Nii umbes kuu aega tagasi käisime geopeituse aaret peitmas Vasalemma jõe äärde. Kohalik elanik tuli uurima, mida me teeme. Ja sõbrunes kiiresti.
Samamoodi käiakse välismaal kaugetes eksootilistes maades ja tullakse tagasi ning kiidetakse kohalikku rahvast, et sai sõbrunetud ja külamehega juttu aetud. Samamoodi, nagu võib teha Eesti kolkakülaski.
Kuid miks minna Lätti, mis jääb Eesti-sisese reisi ja kauge välismaarännaku vahele? Aga kellega meil rohkem ühiseid teemasid on välismaalastest kui mitte lätlastega? Üks tuttav lätlane on esialgu küll samamoodi vaikne ja umbusklik, aga kui jutuks läheb, on rääkida palju. Rohkem kui asiaadi, venelase või isegi soomlasega. Ühised on lätlastega nii minevik, olevik, arengutase kui piir. Ja ka lähitulevik kipub sama teed minema.
Praegu olen Reval Hotel Latvias, kus inglise keeles check-inni tehes küsiti sulaselges eesti keeles, kas olete siin ka varem olnud. Teenindaja teadis ka seda, mis on WiFi ja nüüd saab siit fuajeest ka netti. Väljas on -8 kraadi külma, just on kohalik riialane lõpetanud meile Riia linna näitamise (kunagi lapsepõlves tähendas Riia linna vaatamine, et tõsteti peadpidi üles, vastik oli). Nüüd vastik ei ole peale selle, et külm on. Lõunasse minnes eeldatakse ikka soojemat.
Buss, mis Riiga Tallinnast kell 15 sõitma hakkas, oli kõike muud kui kiirbuss. 5 tundi võttis aega kohalejõudmine. Läti poolel hakkasime külakestes peatusi tegema. Paljudel pealetulijatel oli probleeme alkoholi ja tasakaaluga. Sellest ei lasknud end heidutada USAst pärit mormoonid, kes, ülikonnad ja seljakotid seljas, külavahele lumesõda läksid pidama, kui buss pikema peatuse tegi.
Läti ajakirjanikud viisid meid Riias nagu ikka Lidosse, sest see on eestlaste jaoks kujunenud võlusõnaks. Lätit iseloomustab Lido juba sama palju kui saldejums.
Viidi aga mitte sellesse suurde veskikujulisse, vaid hotelli nurga taha, kus on pisem, aga rikkaliku toiduvalikuga koht. Kell pool 11 õhtul Tallinnas nii rikkalikult ja odavalt süüa ei saa. Kõigil tulid arved 1,9 ja 5 lati vahel. Siis läksime edasi teise Lidosse, mis asus otse vanalinnas. Lätlastele need Lidod meeldivad ja nad imestavad, miks Eestis neid pole. Leedus juba on. Lidos saab ohtralt laadida erinevaid sööke ja need kohapeal ära süüa. midagi Rootsi laua taolist, tõstetakse portsjonina taldrikule. Makseviisid on kas "palju taldrikule kuhjata jõuad" või iga komponendi eest eraldi.
Teine Lido vanalinnas on rohkem õlleka moodi. Stiilne, selliseid stiilseid kohti on näiteks Tallinnas vähe. Ja õlu on odav: 0,80 latti pool liitrit. Õlu on hea ka, selline elus ja hägune. Kuskil väiksemas kohas pruulitud, mitte see, mis Riia poodides on sama maitsega nagu Saku.
Viiakse meid ka vabadussamba juurde ja näidatakse ooperit ning kurdetakse, et venelasi on palju ja nad läti keelt ei õpi. Venemaa aga ähvardab. Lisaks on lätlastel oma täht, nii nagu eestlastel õ. See on o ja u sümbioos, ouu või midagi sellist, saame teada.
Tagasi tulles on vanalinn tõesti üsna venekeelset juttu täis. Slaavlased on suuremad ööklubide külastajad ja ka lärmitekitajad tänaval. Igal pool arveldatakse müntidega. Nt baarmen valdab oskuslikku müntidega manööverdamise kunsti, kui neid letilt võtab ja letile laob.
Aga nädala keskpaigas on siin üldiselt rahulik. Populaarsetes baarides, kus laupäeva õhtul kõik lauad kinni, saab lahedalt istuda. Ja baarides mängib Uno Loop, Karavan, Heli Lääts või Justament. Ainult et mitte eesti keeles, vaid nende läti analoog, lood aga on kõlalt samad.
Varsti saabki öö läbi ja siis Eestisse tagasi... Riia linn jälle nähtud.
