Visioon, 26. september 2003 Kattri Ezzoubi
Süüria on maa, mille rahvas elab endiselt aastatuhandete taguse hiilguse uimas. Öeldakse, et kreeklased lähevad selg ees tulevikku, silme ees ikka veel 2500 aastat tagasi paar aastasada kestnud hiilgeaeg, ning leiavad, et kogu maailm on neile omaaegsete kultuurisaavutuste eest võlgu. Mineviku hiilguses meeldib end soojendada ka teistel kultuurrahvastel, kuigi näiteks egiptlased ja itaallased tunduvad sellest ajapikku üle saavat.
Damaskus oli Araabia Kalifaadi pealinn Umaijaadide dünastia valitsusajal, aastatel 650-750. See oli Süüriale võrratu hiilgeaeg, kuid sellest ajast on möödas juba üle 1200 aasta. Ainsad, kes selle tõsiasjaga kuidagi leppida ei taha, on süürlased ise. Süürias elades sain ma aru, mis vahe on mõistetel konservatiivne ja vanamoeline. Konservatiivne on inimene, kes tunneb kõiki oma võimalusi, kuid valib teadlikult traditsioonilise tee. Vanamoeline inimene aga lihtsalt ei viitsi mõelda ning jäljendab kritiseerimata kõike, mida juba 1200 aasta jooksul on tehtud.
Süürlased on vanamoelised, kuid eks ole seegi lihtsalt üks paljudest võimalikest hoiakutest. Keskajal levis kaupmeeste seas ütlus, et Kairos ei müü ka ühe aasta jooksul nii palju kaupu kui ühe kuuga Aleppos. Tänapäeval on seda kõnekäändu küll üsna raske uskuda, aeg on asetanud Kairo ja Aleppo hoopis vastupidisesse olukorda. Egiptuses keeb elu, Süüria aga peesitab tegevusetult minevikusäras, märkamata, et peale tema enese see sära kedagi teist enam ei soojenda.
Kahtlemata tegid esivanemad väga lahedaid asju, kuid üksnes nende saavutuste meenutamisest ei piisa. Minu Süüria sõbranna jutustas oma Hispaania-reisist ning sellest, kuidas ta igale oma hispaanlasest tuttavale meenutas, et kord kuulus ka Hispaania Kalifaati. Mina meenutan seda tõsiasja pigem kurbusega – enam ta ju ei kuulu ja pole ka Kalifaati, kuhu kuuluda. Kuid mu sõbranna on tüüpiline süürlane, kes arvab, et kuulsusrikas minevik lisab tallegi väärtust.
Õnneks on minevikupärandis ka palju positiivset. Läbi ajaloo on Lähis-Ida olnud tohutu erinevate kultuuride ja rahvaste sulatustiigel. Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteedel asuva piirkonna pärast, mida nimetatakse Viljakaks Poolkuuks, võitlesid omavahel vanad egiptlased, roomlased, pärslased, türklased ja paljud teised rahvad. Igaüks neist on jätnud siia oma jälgi ja mõjutusi, millest on välja kasvanud Lähis-Ida ületamatu tolerantsus. Nii elavad siin üksteise kõrval sunniidid, shiad, alaviidid, druusid, maroniidid, kreeka ja rooma katoliiklased, armeenia kristlased ja veel paljud teised, linnatänavatel on mošeede kõrval kirikud ja kloostrid.
Ka Süüria president Bashar al-Asad kuulub usulisse vähemusse – alaviidid moodustavad 10% elanikkonnast. Kasutusel on korraga kolm kalendrit – gregooriuse kalender, mille järgi on näiteks kuu nimetus juuli; vana-ida kalender, mille järgi seesama kuu on tammuz ning islami kuukalender, mille järgi parajasti on džumada al-ula. Süüria on üldse väga tolerantne maa – tollieeskirjade järgi võib siia sisse tuua ja välja viia peaaegu kõike. Seni kuni teil just otseselt püssitoru kotist välja ei turrita ja te ise silmanähtavas narkouimas ei tuigu, öeldakse teile rõõmsalt AHLAN UA SAHLAN, WELCOME TO SYRIA!
Omal ajal võttis näiteks karavaniteekond Mekast Damaskusesse aega üks kuu ning pikast kõrbereisist kurnatud kaupmehed võrdlesid Damaskust otsekui maapealse paradiisiga. Tänapäeval pole reisimine enam nii raske ning seetõttu tundub see võrdlus mulle isiklikult küll pühaduserüvetusena, ometi tuleb tunnistada, et Süüria on ostuparadiis. Siin on kõik nii kvaliteetne ja samas nii odav, et isegi tugeva enesekontrolliga inimene võib sattuda ohjeldamatusse ostuhüsteeriasse.
Keskmist palka teenivale süürlasele on aga asi paradiisist väga kaugel – tema hüsteeritseb ainult sellepärast, kuidas saaks üüri makstud ja kuidagi ära elatud. Paljud inimesed arvavad, et kui Palestiinas ja Iraagis on sõda, siis lahingud käivad ka Süüria linnade tänavatel. Seetõttu külastab Süüriat, kus vaatamisväärsuste skaala ulatub sumerite linnadest (Mari Eufrati ääres) kuni 16.sajandi Osmani türklaste ehitisteni (Al-Azami palee Damaskuses), alla poole miljoni turisti aastas.
Tegelikult pole ma kunagi elus näinud rahulikumat maad kui Süüria ja ometi olen ma näinud palju maid! Minu jaoks on Süüria liiga rahulik, see maa on otsekui Okasroosike, kes suikus unne siis, kui 8.sajandil Kalifaadis võimule tulnud Aijubiidide dünastia kolis pealinna Baghdadi. President Bashar al-Asad on võimul olnud vaid kolm aastat, seega on veel vara öelda, kas temast saab Prints, kes äratab Süüria Okasroosikese unest. Ometi tundub, et antud juhul läheks äratuseks vaja küll üsna tugevat ja kirglikku suudlust! See on aga üksnes minu isiklik arvamus ning teatavasti olen ma jube rabeleja ja mulle meeldib elada seal, kus elu keeb. Süürias ei kee see aga mitte; ainus, mis seal keeb, on maailma parim kardemoniga maitsestatud kohv. Süüria kohv on nii võrratu, et Egiptuse, Türgi ja Kreeka kohv tundub selle kõrval viimase lagana!
Oma kohvi kvaliteedi suhtes on süürlased minuga ühel nõul ning joovad seda nii palju, et vere asemel voolab neil soontes kohv. Kuid isegi see ei suuda neid äratada sajandite unest... Rahuarmastavad inimesed peaksid aga hakkama nüüd kohe kohvreid pakkima ja Süüriasse reisima. Sest kui luuakse Palestiina riik, lõpeb Iraagi sõda ja olukord Lähis-Idas rahuneb, siis tormavad Süüriasse kõik need, kes praegu pole veel julgenud. Olukord Süürias muutub siis täielikult – hinnad tõusevad 10-kordseks, rahulikel linnatänavatel hakkavad tunglema turistid, väärikad kaupmehed muutuvad imalateks lipitsejateks ning nii kõnes kui kirjas asendab araabia keele inglise keel. Kasutage juhust ja külastage Süüriat seni, kuni Uinuv Kaunitar pole veel ärganud oma pikast uinakust!
