Pühapäevaleht, märts 1995.
• Soome suusakeskustes suusatatakse aprilli lõpuni
Kaido Einama
Seda, miks inimesed igal talvel raha kulutavad ja
mägedesse sõidavad, võivad kõrvaltvaatajad nimetada
haiguseks, kergemeelsuseks või ükskõik milleks. Kord
juba mäesuusad alla saanud inimesed sellest ei hooli.
Nad lähevad ikka — korjavad aasta jooksul raha, kinnitavad
suusad autokatusele (või suruvad mõne turistibussi pagasiruumi)
ja suunduvad küngaste nõlvadelt alla laskma. Murdmaarajad
neid enam ei huvita — seal pole nende jaoks enam kõrgusi,
kiirust ega põnevust.
Lähimad tõelised suusamäed asuvad Soomes. Kuutsemägi
on nendega võrreldes üks tavaline laste harjutusmägi,
ei enamat. Kuigi põhja poole ei ole nii prestiiþikas
suusapuhkusele sõita, kui näiteks Austriasse või Šveitsi,
saab vajaduse korral siiski samasuguse suusaelamuse.
1.–4. märtsini korraldas Soome turismiamet Mall Oja
juhtimisel Eesti turismiettevõtjatele ringreisi Kesk–
ja Lõuna–Soome suusakeskustes. Varahommikul Tallinna
lennuväljalt startinud seltskonna võtsid Soomes vastu
riigiraudtee esindajad — nii suurt hulka potenisaalseid
reisipakettide tellijaid ei kohta ju iga päev. 11–liikmeline
delegatsioon Eestist sai raudteejaama külalistetoas
esimese hommikueine, seejärel istuti Kuopio rongile.
Soome raudtee pakub ka seiklusi
Kui reisiseltskond vagunis kohad sisse võttis, alustasid
rongi läbikammimist kontrolörid. Nad tegid seda igas
peatuses, nii et jänest sõitmine oleks olnud üsna lootusetu.
Kuigi rongis olid suitsetajate jaoks eraldi vagunid
ja tavaliste inimestega neid kokku ei lastud (pärast
Euroopaga ühinemist on ka Soomes avalikes kohtades suitsetamine
keelatud selleks mitte ette nähtud kohas), leidus ka
inimesi, kes keelust üle astusid. Restoranvagunis veetis
aega joodik, kes kõrvaleistujaile suitsu näkku puhuma
hakkas ja juttu tegi. Tema õnge jäi üks noorsõdur, kellel
arvatavasti pikal reisil nagunii midagi targemat teha
polnud ja nii ta nõustuski joodiku valjuhäälset juttu
kuulama.
Restoranvagunis tasub einestada vaid äärmisel vajadusel.
Hinnad on väga kallid (praad 35–55 FIM) ja ega söögidki
kõrgemast klassist pole. See–eest said lapsed aga täiesti
tasuta videovagunis filme vaadata (täiskasvanud muidugi
ka, kui neid multifilmid huvitasid).
Tõeline talv Kuopios
5–tunnise rongisõidu kaugusel Helsingist on juba tõeline
talv. Ehkki ka lõuna pool võib hangesid näha, on siin
juba mitmemeetrised hanged.
"Pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Kuopios kulgenud
kõik rahulikult ja paremuse poole," kostab bussi
raadiost kohaliku raadiojaama usutlus linnapeaga. Soomlased
on ilmselgelt uhked oma kuulumise üle uude liitu, ehkki
nad on saanud kaela ka terve rea veidraid piiranguid,
mida varem polnud. Loodetakse viisareþiimi lihtsustumist,
mis peaks tooma Soome suusakeskustesse rohkem euroturiste.
Ka Eestist peaks külalisi rohkem tulema, kui neil on
mõne EU maa viisa.
Turismikoolitaja
Kui tee äärde ilmuvad mäed, küsib meid Soomes saatev
Matkailumarkkinointi Marjanen Oy tegevdirektor Juha
Marjanen, kas kõik on endale juba sobiva mäe valmis
vaadanud. Hiljem selgub, et tee ääres nähtud maastik
oli siiski ainult küngastik, tõeliste mägede juures
enam nii laugeid nõlvu ei paista.
Juha teab palju rääkida ka oma eesti seikslustest. Ta
on nimelt üritanud Maarjamaa poegadega äri ajada ja
oma kogemusedki saanud. Mitte turismi alal, millega
ta Soomes tegeleb, vaid puiduäris, mis tundus Eestis
kasulikum olevat. Kuid selle äri tüüpilisi lõpustseene
(teine lepingupool on kuhugi kadunud, rahad maksmata
jne.) ta eriti ei kirjeldaks. Selle asemel meeldib soomlastele
hetkel kõige rohkem rääkida Euroopa Liiduga ühinemisest,
sest lisaks paljudele positiivsetele asjadele on elus
juurde tulnud ka palju koomilist.
