Linke:
Vajalikku
Usk:
katoliiklik
Aeg:
Prantsusmaal on kell Eestist 1 tund taga
Vesi:
juua kõlbab ka kraanivesi, ent enamus turistidest ja kohalikest eelistab siiski pudelivett kaasas kanda
Ilm:
juulis-augustis päeval 29, õhtul 26 kraadi sooja. Vesi 22-23 kraadi
Krediitkaardid: VISA, Eurocard, kõik enamlevinud krediitkaardid
Rand:
Nizzas on kivine rand, lähim liivarand asub Cannes'is ja 20 km kaugusel Juan Les Pinis. Sissepääs tasulisse randa ja rannatooli laenutus al. 96 kroonist. Suur osa randu on tasuta.
Telefon:
Hotellist Eestisse helistades umbes viis minutit kõnet 120 krooni.
Vahemaad:
Monaco 18 km, Antibes 22 km, Itaaliasse 30 km, Cannes 32 km, Saint Tropez 100 km
Pühapäevaleht, 29. juuni 1997.
KRISTI PÄRN
Prantsuse Riviera isehakanud pealinn - muinaskreeklaste Nikaia, roomlaste Nizza ja prantslaste Nice on jumalik puhkusepaik nii luksusliku elu ja rannamõnu nautlejaile kui ka kunsti- ja arhitektuurisõpradele. Just seepärast tõttasid sinna, Vahemere-äärsele helesinisele rannikule, lisaks miljonäridele ka kunstnikud Henri Matisse, Pablo Picasso, Marc Chagall ning saksa filosoof Friedrich Nietzche.
Legendaarne Côte d'Azuri lennujaam, kuhu välklampide sähvatuste saatel on maabunud tuhandeid filmistaare, võtab teid vastu võrratute vaadetega merele, mägedele ja linnale.
Ontlik turist vanalinna ei kipu
Nizza on Prantsusmaal suuruselt viies linn, kus elab 400 000 elanikku. Kuigi tegemist on suurlinnaga, õhkub paigast tänu vanalinna kitsastele tänavatele ja promenaadile siiski väikelinna hõngu. Ja kuigi seal praegu vohab turismielu, oli Nizza vanasti oma soodsa kliima tõttu aristokraatide seas hinnas hoopis talvekuurordina: mäed ei lase põhjatuultega saabuvat niiskust ja külma Vahemere rannikule isegi talvel.
Silmailu pakub Nizza rohkesti - linna tõmbenumbriks on kahtlemata palmidega ääristatud, kilomeetritepikkune bulvar Promenade des Anglais - Inglaste promenaad, mille ühel pool on rand, teisel pool aga luksuslikud hotellid ja restoranid. Vähemalt sama kaunid on ka lugematud belle epoque'i stiilis majakesed, kuulus lilleturg ja vanalinn. Viimane on rohkem noorte ja vabameelsete pärusmaa, sestap ontlikud turistid ja pensionäridest puhkajad sinna pärast pimeduse saabumist eriti ei kipu. Ööelu diskode ja klubimuusika ning mis seal salata, ka narkomaanidega käib just vanalinnas.
Kuurortlinna möödunud aegade hiilgust kehastavad roomlaste ajast säilinud amfiteatri ja termi varemed Cimiezi linnaosas, sealsamas asuvad ka mungaklooster ning luksuslikud villad - Cimiez on Nizza kalleim elurajoon. Tohutult on Riviera pealinnas ka muuseume - nende rohkuselt on Nizza Pariisi järel teine linn Prantsusmaal.
Nizzalased ise on oma vaatamisväärsuste üle uhked ja lõunamaise temperamendiga inimestena ei jäta nad seda ka väljendamata. Sestap polegi ime, et prantslasest giid Reisieksperdi reisijuhilt Anne Viireselt äärmiselt murelikult küsis: "Kas Eesti turistidele siin tõesti üldse ei meeldi?" Prantslannat nimelt üllatas, et keegi sääraseid vaateid sõnatult vaadata võiks. Seevastu põhjanaabrite temperamenti teadis giid küll: "Nemad on ju need, kes öö läbi pidutsevad, bussis magavad ja sihtkohta jõudes esimesse ettejuhtuvasse tualettruumi tormavad!"
Aeg on Nizzas elastne materjal
Nizzasse jõudes on tark kell käe pealt ära võtta, sest seda Rivieras ei tunta. Aega nizzalastel on, ja lõputult. "Aeg on Provence'is väga elastne materjal isegi siis, kui tähtaegadest räägitakse täiesti konkreetselt. Un petit guart d'heure tähendab mingit aega täna. Demain tähendab mingit aega sel nädalal," kirjutab Peter Mayle oma raamatus "Aasta Provence'is" ja sellega peate arvestama nii kauplustes kui ka kohvikutes. Eriti viimastes, sest prantslased söövad kaua ja mõnuga ning eeldavad, et seda teevad ka turistid. Kui turist oma toidu kiiruga alla kugistab ja toolil niheledes arvet nõudma hakkab, võtab kohvikupidaja seda isikliku solvanguna - normaalne inimene veedab restoranis vähemalt kolm tundi, süües nii eelrooga, praadi kui ka magustoitu. Ohtralt veini veel peale niikuinii.
