Linke:
Hinnad '95:
ööbimine päästeteenistuse baasis (4–16 in. toad) 6,25–18,75
EEKöö
praad restoranis "Pääsupesa" 250–400EEK
kohv 37,50EEK
veinid 6,25–25EEK, eliitmargid üle 125EEK
öömaja baba juures alates 3 USDöö (37,5 EEK)
hommikusöögiga lukshotelli number kuni 300USD (3750EEK)
Trollipilet Jalta–Simferoopol 6,25EEK
Päevaleht, 1995
• Eesti matkagrupp Krimmi poolsaarel Ukrainas
Jaani ja Aivo reisimuljeid vahendas
KAIDO EINAMA
Käesoleva aasta suve hakul startisid Tallinnast
Krimmi poole kümmekond inimest, kaasas söögikraam ja
spetsiaalvarustus koobastes liikumiseks. Enamus minejaid
olid õpilased, matkajate vanus vahemikus 18–28 eluaastat.
Peaaegu kõik olid end varemgi mõnel matkal proovile
pannud, kuid oli ka neid, kes esimest korda matkama
läksid. Krimmi mindi hoolimata sellest, et enamus eestlasi
kipub praegu pigem Pariisi või Põhjamaadesse.
Reis kestis mitu nädalat, selle aja jooksul läbiti jala
ja bussiga klassikaline endises N.Liidus tuntud marsruut
— nn. "Zolotoje Koltso" — kuldne ring, mis algab Simferoopolist,
läbib Bahtðisarai, Jalta, Alupta ja jõuab tagasi alguspunkti.
Allärgnevalt jutustavad reisist kaks kohalkäinut — Aivo
ja Jaan.
Minek
Kuna reisiseltskonnal olid erinevad passid, nn. "punased"
ehk endise NSV Liidu dokumendid ja "sinised" ehk Eesti
Vabariigi passid, tuli juba Tallinnas lahku minna —
kes istus St.Peterburi, kes Riia rongile.
Pisut kiiremini jõuab Krimmi Peterburist, kuid see on
tingitud ainult rongide sõiduplaanist — Riiasse jõudes
tuleb üks päev Simferoopoli rongi oodates mööda saata.
Koos viivitustega rongijaamades on Eesti seikleja Krimmis
kolme ööpäevaga.
Koolera
Lõunasse reisides ei saa läbi väikese riskita. Kus möllab
katk, kus koolera, kus veel mingi hirmus haigus. Simferoopolis
valmistab kohalikele meedikutele peavalu linnaelanikke
kimbutav koolerapisik. Haiguse levimise põhjus on lihtne
— veehoidla on liiga väike, suvel on see peaaegu tühi.
Hoidla keskel läigib vaid sogane lomp. Linnas veevärgi
vett tarbida pole seega kõige õigem tegu. Mujal joogiga
probleeme pole — mägedes on vesi ideaalselt puhas.
Rongielamused
Venemaa raudteevõrk on endiselt täis üllatusi, sisaldades
nüüd ka rohkelt turumajanduslikke jooni. Mõnikord on
asjad aga risti vastupidi — proovides restoranvagunisse
pääseda, võib seal üsna sageli kohata ühemõttelist silti:
zakrõta. Hinnad on rongis Saksa markades, dollar
käibib ka päris edukalt.
Raudteejaamades käib tavaliselt hoogne äritegevus —
aktiivsemad tungivad peatunud rongi, et kaupa müütada,
vähemaktiivsed sagivad perroonil vagunite akende all.
Lõuna poole jõudes pakutakse eksootilisi vilju, ämbritäie
kreeka pähkleid võib omastada ainult ühe dollari eest.
Maikuus pole haruldased ka värsked kartulid, enamlevinud
produktid aga on jäätis, õlu, viin, limonaad.
St.Peterburi–Sevastoopoli rongis liiguvad hordidena
ringi erinevat masti kerjused, kes nõuavad raha, kuid
seda saamata on valmis laualt pihta panema kasvõi pooliku
konservipurgi. Pensionärid küsivad leivaraha, kuid selleks
kõlbab neile ainult valuuta, vene raha põlatakse ära.
