Mauritiuse Vabariik
Saared India Ookeanis (800 km Madagaskarist idas)
- Pindala 2045 km²
- Rahvaarv 1,1 miljonit
- Pealinn Port Louis
- Riigikeeled inglise ja prantsuse
- Raha Mauritiuse ruupia (1 EEK ~ 2 Rs)
- Visa ja Mastercardiga maksmise võimalus
- Aeg +2t Eesti ajale
- Lennuühendus Euroopa suurlinnadega (Frankfurt, London, Pariis, Viin, Zürich jt.)
- Lennureis kestab ~ 12 tundi
- Eesti passiga tasuta viisa piiril 14 päevaks
- Meetermõõdustik, elekter 220 V, GSM võrk
Kui Thomas Cooki logo kandev lennuk Frankfurdi lennujaamas õhku tõusis, hakkas see 11 kilomeetri kõrgusel sirgjooneliselt otse üle Euroopa ja Aafrika Madagaskari poole tüürima, kust 1000 kilomeetrit idas asub Saaremaast veidi väiksem saar Mauritius pindalaga 2045 ruutkilomeetrit. Mitmel korral palub piloot reisijail turvavööd kinnitada, sest läbime tugeva turbulentsi piirkonda. Maandume kell 6.15 hommikul, kirgas päikesevalgus ei tee veel liiga, aga väga põhjaliku migratsiooniametniku pikk intervjuu meiega laseb kuumusel meie üleriietest läbi tungida. Oleme viimased kogu reisijatehulgast, kes lennujaamahoonest lahkuvad, näidanud ette oma tagasisõidu piletid, jutustanud, kuidas me internetist endale majutuskoha leidsime, selle telefoninumbri väja otsinud ja ka Eesti kohta mõningast informatsiooni jaganud, saame lõpuks tasuta viisa 14 päevaks Mauritiuse Vabariigis viibimiseks.
Ajaloost. Saar saavutas iseseisvuse 1968. aastal, olles Suurbritannia dominioon 1992. aastani, kui Mauritiusest sai vabariik, kindralkuberneri institutsioon muudeti presidendi omaks ja valitsuses istub 25 ministrit. Elanikke üle 1,1 miljoni, mis teeb rahvastiku tiheduseks 600 inimest ruutkilomeetri kohta, olles üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Turiste väisab seda saart umbes pool miljonit aastas, enamuses prantsuse, briti ja saksa pensionärid. Saare kirev ajalugu on kõigiti jätnud oma järje tänapäeva.
Araabia kaupmehed teadsid seda saart juba 10. sajandil, kuid esimeste eurooplastena randusid seal portugali meremehed. 1511. aastal olevat sealsetes vetes ankru heitnud Domingo Fernandez, kes ristis saare nimega Ilha do Cerne (Luigesaar), küllap oma laeva järgi. Või oli ta tõesti pidanud saare lennuvõimetut, nüüdseks juba ammu väljasurnud lindu dodot luigeks. 560 kilomeetrit kirdesse jääva saare nimetas navigaator Don Diego Rodrigues 1528 oma nime järgi.
Koos tänapäeval Prantsusmaale kuuluva saare Réunioniga hakati neid kutsuma Maskareenid, portugali admirali Don Pedro Mascarenhase auks. Kahjuks ei toonud portugali laevad saartele muud kui nuhtlust roti, koera, kassi ja kõige hirmsama hävitaja, peale inimese muidugi, ahvi näol. 1598. aastal randus saare kaguosas hollandi viitseadmiral Wybrandt van Warwyck, kuulutades saare Madalmaadele omandiks ja andes nimeks Mauritius, oma riigitegelase ja väejuhi Mauritsi järgi, kes oli Oranje prints ja Nassau krahv.
Alles 40 aasta pärast tekkis esimene asundus põhiliselt Jaavale suunduvate laevade varustamiseks. Kolooniast ei saanudki asja ja hollandlased lahkusid saarelt 1710. aastal, kuid halb mälestus jäi - Maurituse lennuvõimetu linnu dodo hävitamise ja Aafrikast orjade importimise pärast. Jaavalt toodi hirved, metssead, tubakas ja kõige tipuks suhkruroog saarele.
Viis aastat hiljem 1715 kuulutas kapten Guillaume Dufresne d´Arsal saare Prantsusmaa osaks ja nimetas selle Prantsusmaa saareks - Île de France.
Mauritiuse esimeseks kangelaseks saab kuberner Bertrand François Mahé de La Bourdonnais, kelle juhtimisel arendatakse sadamaid, rajatakse teid, ehitatakse esimene suhkruvabrik ja haigla. Tema valitsemisajal toimub ka tuntuim ajalooline seik, kui 1744 hukkub laev St Géran saare kirderannikul, andes ainest kohalikule kirjanikule Bernardin de St Pierre´ile, kelle sulest ilmub omaaegne menukas lemberomaan “Paul et Virginie”. Inglased saavutavad kindlama positsiooni India Ookeanil ja Port Louis sadam (praegune pealinn) muutub vabakaubanduse ja korsaaride baasiks.
Legendid mereröövlite peidetud aaretest on visad ununema. Veel 1960 aastatel uurisid prantsuse akvalangistid mitteametlikult ja edutult kirderannikul paiknevat Poudre d´Or randa, ent praegu on selline tegevus ametlikult keelatud.
