Pühapäevaleht, veebruar 1997. Kaido Einama
Kes oleks mõni aasta tagasi osanud aimata, et eestlased korjavad 1997. aastal kokku korraliku rahasumma, ostavad mäesuusavarustuse ja sõidavad massiliselt paarituhandemeetristele mägedele, et sealt peaaegu vaba langemise kiirusel alla söösta. Suusahullus on jõudnud tasase maastikuga Maarjamaale ja enne, kui minnakse Tatratesse või Alpidesse, käiakse läbi pisikeselt Kuutsemäelt. Murdmaarajad tagasitulijaid enam ei huvita.
Linke:
Slovakkia Tatrad on praegu eestlaste mäesuusahaiguse ravimiseks kõige soodsam koht nii hinna kui ka nõlvade kõrguse poolest. Isegi Soome suusakeskuste meie mõistes suured mäed tunduvad Tatrates käinule madalad ja rahulikud, kus paras eelsoojendust teha.
Eestist viivad Tatratesse suusatajaid mitu firmat. Pühapäevaleht käis mägedega tutvumas Tiit Reiside grupiga. Kui Leedu-Poola piiril piirivalvuritega mitte nalja teha, on Slovakkia meist pooleteise ööpäeva bussisõidu kaugusel. Kui juhtub Poola-Leedu piirivalvuritele miski mitte meeldima, lisandub igale negatiivsele emotsioonile ametnike poolt trahviaeg 5-6 tundi. Slovakkia ja Poola piiril aga on rahulik: slovakk ning poolakas istuvad sõbralikult ühes putkas, kahe riigi ametnikke eraldab teineteisest ainult klaasaken. Selle alt pilust ulatatakse Poolast saabunud kodanike passid slovakkidele ja rohkem ametnike vahel jooksmist polegi.
Slovakid elavad madaltihedalt
Slaavlased ei tunne vajadust ehitada oma majad üksikult metsatukkadesse, nagu eestlastel ja teistel põhjapoolsetel rahvastel kombeks on. Slovakid armastavad eriti tihedalt koos olla: asulates on väikesed ühekordsed majad tihedalt üksteise kõrval, iga maja vahel on mõned meetrid ruumi. Naabriga saab elada ühist elu, sest oma aknast vaatad täpselt kõrvalmaja aknasse, ülespoole jääb vaade kitsale taevaribale. Slovakkia on alles jõudmas metsiku kapitalismi algstaadiumisse. Praegune sotsialismi lõppstaadium on seni veel ärimaailma üle domineerimas, nii et teenindajad on endiselt tõredad, umbkeelsed, rahamaiad ja kliendist üle. Teenindaja on kuningas, klient mitte. Uuemates kohtades leidub loomulikult ka meeldivaid erandeid.
Ööklubis tuleb ise pidu teha
Turistide ööklubid madalates Tatrates on isegi hooajal üsna tühjad. Hotelle on palju, isegi liiga palju, nendes valitseb õhtuti mõnus rahu ja vaikus. Kui mõni turismigrupp siseneb ööklubisse, siis leiab ta end sealt tavaliselt üksi. Vaid lähedalasuvas linnas Liptovski Mikulasis on kolm-neli diskoklubi, kus kohalikud noored meeleolu kujundavad. Hotell Juniori ööklubis on Eesti grupp õhtu peaaegu ainukene külaline.
Hiljem lisandub üksikuid slovakke, kes imestavad: eestlastel on kombeks mehed-naised paaris tantsida, neil aga on kombeks naistel omavahel ja meestel omavahel jalga keerutada. Kui noormees tahab tütarlapsega tutvuda, siis sukeldub ta naisteringi ja hakkab nendega koos tantsima. Mingit tantsima palumist ei ole.
"Vam što?" küsib slovaki ettekandja eestlastelt vene keeles, kui üldse küsib. Inglise keelt seal maal eriti ei mõisteta. Rääkides püüdlikult vene keelt tugeva eesti aktsendiga (nii saadakse sinust paremini aru), võib midagi tellides lauale oodata ükskõik mida. Harva tuuakse esimest korda seda, mida küsid. Näidates sõrmedega kahte, tuuakse lauale kolm asja: pöial loeti kolmandaks.
Ööklubis joogi tellimine näeb välja umbes niimoodi: tellite pudeli veini ja apelsinimahla. Hetke pärast tuleb kelner aplesinimahlaga, mis on pudelist valatud. Kui uuesti pudelit veini küsida, tuuakse klaas veini. Kolmas kord ühte klaasi veini küsides aga tuuakse kõigile ülejäänutele klaas veini.
Rootsi laud on limiteeritud
Hotellis on ka slovakkidel kombeks hommikuti turistidele rootsi lauda pakkuda, nagu mujal Euroopas. See pole aga tavaline rootsi laud, kus põhjamaalased on harjunud end oimetuks sööma. Kesk-Euroopast ja Lääne-Euroopast tulnud reisijad pole tavaliselt suure isuga, neile piisab apelsinimahlast ja mõnest võileivast. Nii on ka köögis ette valmistatud: igaühele klaas jooki, paar sinki, paar vorsti, paar saiaviilu. Teenindajate imestus on aga suur, kui esimesed endale taldrikusse virnad laovad ja viimased tühje vaagnaid peavad nägema. teenindajate kiituseks peab ütlema, et järgmine päev on köögi tagavarasid juba täiendatud. Kui midagi saab otsa, tuuakse tagaruumist kohe juurde.