St.Peterburi rong Sevastoopolisse peatub ka Simferoopolis,
kus reisiseltskond pidigi kokku saama. Kuid selleks,
et õigel ajal vagunist maha minna, peab ise valvas olema,
sest vagunisaatja kellelegi varahommikul midagi ei teata.
Punased koopad
Simferoopolist sõidutas tellitud buss reisiseltskonna
Kõzõl–Kobasse, mis tatari keelest tõlgituna tähendab
Punaseid Koopaid. Tegemist on kohaliku kaitsealaga,
kus lõkke tegemine on keelatud. Seda jälgib kohalik
päästeteenistuse punkt, kus peetakse võimaluse korral
arvet ka maa alla ja mägede nõlvadele läinud turistide
üle.
Ilusamad kivistised on tavaliselt vandaalidest turistide
poolt ära murtud või lõigatud, näha on stalaktiite,
stalagmiite ja meduuse. Maa all on ka järvi, ühes neist
on isegi saar — Kolme Kapteni saar. Et edasi pääseda,
tuleb järvedest läbi ujuda. Mõnes kohas läheb koobas
täiesti vee alla (spetsialistid nimetavad neid kohti
sifoonideks), sel juhul tuleb koos vastava varustusega
(kummiülikond jms.) sukelduda ja ennast lakke riputatud
köit mööda edasi tõmmata, kuni koopalaes jälle õhku
on.
Kõike seda on ohtlik (kohati lausa keelatud) teha ilma
instruktorita. Eksimine on pimedas labürindis lihtsamast
lihtsam, sest iga käänaku taga on palju hargnemisi.
Matk võib veelgi õnnetumalt lõppeda, kui mõnes sifoonis
köiest lahti lastes valesse veealusesse käiku sattuda.
Aivo ja Jaan aga nimetavad oma rännakut "lühikeseks
jalutuskäiguks": "Olime maa all ühe päeva, "eliit"
on seal mitu päeva koos ööbimistega ja läbib kuni 6
sifooni. Sukelduda tuli ainult üks kord, kaugemale ei
saanud ka sellepärast minna, et polnud vastavat seltskonda.
Matkagrupis oli neid, kes veealusesse koopasse sukeldumistest
eriti vaimustunud polnud. Kuid mõnel järgmisel reisil
läheme me kindlasti ka 6. sifoonini."
Maa all on õhuniiskus käikudes ligikaudu 100%, sellistes
tingimustes kipuvad peenemad seadmed, näiteks fotoaparaadid,
üles ütlema. Seepärast on kasulik pildid ära teha enne
sügavamale minekut, sest hiljem enam välklambid hästi
ei tööta.
Koobaslinnad — elu kivi sees
Pole ime, et Krimmi elanikud koopaid armastavad. Veel
mõni sajand tagasi elati pehmesse kaljusse süvendatud
koobaslinnades, kuna see oli tunduvalt lihtsam kui maja
ehitamine. Ka vaenlaste eest varjumisel oli see kindlam,
sest ümberringi oli sadu meetreid kaljusid ja kuristikke.
Bahtðisarai linna lähedal on kaks koobaslinna. Tsufut–Kales
elab valvur, kes hoolitseb linna eest, mis juba mitu
sajandit olnud elaniketa. Valvur karjatab kitsi ja kontrollib
külaliste pileteid, mida saab osta Bahtðisarais asuva
khaanilossi juurest. Kuid tavaliselt ei tule suletud
linnavärava juurde külalistele vastu kedagi. Sel juhul
saab uksest kutsumata sisse minna.
Koopad on tavaliselt väikeste urgude moodi, ühe– või
mitmetoalised. Mööbel on samuti kivist ja paikne. Vaid
ülikud said lubada endale luksust ehitada maju. Veel
18. sajandil elasid siin inimesed. Nende elutegevusest
on näha sügavaid vankriroopaid, mis aja jooksul kaljusse
raiutud tänavasse on kulunud.
