Pärleid leiab kolkakülastki

Samas varitseb grupireisi kui massiturismi vormi puhul oht, et te ei saa külastatavast maast ja sealsetest inimestest eriti palju teada - saate osa ühest rahvuslikust söömaajast sadade vôi tuhandete priskete ameeriklaste ja saksa pensionäride seltskonnas vôi külastate soomekeelse grupi koosseisus mônda rahvamuusikaga folküritust, mille môni vindine ja lällav grupikaaslane ära vôib rikkuda. Nôudlikum turist tahab aga näha ka maa ja rahva tegelikku elu ning suhelda inimestega isegi siis, kui keelebarjäär selleks eriti vôimalusi ei anna. Igatahes eelistab allakirjutanu individuaalset rännuviisi vôi laseb ekskursioonil olles mônuga grupist jalga, et teha isiklikke vaatlusi.

Nepaali külastades tundus sealseks Sveitsiks tituleeritav kuurort Pokhara algul imeilus, kuid teise päeva lôpuks hakkasid lônguse tüüpi europiidsed turistid mind häirima - ega ma neid ju ei tulnud siia imetlema. Kolmanda päeva hommikul üürisin jalgratta ja kihutasin linnast suvalises suunas välja. Oma paljudest reisikogemustest tean, et just maal, suvalistes kolkakülades on tavaliselt säilinud rahva ôige, algupärane pale. Endale raha eest kôike lubavad Lääne turistid pole jôudnud sealseid inimesi veel ära rikkuda...

Sôitsin mööda järve äärt linna serva, kus maantee asendus peagi külavaheteega. Selja taha jäid viimased hotellid-restoranid. Himaalaja eelmäestike ilu on raske sônadega kirjeldada. Omakorda kosutavalt môjus teadmine, et siinsamas lähedal madalamate (st 5000-6000 meetriste) mägede taga kôrguvad igilume ja jääga kaetud maailma kôrgeimad tipud. Samas tekitab see teadmine aukartuse tunde looduse kôikvôimsuse ees, sest just siin tunneb lauskmaa inimene, milline kääbik ta tegelikult on.

Külavaheteegi hakkas juba rajaks kujunema, kui äkki märkasin tee ääres naist kahe lapsega hääletamas. Suurem laps oli nii 6-8 aastane tüdruk ja väiksem oli rättidega nagu seljakotiga selga vinnatud imik. Vaatasin enda selja taha, kuid ei näinud ühtegi autot - ju see naine hääletas siis minu jalgratast vôi vajas lihtsalt abi. Pidasin kinni ning püüdsin naist inglise keeles kônetada. Kahjuks selgus kohe, et valdavalt peame hakkama saama zestikuleeritud kône vormiga. Ja saimegi - naine osutas kôigepealt oma vanemale lapsele ja näitas seejärel käega minu tühja pakiraami poole ning viipas käega eemal asuva küla poole hääldades ka selle keerulist nime. Pilt oli kohe selge - ta palus et ma vôtaksin tütre pakiraamile ja viskaksin ta jalavaeva eest külla ära. Mis mul selle vastu sai olla! Tüdruk hüppas rattale, naine tänas oma keeli, lehvitas ja kinkis mulle... ei mitte mône ruupia, vaid loomuliku ja sôbraliku naeratuse. Naeratuse kinkis tüdrukki, kui olime kohale jôudnud.

Jätkasin teekonda mööda üha ähmasemaks muutuvat rada. Ônneks oli tegemist jôeoruga ja mööda pisikesi kive sôita polnudki nii ebameeldiv. Paaris kohas tuli hooga jôest läbi sôita.Tundus, et lôpuks olin jôudnud selle teeraja lôppu, kus asus väga väike küla mône majaga. Peatusin ühe hüti ees - majaks meie môistes oli seda vôimatu nimetada. Siin avanes meeldiv külaidüll. Mees oli äsja jôest kalu püüdnud ja naine praadis neid hoolikalt. Tegevus toimus hüti lahtises eeskojas, nii et minusugusele uudishimutsejale oli kôik näha. Kilusuurusi kalu ei puhastatud, vaid perenaine praadis koos sisikonnaga süte peal. Panni asendas mingi roostes plekiriba. Perenaine ise môjus tôelise kaunitarina, nagu imekaunis pärl keset kentsakat külaelu. Mind minema ei aetud - ilmselt pakkusime vastastikku mingit uudistamiselamust. Mina olin kindlasti üks väheseid välismaalasi, kes nende külla saabunud ja noor perekond oli minu jaoks kohaliku traditsioonilise eluviisi sümbol. Mulle tundus, et hütt täitis ka külakohviku rolli, sest korraks avatatud külmkapist paistis mitmeid karastusjookide pudeleid.

Kalu perenaine praadimise ajal ei maitsestanud, vaid viskas nad alles hiljem kaussi, mis oli täidetud kollase vedelikuga - paistis nagu karrikastme moodi.