"Üldiselt ma pooldan EU–ga ühinemist," on Juha
kindel. Kuid tema kui kirgliku nuusktubakatarbija meelest
on uues liidus ka palju tobedusi. "Nad tahavad nuusktubaka
müümise ära keelata! Rootsis aga on nuusktubaka tarbijaid
väga palju, see on rahvuslik traditsioon," imestab
Juha uut nuusktubakaportsu põske pannes. Ja õpetab:
"Seda võib panna kas ninna või põske. Kuid — ettevaatust!
Ärge mõlemaid ninasõõrmeid korraga täis toppige. Siis
ei saa enam hingata."
Nuusktubaka kiituseks toob Juha ära veel sellegi, et
see ei sega kaaslasi — pole tossu ega halba lõhna, kui
muidugi liiga lähedal ei ole. Ta avab oma tubakakarbi
ja laseb Eesti seltskonnal musta ollust nuusutada. Lõhn
meenutab... kuidas seda öeldagi — värsket sõnnikut.
Juha on sellise hinnanguga nõus. "Jah, ega tal suurem
asi lõhn ei ole. Kuid ega siis maitse ei pea lõhnale
vastama!"
Soome tursimikoolitaja on Eestis käinud peaaegu kümme
korda. Seega on ta kuulnud ka midagi sellistest müstilistest
olevustest (kesksoomlase jaoks), nagu "põder" või "poroo".
"Mida see poroo ikkagi eestlaste jaoks tähendab?"
uudistab ta ja vastab ise: "Teate, tegelikult
on porod need soomlased, kes Tallinnas purjus peaga
ringi tolgendavad. Meil Soomes porosid ei ole." Juha
teeb meile selgeks, et ülelahe–kaubatursitid on nagu
kunagised turu–babad idapiiri tagant — neil on
omaette elustiil, mille järgi ei saa teha üldistust
kogu rahvale. "Tavaline soomlane ostab ikka oma kodu
lähedalt poest, mis siis, et Eestist sama kauba mitu
korda odavamalt kätte saab. Vaev Eestist koju tassida
ei tasu ennast alati ära, kui just äri tegema ei hakka."
Mägedes — esialgu ilma suuskadeta
Esimene suusapeatus on planeeritud Tahkovuorile. See
on üks üsna suur suusakeskus Kuopio lähedal, kuhu sõidetakse
autodega otse mäe jalamile, 30 kilomeetri pikkuse järve
jääle. Parkla on rajatud jääle sügisel — pumpadega õhukest
jääd pidevalt veega kattes, kuni tekib meetripaksune
jääkiht, mis kannab tuhandeid autosid. Siiski on parklasse
sõitmise tee ääres hoiatav silt — "Jääle sõitmine omal
vastutusel".
Meie 11–liikmeline delegatsioon veetakse mäkke mitte
suusaliftiga, vaid nn. "lumekassiga" — roomikutega sõidukiga,
mis rühib raskusteta üles ka 45° kaldega mäest. Peatume
mäetipus asuvas alpi stiilis söögikohas.
"Kas te seda teate, et üle 200 meetri kõrgusel Soomes
raha ei kehti?" heidab Juha nalja, kui selgub, et
mäest alla saab liftiga tasuta (kui näiteks suuskadega
laskumiseks julgust ei jätku). Rüüpame kohvi, mis suusatajatele
on siiski tasu eest ja mägede juhataja Pekka Kuusela
kirjeldab, kui kõrged, kui järsud ja kui head kohalikud
mäed on. "Lund meil jätkub, ehkki viimase 8 aasta
jooksul olevat maakera temperatuur +4°C soojem," selgitab
Pekka mägede lumistel nõlvadel jalutades. "Tegelikult
on kliima soojenemine isegi meie jaoks soodne olnud:
pole enam nii suurt pakast, lund aga on veel rohkem,
kui varem."
Suvel laenutab sama suusakeskus mountain bike'e,
mootorpaate, ujumisvarustust. Vesi on järves suvel +20...+25°C,
seega ujumiskõlbulik.
Esimest korda mäkketõusnud saavad pärast suurt ehmatust
ülevalt alla vaadates ("Ta on ikkagi veel suurem
kui arvasin") kosuda mägirestoranis, julgemad aga
rühivad pikemalt mõtlemata raja alguse poole. Kõik peavad
loomulikult kinni pidama kollase hoiatusmärgi nõudest
("Sööstlaskumine keelatud!").