Tepe–Kermeni koobaslinn sarnaneb mesipuuga — künka nõlvad
on täis uuristatud koopaid, mäe tipp aga on lame ja
rohune. Seal enam maju pole. Linnal on oma kivikabel,
samuti mäe sisse uuristatud. Sealsamas on ka linnaelanike
hauad — lohud kalju sees. Enamus neist aukudest on tühjad,
mõnes paneb vihmale ja tuulele vastu kulunud kondihunnik.
Eski–Kermen asub Bahtðisaraist 20 kilomeetrit eemal.
Linna võib ronida kaljusse uuristatud treppidega käiku
mööda, asula asub jällegi raskesti ligipääsetava mäe
otsas. Astmed on juba ammu siledaks kulunud, sest vihmavesi
uhub ülevalt linnast alla voolates koopa põrandaid juba
sajandeid. Rikkamad inimesed olid Eski–Kermeni rajanud
"moodsamaid" koobas–kortereid — suurte saalide lakke
oli tehtud sümmeetriliselt paiknevaid ümmargusi auke,
mis arvatavasti valgustasid kivisse uuristatud suuri
saale. Seinte ääres olid kaljust välja tahutud riiulid
või magamisasemed.
Mangup–Kale koobaslinn on varustatud isegi vanglaga.
Neljakandiline sammas, mis kongide vahelises käigus
lage toetab, olevat naiste truuduse prooviks: kui mees
lööb käega vastu seda ja see kõliseb, on naine truu,
muidu mitte. Selgus, et kahest küljest sammas kõlises,
kahest küljest aga mitte.
Koobas reserveeritud
Võib juhtuda, et reisiväsimusest vaevatud turist, jõudes
mõnda koopasse, et ööbima jääda, seda teha ei saagi.
Mangup–Kale koopas võis näiteks kohata silti, kus teatati:
koobas reserveeritud sellest kuupäevast selle kuupäevani,
mitte kasutada. Põrandale olid valmis pandud värsked
heinad.
Krimmi Suur Kanjon
Suure Kanjoni juurest pööras Eesti matkagruppi transportiv
buss tagasi — edasi tuli minna juba omal jalal. Koht
oli endiselt Krimmis, mitte Põhja–Ameerikas. Edasi minnes
looduslik org kitsenes, tee peale jäi "noorendav" allikas,
milles suplemine pidavat inimese nooremaks tegema.
Seal võib kohata juba suuremaid turismigruppe, põhiliselt
Venemaalt. Plaanilised reisid odavatest puhkekodudest
sisaldavad ka Suure Kanjoni külastamise.
Suveniirimüüjad suurt tuluallikat kanjonis ei näe, sest
raha heldelt jagavaid välismaalasi siin ei kohta. Nemad
hoiavad rohkem lõunarannikule. Venelased aga pole eriti
suured suveniiride ostjad.
Ded Daniil
Mägedes elab huvitavaid inimesi. Kui Suurest Kanjonist
mööda tähistatud rada ülespoole minna, leiab platoo
servalt maja, kus elab Ded Daniil. Tema juures on veevõtukoht.
Seal võib ka ööbida, kuid loomulikult tasu eest. Raha
pole vaja pakkuda, selle asemel peab vanameest majapidamistöödel
abistama — vett tassima jne. Daniil on endine metsavaht,
kohe läheduses ongi mahajäetud metsavalvekordon — väike
savimaja. Ded Daniil on põllupidaja, isegi traktor on
talupidamisriistade hulgas olemas. Müüb piima ja kasvatab
kalkuneid, kanu, lehmi, kitsi. Ühesõnaga — üks tavaline
mägilane.
Päästeteenistus
Kuna mäed on ohtlikud ja sinna kipub igasuguseid inimesi,
on riik organiseerinud juba NSV Liidu ajal sealkandis
päästeteenistuse. Tegemist on oma ala proffidega — speleoloogide
ja alpinistidega, kes vahetustega veedavad mägedes nädalaid,
pidades raadio teel sidet keskusega. Kontrollitakse
gruppe, otsitakse kadunuid. Rahapuudusel on suured päästesalgad
kokku kuivanud, alles on jäänud kümmekond aktivisti,
kellel pole enam aega uusi koopaid turistidele ette
valmistada. Varem kontrolliti kõiki gruppe, nüüd ainult
neid, kes ise endast julgeoleku huvides teatama tulevad.
