peaaegu üldse kokku puutuda. Isegi nendest üle astumine võib tuua karjale halba õnne. Naiste hooleks on tshummi (põhjarahvaste püstkoda), riiete, toidu ja lastega seonduv. Ristiuskusku hakati põhjarahvaste hulgas levitama juba 19. sajandi algusest aga neis külades, kus meie käisime, ei olnud näha ühtegi kirikut.
Ka neenetsi omad rituaalid ja jumalused on veel au sees, millest andsid tunnistust ohvripaigad kokkukuhjatud kivide näol laugete tundramägede otsas.
Üks legende räägib aga Sihitria nimelisest iidsest rahvast, kes elab tundras. Kõik põdrakasvatajad enamasti on teda näinud või vähemalt usuvad tema olemasolusse. Mitmed nooredki on sügavalt õigeusklikud, mis ei välista sugugi, et nende maailmapilti ei saaks kuuluda natuke ka pisike Sihitria. Ka Stepan ei ole siiski nii tugev, et usuks ainult iseendasse - Sihitriasid usub ta igatahes ka ning sedagi, et kohe hakkab sadama. Seda usume oma tagasihoidlike loodusvaatlus-kogemuste põhjal meiegi, sest tükk aega on kostnud kaugusest kõuemürinat ja pilved on ähvardavalt tumedad.
Ja siis ta tulebki ning kallab ikka mehiselt. Mõne hetkega on kummikud ääretasa vett täis ja villid saavad jälle uut elujõudu oma niiskes keskkonnas. Villidest ei jää puutumata ka meie sitked põdrakasvatajatest saatjad. Kuigi erinevalt meist ei hakka nad neid hiljem nõelaga sorkima. "Ah, las elavad!" rehmab Stepan käega. "Vihm on selleks korraks jälle läbi!" teatab Stepan kindlalt, kuigi kõuemürin ei ole veel vaibunud. Kiiresti on aga pilved nagu nõiaväel jälle kadunud. "Siin põhjas on tegelikult väga hea elada!" ütleb Stepan mõtlikult pärast vihma, kui sääsepilved ei ole meid veel uuesti üles leidnud ning õhk on nii imeliselt kerge ja läbipaistev. Isegi kõige kaugemad künkad paistavad väga selgelt, justnagu oleks vihm kõik puhtaks pesnud. "Ainult kaks väikest viga on siinse elu juures," jätkab Stepan pärast pisikest mõttepausi "talvel on natuke liiga külm (40 kraadi ringis) ja suvel on võib olla pisut liiga palju sääski!"
Nõustun selle määratlusega "pisut", kuigi mul on värskelt meeles, kuidas enne vihma, kui joogivett oli vähe ja tahtsime veidigi värskenduseks ujuma minna, sääsed mind nii tihedalt katsid nagu riie ja oli üleni valus. Avastan, et olen selle välgu ja paduvihma ehmatuses ära kaotanud oma sääsevõrguga mütsi. Loodan, et keegi selle leiab, kellel on seda palju rohkem vaja kui mul. Sihitrialegi võib see marjaks ära kuluda. Peagi on sääsed jälle platsis ja meie OFF-ist läbiimbunud nahast hoolimata vihasemad kui kunagi varem.
Tshumm, 2000-pealine põdrakari, hõbedane silmapiir - Põhja-Jäämeri
Tshummis (püstkojas) on neenetsid kuidagi vaiksed ja sõnaahtrad. Joome teed. Keset ruumi on pliit, mille korsten viib suitsu ümmargusest laeavausest välja. Seal on ka väike laud ja paar tooli, ümber selle lamavad mehed põdranahkadel tõsiste nägudega ja räägivad midagi katkendlikult oma keeles. Põdrakasvatajad räägivad tundras veel neenetsi keeles. Kaks väikest poissi, kes on selle tshummi ainukese naise pojad, on siin praegu oma suvevaheaega veetmas.