Tänavakohvikuid on Nizzas rohkem kui seeni pärast vihma ja seetõttu üritavad kelnerid möödaminejatele menüüsid kätte sokutada ja neid iga hinna eest enda söömakohta meelitada. Kui kõhklete, pakutakse tasuta aperitiivi või magustoitu kauba peale. Ja kuigi Nizzat peetakse eelkõige maani lohiseva rahakotiga inimeste meelispaigaks, leidub seal toitlustusasutusi igas hinnaklassis. Ja arvestage, et vein maksab Nizza kohvikutes vähem kui vesi.
Mõnes kohas pakutakse veini ka klaasikaupa, ent enamikus kohtades käib tellimine ikka kas poole või terve, äärmisel juhul veerandi pudeli kaupa.
Välikohvikus istudes peate olema valmis ka mõningateks vahejuhtumiteks. Näiteks võib teile tuvi sülle lasta. Või mõni sügava silmavaatega noormees kõrva äärde kitarri tinistama tulla.
Uudishimulikud prantslased keelt ei oska
Elunautijad prantslased võõrkeelte peale suurt mihklid ei ole, sestap oleks hea reisile vähemalt vestmik kaasa võtta, muidu võite hätta jääda. Kui aga pisutki prantslastega nende emakeeles purssida, sulavad nad nagu jäätis päikese käes.
Nizzalased on tohutult uudishimulikud ja nii poes kui kohvikus on nende esimeseks küsimuseks: kes te olete ja kust te tulete. Ent kuna ka geograafia pole nende tugevaim külg, siis nad Eestist suurt midagi ei tea. Kui väga ajusid pingutavad, meenub neile, et see on Venemaa lähedal, mõni targem on suisa Soomes käinud ja teab, et Eestisse saab sealt laevaga. Nemad hüüavad teile järele kiitos, kiitos.
Venelasi on Nizzas palju ning kallimates restoranides on koguni menüüd nende emakeelde tõlgitud. Samuti asub Nizzas vene kirik, täpne koopia Punasel väljakul asuvast. Slaavlasi aga Nizzas eriti ei armastata, sest kohalike sõnul on koos venelastega saabunud nende armsalt väikekodanlikku linnakesse maffia. Ka prostituudid olevat linnas valdavalt slaavi päritolu.
Buss peatub tihedamini kui piimamees
Lisaks Nizza enda arvukatele vaatamisväärsustele on linnal ka head bussi- ja rongiühendused teiste, sugugi mitte vähem kaunite paikadega Cannes'is, Saint Tropezis, Monacos, Monte Carlos ja Antibes, kus asub Picasso muuseum. Kuna rongijuhid tavatsevad tihti streikida, on buss pisut kindlam liiklusvahend. Kuna nizzalastel pole kiiret kusagile, sõidab ka buss paarikümmet kilomeetrit ligi kaks tundi, logistades läbi iga küla ja peatudes tihedamini kui piimamees.
Turistidele on selline ekskursioon muidugi huvitav, nagu ka bussijuhi ja reisijate vahelised kahekõned. Piletit ostes heietatakse pikalt-laialt maast ja ilmast, sõpradest ja sugulastest ning antakse täpne ülevaade, kuhu minnakse ja milleks.
Nizza on ka ostuhullude paradiis. Prantslased ise tuuseldavad kõige meelsamini poekestes, kus müüakse Tallinna nn butiikides pakutavaga sarnast kaupa, ainult et Nizzas maksavad sellised rõivatükid 100 frangi ehk siis 240 krooni ringis. Nendes poodides on alati tohutult rahvast ja proovikabiinide taga hirmsad järjekorrad. Loomulikult leidub Nizzas ka kõrgmoe butiike, kus müügil Yves Saint Laurenti, Christian Diori, Nina Ricci, Sonya Rykieli jt moekunstnike kaubad.
Pruuni-sinisekirjud nizzalannad
Nagu tõelisele turismipiirkonnale kohane, kauplevad kõik Riviera kuurortlinnad ka paigale iseloomulike vidinatega. Nizzas, kust on pärit kuivatatud lilledest koosnevate lõhnakotikeste komme, müüaksegi suveniiripoodides põhiliselt lõhnakotte ja Provence'i mustriga rõivaid, Cannes'is võib osta filmifestivalidega seotud träni, Monacos vormelisõitja Villeneuve'i pildiga särke ja kruuse, Monte Carlo müüb kasiinot. Kuum kaup on Rivieras ka vesi ja vein. Viimaste hinnad algavad 15 kroonist, aga sellise hinnaga veinile ei tasu muidugi eriti kõrgeid nõudmisi esitada.
Tasub meeles pidada, et kuigi Nizza kultuuri on paljuski mõjutanud lähedal asuv Itaalia, ei salli nizzalased punase-rohelise - Itaalia lipu värvide - kombinatsiooni rõivastuses. Pigem armastavad nad punast ja musta ning sinist ja pruuni. Kohalike daamide seljas võis kõige rohkem märgata just pruuni-sinisekirjuid lillelisi pikki kleite, mis paistis seal tõeline selle-suve-trend olevat.
Tegelikult pakub Nizza kõike - hõrku Provence'i kööki, häid veine, põnevat ööelu ja fantastilisi elamusi. Ainus raskus on valikuraskus.