Neli moodust Tatratest allasaamiseks
Esimene päev napi suusakogemusega inimesele on Tatrates raske. Tõstuk, mille peale pahaaimamatult istud, sõidab paarkümmend minutit ja vaade muutub kahtlaselt aerofotole sarnanevaks. Vahepeal maha minna ei saa. Lõpuks lõpeb ka mets ära ja mäenõlval on tundrat meenutav kidur taimestik. Mõned suusanõlvad aga algavad kuskilt veel kõrgemalt. Hommikul on näha palju ka neid, kes suusad kaenlas alla tagasi tõstuki peal sõidavad. Kõige lihtsam variant tipust allasaamiseks ongi suusatõstukiga, kui ka julgustusnaps mäe tipus asuvas restoranis ei aita. Pisut julgemad lohisevad aeglaselt, kuid visalt tagumiku peal hoogu pidurdades. Aga neid on ka vähe.
Rohkem on neid, kes valdavad sahkpidurdust ja libisevad omadel jalgadel horisontaalsihis rada pidi edasi-tagasi siksakitades. Mäe uhkuseks olevad professionaalsed suusaturistid aga kaovad tasase maastiku poole peaaegu otse, aeg-ajalt slaalomiga hoogu maha võttes. Turistid Slovakkia mägedes on teistsugused, kui näiteks Austrias või põhjamaades. On venelasi, leedukaid, ungarlasi.
Teisel pool Chopoki mäge, mis on madalate Tatrate kõrgeim suusamägi, laiub ääretu lagendik, mis kuulub juba madjaritele. Sealt käivad lõunanaabrid karmimaid mägesid slovakkide juures otsimas. Venelased mäe jalamil on varahommikul juba tipus käinud. Kuigi Venemaal on suuremaid mägesid, on nende jaoks tähtis piiri taga ära käia. Kvaliteetsem suusakeskus ja korralikum teenindus, arvavad meie idanaabrid. "Mägi on must - liiv ja kivid väljas," ütleb märjaks sõitnud laskuja. Vene grupiga kaasas olnud fotograafid noogutavad - ja hüppavad ära Eesti grupi uljama sööstlaskuja - kuueaastase kiivriga varustatud poisi eest, kes pidurdamisele aega raiskama ei hakka.
Poissi jälitanud täiskasvanud sõitja niidab paar seisjat suusatõstuki juures maha ja lohiseb külg ees suusatõstuki väravast sisse. "Ikka juhtub," kommenteerib slovakk, kes tõstukiväravaid valvab. "Iga päev keegi kuhugi aeda sõidab. Mõni päev on luumurde ka." Meiegi grupi esimene päev ei möödu vigastusteta - üks kogemustega naissuusataja väänab jala ja kiirabi on nõus mõõduka tasu eest teda haiglasse toimetama. Rahvusvahelisest kindlustusest ei tea ta midagi. Pärast selgitustööd saab ilma rahata traumapunkti.
Harjutajad niidetakse maha
"Eest ära, eest ära, laps tuleb!" karjub künka otsas slovakist perekonnapea. Meetripikkune põnn lähenebki aeglaselt. Üksinda, sest teised laskujad on kätega vehkija juures seisma ehmatanud. Ümberringi jälgitakse pingsalt algaja laskumist, kuni ta vaikselt külili vajub. "Nüüd minu taha!" võtab ema pesamuna sappa ja vingerdab edukalt mäest alla. Lund on vähe nagu Kuutsemäel. Mõni päev hiljem rivistub nõlvale kümmekond suusakooli õpilast. Koolivälised iseõppijad, kes tipust omale osavusele lootes alla sööstavad, niidavad kogu rivi nagu vikatiga maha. "Sorry," ütlevad iseõppijad ja laskuvad edasi.
Suusaõpetaja peab kõik jälle ohutumasse kurvi üles rivistama, kuni järgmised iseõppijad saabuvad. Algajate jaoks on madalates Tatrates kaardile märgitud lauged sinised rajad. Esialgu on kõik ühel sellisel turistirajal ilus, kuni järgneb kole lõpp: jäine rada, mis on kitsas, käänuline ja hüpetega, lõpeb üle jääkonarustega kaetud oja sõites. Järgmistel päevadel hoolimata suusatajate arendatavast tunduvalt suuremast kiirusest enam vigastusi pole. Välja arvatud kerged sinikad, mida raudservaga tõstuk peale ronides põhjustab või rakud talla all hõõruvatest mäesuusasaabastest.
Tõsisem trauma on suur verevalum küüne all, mis siiski arsti sekkumist ei vaja.