Nemad on ilmselt need vähesed, kes ka neljakümne aasta pärast midagi veel oma keeles öelda oskavad. Siis hakkab meeste õhtune "meelelahutus" - arkaanidega (silmusega nöör) põtrade püüdmine narta (neenetsi saan, millega sõidetakse ka suvel) ette, et põdrakari viia nende öisesse söögikohta. Need sünged ja rahuliku mehed on korraga nagu ära vahetatud.
Pärast seda kui tshummi kõrvalt tokkide küljest lahti lastud meeletult klähvivad koerad on põdrakarja paljakstrambitud platsile kokku ajanud, algab meie jaoks põnev etendus. 2000-pealine põdrakari kappab tolmupilves metsikult ringi ümber arkaanidega meeste, kelle suust rõkkavad läbilõikavad hüüded. Ja tundub, et rohkem väljendavad need poisikeselikku elevust või rõõmu osavast viskest, kui tarvidust midagi kaaslastele hüüda. Kaks väikest tulevast põdrakasvatajat, kes on teraselt jälginud meeste hasarti, püüavad ka üksteist arkaanidega, vahepeal omavahel arutades, kuidas on parem visata. Ainult naine jääb endiselt rahulikuks ja sõnaahtraks oma toimetuste juures ja suhtleb meiega enamasti ainult sel viisil, et toob meie supipajale kaane või kohendab tuld selle all. Püstitame ka enda "tshummid" (telgid) neenetsite oma vahetusse lähedusse ja jääme seda vaikelu nautima kolmeks päevaks.
Loomingulised neenetsid
Põdranahk on kõige odavam ja kättesaadavam vahend soojustamiseks. Rääkimata tshummidest, millele talvel pannakse peale põdranahk, on koguni torustikud külas, kui neid on, soojustatud põdranahkadega. Ja muidugi on põdranahk siiani asendamatu talveriiete puhul 40-kraadises pakases. Samuti on au sees sadade aaste jooksul täiustunud õmblusviisid. Näiteks põdrakõõlusest tehtud niidist ei ole miski tugevam ega sobilikum põdranahkade õmblemisel.
Eestist võrsunud maadeuurija A.TH. von Middendorff kirjeldab oma raamatus "Reis Taimõrile" ("Eesti Raamat" 1987) tundrarahva kirge - naise käed on pidevas tegevuses kõik minutid söögi- või tuletegemise kõrvalt pühendab ta sellele, et kasvõi kahte lapikest kokku õmmelda. Middendorff imestab seejuures nende omalaadset ilutunnetust: "Sellises mustuses,mis tegi sageli näodki võõraks, nägime, et naised pühendusid igal vabal silmapilgul nii enese ja laste kui ka suguharu meeste ehtimisele."
Seejuures kirjeldab ta kuidas ka eurooplane, kes neid kõnnumaal külastab, ei satu varsti enam kiusatusse ennast aasta talvepoolel pesta, sest teisiti ei suuda taluda lõikavat külma ja nende vööndite vihisevaid torme. See kirjapanek on rohkem kui 150 aastat vana.
Igasugune käeline tegevus tundub neenetsil veres olevat. Stepan näitab oma pooleliolevat põdraluust voolitud noapead, millel on anatoomiliselt õieti kujutatud ja mõnusa liikumistundega tehtud põdrad. See on tõeliselt meisterlik, vaatamata sellele, et ta teeb selliseid asju harva. Nelmin Nos´is kohtame naist, kes meie joonistamisest saab inspiratsiooni ja teeb vaata, et meile, Kunstiakadeemia tudengitelegi, silmad ette oma vapustavate paari joonega tabatud visanditega meist ja külainimestest.
Oma kätt proovivad mitmed teisedki külainimesed ja leidub veelgi omapäraseid andeid ja neidki, kes kunsti koguni õppinud on. Üks kentsakas vanem mees, kes meid ühes majahoovis joonistamas näeb, astub üle aia ja ilma igasuguse sissejuhatuseta deklameerib meile pika luuletuse. Ta väidab, et ka tema on nooruses olnud kunstnik. "Joonistada ei tule mitte seda asja ennast, vaid tema hinge, tunnetust sellest!" ütleb ta ja paneb ühte lausesse kogu kunsti olemuse.