Krahv Vorontsovi loss
1828. aastal alustati Krimmis kohaliku asevaltseja lossi
ehitamist. Vene võimu sümboliseeriv kants sai mitmenäoline
— eestpoolt meenutas ta inglise stiilis kindlust, tagant
aga idamaist moðeed. Krahv Vorontsov oli Krimmi ja Ukraina
asevalitseja, tema loss on praegu eeskujulikult restaureeritud.
Siin on juba suveniirimüüjaid ja fotograafe ohtralt,
sest lossi käivad vaatamas paljud välismaalased.
"Pääsupesa" loss
Reisiseltskond jõudis ajaloolisse mäenukil paiknevasse
lossi 1. mail, pühade ajal. Varem asus lossis keskpärane
kohvik, kus alati oli rohkesti tunglemist ja järjekord,
et sisse saada. Praegu on aristokraatlik loss rahulikum
ja teenindab neid soliidseid külalisi, kes raatsivad
sissepääsuks loobuda ühest dollarist. Retsoranis on
palju sakslasi, kes ootavad Jaltasse sõitvat laeva.
Enne 1. juunit, mil algab turismihooaeg, on aga laevaliikluse
peale kahtlane loota, sest tormiste ilmade tõttu Mustal
merel võivad praamid lihtsalt tulemata jääda.
Kohalik Disneyland
Ka idaturistid tahavad lõbutseda. Nendele on rajatud
Jalta külje alla Pole Skazok, Muinasjutuaed, kus saab
tutvuda slaavipäraste lõbustustega. Välismaalasedki
tunnevad arhailiste lõbustite vastu aeg–ajalt huvi.
Kohalik Disneyland pakub meelelahutust puuskulptuuride
pargis, kus võib leida igasuguseid muinasjututegelasi
(uuemad kujud on betoonist), laste loomaaias, kõverpeeglite
aias, "klassikalistel" karussellidel.
Jaltas
kasutasid eestlased hindade arvestamisel kõnepruugis
mõistet "tuh", mis on eestikeelne lühend sõnast "tuhat",
kuna nullide loetlemine muutus pikapeale tülikaks. Suurim
kupüür 200 000–ne karbovaanets. Väikseima rahana kehtis
ka 1–karbovaanetsiline rahatäht, kuid alla sajaliste
poed eriti vastu võtta ei tahtnud (tagasi antakse muidugi
rõõmuga igasugust "peenikest"). Peenrahast saab lahti
ainult riigipoes, kuid sealt pole reeglina midagi osta.
Kaupa täis kooperatiivipoodides aga arveldatakse suuremate
rahadega.
Turul ja bussijaamas pakuvad mitmed babad ööbimisvõimalusi.
Hinnad on enam kui soodsad, sest turistide vähesus võrreldes
ööbimisteenuse pakkujatega on niigi odavad hinnad alla
löönud. Hooajal need muidugi tõusevad oluliselt. Hooajaks
loetakse juunit, juulit, augustit. Olmesfäär hakkab
külaliste vastuvõtmiseks tasapisi teenuste ja kaupade
hindu üles kruvima juba maikuus ning langetama tasapisi
septembris–oktoobris. Jaltas pole raudteejaama, sealt
viib Simferoopolisse endise NSV Liidu pikim trolliliin.
NLKP residents avatud
Massandra loss, mis mõni aeg tagasi oli üks paremini
kaitstud NLKP hooneid endises NSV Liidus, on nüüd osaliselt
külalistele avatud. Turistid võivad näha tsaariaegseid
sohvasid, millel viimased pool sajandit punased bojaarid
on lesinud, kuid maja taga asuv NLKP residentsi aed
on endiselt kõrvaliste pilkude eest varjatud. Huvitav,
mis on seal nii salajast, et aeda valvavad endiselt
keerukad elektroonilised valveseadmed? Lisaks valvab
lossi karm muuseumi baba, kes on kindlasti efektiivsem,
kui mitu turvameest.