Esimesed mäesuusakogemused
omandatakse tavaliselt harjutusmäel. Et vähem lund krae
vahele koguda ja liigeseid plastmassist suusasaabastes
mitte asjatult palju väänata. Enne tuleb loomulikult
endale mäesuusavarustus muretseda ja tõstukikaart osta.
Suuski saab ka kohapealt laenutada. Mitte mingil juhul
ei tohi mäkke ronida murdmaasuuskadega.
Kuiv trenn tehakse peaaegu tasasel mäenõlval. Harjutatakse
mäkketõusmist ja laskumist, sahkpidurit ja pööramist
paremale–vasakule. Kui sahk– ja paralleelpööre on omandatud,
ei ole laste mäel ehk täiskasvanute harjutusmäel enam
pikka harjutamist — hüvasti paarikümne–meetrised mäed,
käsile võetakse sajameetrised nõlvad. Sealt aeglaselt
laskudes kaob hirm "meeletult kõrge" mäe ees ja laskumiskiirus
hakkab kasvama, kuni enam vilunud laskujatele jalgu
ei jäädagi.
Aleksandrs Silovs Läti turismifirmast "Balta"
arvas kohalike mägede kiituseks, et need ei ole nii
jäised: "Olen sõitnud palju Kaukaasias ja mujal sealkandis,
kus nõlvad tihti ära jäätusid ja mäekumeruste tagant
polnud seda alati näha ka. Teenindust ja lifte ei anna
muidugi võrreldagi endise idaploki ja NSV Liidu suusakeskuste
omadega."
Mall Oja Soome tursimiametist on kindel: "Kui
siia suusatama tullakse, muutuvad inimesed omamoodi
suusahulludeks ja tahavad alati tagasi, maksku mis maksab."
Tema arvates on Soome hea koht näiteks Eesti maainimestele,
kes võõrkeeli eriti ei valda — Soome teenindajad saavad
hädapärast ka eesti keelest aru ja eestlastesse suhtutakse
üldiselt (veel?) hästi.
Suusakeskus talus
Helsingist ühe tunni autosõidu kaugusel on veel üks
omapärane suusakeskus, mis ehitatud endisest põllumajandustalust.
Lehmalaudas on nüüd restoran, küüni pööningul banketisaal,
farmimajas hotell. Talu kuulus viimase 200 aasta jooksul
ühele talupidajate perekonnale, 1993. aasta lama
lõpetas aga põllumajandusettevõtte (kus muide teenindati
varemgi turiste) ja uus omanik alustas koos abikaasaga
Messilä puhkekeskuse reklaamimist, kus talvel suusatatakse
ja suvel mängitakse golfi, tennist, ratsutatakse jne.
"200 aastat tagasi oli selle koha omanik keegi Poola
rätsep," räägib keskuse praegune omanik, "kuid
ta jõi liiga palju, kuni oli oma talu maha joonud. Siis
tuligi siia pere, kes hoidis kohta 200 aastat. Nüüd
on meie kord."
Mõisa–stiilis hotellitubades on lisaks antiiksele mööblile
päevavalguslambid, SAT–TV ja lükandustega kapid. Farmihoones
on tõeline 18. sajandi interjöör, kus stiilne restoran
pakub stiilseid roogi. Ainult telefon seinal on 20.
sajandi algusest ja kui avada aparaadi kaas, vaatab
vastu 20. sajandi lõpu digitaalsisu.
Kuigi road serveeritakse maalitud portselanile, näib
euroopalik restoranistandard ka Messilä stiilses söögikohas
sisse tungivat — kohvi tuleb segada näiteks plastmasslusikatega.
Hommikusöök seevastu on täiesti standardiseeritud ja
vastab eurostandardile — kaks mahla (apelsini ja ananassi),
kaks kuuma jooki (kohv, tee), kaks moosi (maasika ja
aprikoosi, sisaldavad EU maades lubatud säilitusaineid),
muna, sink, valge leib, või jne.
***
Kuigi Eestis oodatakse juba ammu kevadet ja suusatamise
lõbud on järgmise aastani peast visatud, tasub siiski
teada, et vaid mõnisada kilomeetrit põhja poole on talv.
Ja hoiatuseks: kes korra mäesuuski on proovinud, ei
saa sellest enam lahti. Järgmisel aastal võib korra
proovinuid kindlasti jälle mäenõlvadel näha. Ja ülejärgmisel.
Ja igal aastal, kui suusailma on.
