Äripäev, Puhkepäev, 7. november 2003
Kaido Einama
Vaata ka ellujäämisretke pildialbumit
Linke: Ellujäämisretkede korraldajad
- Veematkad ellujäämisretked päris algajatele ja edasijõudnutele, maastikumängud
- Kirvevars Oli Sitkest Kasest tuntud ellujääja Jaanus Karm koos Raivo Konnaperega viib seltskonna karmidesse ellujäämistingimustesse
- Aeg Maha ellujääjatele sisustatakse 2-3 päeva üksikul saarel
- MTÜ Eesti Ellujäämisselts kursused metsas ellujäämise teadmiste omandamiseks
- Elamus üks päev inimtühjas paigas
- Piusa Ürgoru Puhkemaja ellujäämisrada metsas ja maastikul
SL Õhtulehe artikkel samast matkast 04.12.2003
Maastur viib meid Kõrvemaa idaosa mülkaks muutunud metsateel Valgejärve äärde, kus üle läbisaetud tankisilla tuleb vedada teisele kaldale sõjaväetelk. Algab paaripäevane ellujäämiskursus algajatele.
“Tahetakse ikka kõige karmimat,” ohkab ellujäämisretke korraldaja Indrek Herman, suvel korraldab ta Veematkadega kanuumatku, mudasel ja talvisel ajal seiklusi UAZ bussidega ja ellujäämist. Ta räägib Valgejõe kaldal telki püstitavatele ellujääjatele, et uskumatuid asju juhtub metsas. Kaart on paljudele täiesti tundmatu. Kompassi pole moodne inimene tihti näinudki. “Seepärast mõtlesimegi teha sellise paaripäevase, päris algajatele mõeldud ellujäämisretke,” põhjendab Indrek Herman. Nii algajatele, et isegi küülikut ei tooda nülgida, kuigi enne matka ikka paljud tahavad, et võiks midagi karmimat olla. Reaalses olukorras aga aetakse vahest kaardil segi jõgi ja tee. “Aga tee ju ei lähe mõnest kohast laiemaks, teel ei ole ju saari,” imestab seiklusmatkade korraldaja Herman. Siiski on metsatulijate seas ka professionaalseid ellujääjaid. Neid, kes teeks heameelega järgi Arnold Schwarzeneggeri filmitrikke.
Telk saab ellujääjate instruktori Venno abiga püsti ja asume ühe olulisima üleelamisoskuse – tuletegemise kallale. Vennol on taskus tulepulk, peale vähest nühkimist kasetohu peal saab igaüks üsna kergelt tule kätte. Kuid tavalisel inimesel ekstreemolukorras sellist militaar-riista pole. Juhendaja näitab, et ka tühjast välgumihklist on kasu. Säde süütab näiteks vati kergesti.
Kuid seegi on liiga lihtne. Kui metsas ellujäämisolukord on, ei pruugi välgumihklit ka olla. Kui taskus leidub padrun ja kuskilt saab tükikese traati, on tuli sama hea kui olemas. Venno ja Indrek demonstreerivad: puud traadiga saagides läheb see päris tuliseks ja kui siis padrunist välja urgitsetud püssirohu vastu kuum traat panna, lahvatab tuli põlema.
Padrunit aga tavalise ellujääja taskust ei leia. Proovime ürgsel moel, vibuga tuld teha. Peale hoolsat nühkimist hakkab puupakk kergelt suitsema, aga leeki välja ei anna. Sooja aga saavad vibuga tuletegijad küll, nii et nahavahe märg.
Õhtul on plaanis retk metsa. Seal saab peaaegu igal sammul vajalikke teadmisi elamiseks, näiteks kasetael, seen kasetüve küljes on mitmes mõttes kasulik. Konservikarpi hõõguvat taela pannes saame tulehoidja, samas peletab taelasuits sääski paremini kui mõni moodne tõrjevahend. Salatiks võib korjata islandi sammalt või habesammalt, hammaste pesemiseks närida kuusevaiku. Ja siis see vitamiinirohke männiokkateega hammaste küljest ära loputada. Kisub pimedaks, laagrisse tagasi minemiseks võtame suuna hoidmiseks nn. Rootsi kompassi – puulati, mis järgi lohiseb ja mille ots alati otsesuunda näitab.
Kuigi sõjaväetelgis on metsavenna-ahju juba tuli tehtud, hakkame novembripimeduses ka ellujääja onnikest tegema. Selleks on metsalangilt toodud hulk kuuseoksi. Päris ellujääja peab need ise puude küljest nüsima, meie metsa harjutamise pärast rüüstama mõistagi ei hakka. Puitsõrestikule laome oksad, mis tuule, lume ja vihma kinni peavad. Ekstreemsemad meisterdavad endale lõket ümbritsevasse katusealusesse ka magamisasemed. Instruktor Venno võtab välja tühjad õllepurgid, küünla ja kasetohtu. “Teate, mis koht on ellujääjale ideaalseim?” küsib ta kavalalt muiates. Mõistagi on see prügimägi – seal on võimalik leida praktiliselt kõike elus vajalikku. Plekkpurgist meisterdab Venno kõigepealt laterna, siis “tattnina” ja lõpuks näitab, kuidas kuumast kasetohust kaika ümber tõrvik keerdub. Kasetohust saab lõhkilõigatud oksa abil ka hea kruusi, kui anumat käepärast pole.
Varahommikuni valvame telgis ahju juures vahetustega, et tuli ei kustuks. Siis aga võetakse unised ellujääjad kokku ja õpetatakse kaarditundmist. Kogemused on näidanud, et linnarahvas suudab ka sirgel metsateel ära eksida. Orienteerudatuleb Jussi järvede kandis ja kaardi abiga kontrollpunktid üles leida. Militaarhõngu lisab uduses metsas orienteerumisele kõikjal vedelev militaarkola: katjuusaraketid ja vindiga pommikestad.
Õhtuks tsivilisatsiooni rüppe vaid omaenda teadmiste abil jõudnutele ütleb Indrek Herman: “ükskord olete te kõik vanainimesed, lähete metsa ja eksite ära. Need teadmised aga võivad aidata metsast kasvõi seenelt eluga tagasi tulla.” Kontorikeskkonnaga harjunud inimesele tundub see esialgu vaid teoreetiline oht, kuid sügisesed päästeteenistuse operatsioonid metsaeksinute kojutoomiseks näitavad, et mets on muutunud linnastunud inimesele ohtlikuks paigaks, kui ellujäämisteadmised ära unustatakse.
Ellujääja STOP-reegel
S – Stop, peatu, ära torma
T – Teadvusta olukord
O – Orienteeru, määra kindlaks oma asukoht
P – Planeeri ette