Muud lõbud
Suusatajate juures ootavad mäe jalamil nukralt kaks koera. 80 slovaki krooni eest saab suusad koerarakendi vastu vahetada. Kuna koerasõit pole populaarne, viib solvunud peremees kutsud, kes ümbruse hanged juba kollaseks on teinud, solvunult minema. Üks rakendiloomadest huvitub kivi juures millestki ja slovaki vandumiste saatel sõidetakse kogu täiega kivihunnikusse. Kolm koera kamandatakse närviliselt vanasse ðkodasse ja sõidetakse minema.
Kes pole mägironimist harjutanud, saab seda madalate tatrate suusamägedes teha. Viimase tõstuki juurest maha tulles jääb tipuni küll ainult pool kilomeetrit, kuid vaade on nagu päris alpinistide tipuvallutusel: allpool on pilved, üleval paistab päike. Vahepeaäl käpili ronides jõuavad suusatajatest alpinistideks kehastujad tippu ja leiavad künka tagant restorani. Esimene pettumus üle elatud, leitakse restoranist head odavat slovaki õlut ja terrassil hakkab päike ka hästi peale. Kokk käib köögist ainult vahepeal räästa-alusest pangest vett supikeetmiseks kallamas. 2024 meetri kõrgusele veetrassi veetud pole.
Rahvusrestoranis õpetavad õllerahvast eestlased slovakist ettekandjale õlle kraanist laskmist: ikka serviti, klaas kaldu. Õllekallaja proovib: õnnestubki paremini, kui varem. Söögiks on rahvusroog gneedlid (saia moodi jahutoode, mida kasutatakse kartuli asemel), sealiha ja hapukapsas. Peaaegu nagu Eestis jõulude ajal.
Ka supermarketis võib eestlasi nähes slovaki kulm imestusest kerkida: kui arve ostude eest ulatub 700 slovaki krooni kanti, siis nihkub lähemale turvamees: et klient ilma maksmata jalga ei saaks lasta. Nii suure summa eest kohalikud, kelle keskmine palk suusaksekuses on näiteks poolteist tuhat eesti krooni, toidupoodi ostma ei lähe.
Ujumine lahtise taeva all
Jaanuar ei takista slovakke vabas õhus veemõnusid maitsmast. Termaalveed lastakse käänulisse basseini, kuhu ujujad peavad lippama üle hangedevahelise teeraja kümnekraadises pakases. Kõik on siiski tervislik, kui just liiga kauaks lumehange ennast palavast veest jahutama ei jää. Juukseotsad, kui nad liiga kauaks veest välja jäävad, jäätuvad mõne minutiga.
Õllejoojatelt korjatakse halastamatult ära kõik pudelid: tervisekeskuses ei jooda.
Slovakkide spordipäev
Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval võib mäkke tõustes leida sealt kummalise päikesekummardajate ordu. Inimesed on rivis, keegi juhendab, ja kõik korraga kummardutakse pilvede üle särava päikese poole. Tegelikult on need slovaki noored, kes on kogunenud spordipäeva laadsele üritusele. Juhendaja on kehalise kasvatuse õpetaja. Hinde saab, kui mäesuusatamine on selge.
Enne aga tuleb teha igahommikune virgutusvõimlemine. Sel päeval suusatõstukid inimesi mäe tippu ei vii. Tipus on lumetorm. Slovakidki pääravd suusaninad oru poole ja laskuvad rahulikult pilvede vahele. Üleval möllav torm veeretab aeg-ajalt mäest alla ümmargusi lumepalle, mis vastu restoraniseina katki lähevad. Allpool on vaikne ja rahulik, päike kütab päevitajaid.
Lahkumine on kurb (ja kulukas)
Enneolematult odavad hinnad Slovakkias võivad sinisilmsele turistile lõppkokkuvõttes üsna soolaseks osutuda. Rahvusrestoran, kus menüüs maksab lõhekala 110 kohalikku rahaühikut, esitab arve, milles kala eest küsitakse üle 200 slovaki krooni. "Aga meil olid seekord suuremad kalad sees," vabandab kelner. Klientidel seekord suuremat rahakotti vastu pakkuda polnud. Pärast politseiga ähvardamist, kui selgus, et ikkagi eestlaste rahakotid ei avane, lepiti ka väikese kala hinnaga, nagu menüüs märgitud.
Hotellis ootas lahkujaid samasugune üllatus. Ootamatult selgus, et eestlased on näpanud numbritubadest televiisorijuhtmeid, käterätikuid ja joogiklaase. Kui asjade eest ei maksa, on administraator kärme jälle politseid kutsuma.
Politseid ootama jäädes palutakse aga lõpuks lahkuda ja asi ära unustada. Kui slovakkiasse peaks uuesti minema, siis on seal kindlasti tunduvalt lõbusam ja vähem kulukam. Sotsialismiajastust pärit ühiskonda saab nautida käitumisreegleid teades. Ja tuletada meelde, kuidas meil kõik kunagi oli.
Kui rahateenimise peal väljas olevatele teenindajatele hiigelsummade maskmisest kõrvale hiilida, siis on Slovakkia-reis üks Euroopa odavamaid.