1810 vallutasid saare inglased, keelustasid orjuse 1834 ja hakkasid rohkesti odavat tööjõudu tooma Indiast. Nende järeltulijad moodustavadki praeguse rahvastiku enamiku. Elanikkonna muudavad kirjuks veel aafriklased, mulatid, malagassid, hiinlased, araablased ja eurooplased. Inglased ei keelustanud prantsuse keelt ega eri religioone ja tihti seatakse Mauritiust eri rasside ja usutunnistuste kooseksisteerimise eeskujuks. Pealispinnal tundub see nii olevat, ent segaabielusid sõlmitakse siiski harva ja segunemist on vähem kui Seišellidel või Réunionil.
Geograafiast. Mauritus on vulkaanilise päritoluga saar, arvatakse, et see on tohutu merrevajunud vulkaaniaheliku tipp. Tõepoolest tunduvad kummaliste sakkidega mäed “õnnetina” valades tekkinuina. Kõrgeim tipp on Piton de la Petite Rivière Noire (828 m). Mauritius asub 800 km Madagaskarist idas, 220 km Réunioni saarest, 5854 km Perth’ist Austraalias läänes ja on samal laiuskraadil Rio de Janeiroga Brasiilias, Hararega Zimbabwes ja Rockhamptoniga Austraalias.
Riik hõlmab veel Rodriguese saare (104 km² ja 560 km Mauritiusest loodes) ja põhjapool paiknevad Cargados Carajos 22 saart, Tromelini ning Agalega saared). Kõiki saari ümbritsevad korallrahud.
Valitseb troopiline mussoonkliima, kõige kuumem on jaanuarist aprillini (kuni 36°C varjus), keskplatool 5 kraadi madalam). Siis võib esineda tugevaid tsükloneid, mil sajab mitu päeva ja tugev tormituul põhjustab palju purustusi. Mauritiuse “talv” kestab juulist septembrini maksimumtemperatuuriga 24°C).
Olin e-postiga saanud kontakti prouaga Danielle Lim Fat, kes saare põhjarannikul Peréybère’is 300 krooni eest öömaja pakkus. Ta oli ka lubanud kokkulepitud tasu eest transpordi lennujaama vastu saata. Leidsimegi kõhetu väheldast kasvu hindu papitükk pihus meid ootamas.
Abivalmilt haaras ta meie pagasi ja hakkas oma Toyota poole liikuma prantsuse või kreooli keeles kõlavaid repliike kundesid ootavate kolleegidega vahetades. Silmnähtavalt oli ta klientide saamisest õnnelik. Ta teatas, et saare põhjaossa on sõita 60 kilomeetrit ja selleks kulub umbes tund. Sõit kulgeb vasakul teepoolel ja mõttes juba loobume auto rentimisest. Unisusest hoolimata püüdsime autoaknast haarata möödalibisevat smaragdrohelist maastikku. Nii paremal kui vasakul suhkruroopõllud, taamal erineva kõrgusega mäesakid, osalt taimestikuga kaetud. Puid vähe, peamiselt palmid, viigipuud, õites leekpuud ja rääbakaid mände-kuuski meenutavad kasuariinid. Haljastuses on kasutatud erivärvilisi ebakrootoneid, akaatsiaid, oleandreid ja bugenvilleasid ning draakonipuid. Vahel märkan kummalisi kuusetaolisi harvade okstega päris kõrgeid puid, need on araukaariad. Paaris kohas on põldudele laotud korrapärased laavaplokkidest püramiidid, taksojuht teatas, et need on dekoreerimiseks. Hiljem näeme, kuid töömahukas on haritava maa puhastamine nendest laavakärakatest. Sõidame läbi pealinna Port Louis’, kus liiklus juba päris tihe, kuid õnneks veel mitte tipptund.
Ummikud on tavalised, sest tööstus- ja kaubanduskeskusena on Port Louis suurim. Ja siis näeme ookeani, liivarandu, purjekaid, paate, päevitajaid. Olime jõudnud Trou aux Biches’i rannarajooni. Mõõda kaldateed möödume põhjaranniku teisest suuremast kuurordist Grand Baie.
Loodan väga, et meie valitud endine kaluriküla Peréybère poleks nii rahvarohke. Keeramegi peateelt kõrvaltänavasse ja olemegi tänaval Beach Lane. Proua ja härra Lim Fat on meil vastas, avavad nende krunti ümbritseva aia värava ja meid juhatatakse läbi kauni ja heakorrastatud iluaia nende eramu allkorrusel asuvasse büroosse. Taksojuht ja peremees on juba meie pagasiga kuhugi kadunud. Saame isegi natuke hinnast alla, sest oleme tema esimesed eestlased ja lubame jääda 14 päevaks. Meie käsutusse antakse konditsioneeriga kahetoaline korter rõdu, köögi ja vannitoaga teisel korrusel ühes perekond Lim Fati kahest kortermajast. Särav puhtus, kõik köögis toimetamiseks vajalik, kui äkki ehmatab meid 5 sentimeetrine prussakas, keda proua elukaks nimetab ja harjaga surmab. Homme võib sadada, lisab ta.
Kogu intsident teeb mulle nalja, sest paar aastat tagasi Tais pakuti samu putukaid praetult delikatessidena. Näeme neid putukaid veel kahel korral ja alti sajab öösel paar tundi. Perenaine soovitab kindlasti osta moskiitode tõrjevahendit ja tema soovitusi kuulda võttes jäimegi öösiti nende puremiseta.
Riietusime kiiresti võimalikult kergetesse ja avaratesse suverõivastesse, võidsime nahka 16 kaitsefaktoriga kreemiga ja kiirustasime tervitama ookeani. Türkiissinine, samas roheline, juba kollane vesi, lainete vahuharjad murdumas kaugel rihvil. Teeme pika jalutuskäigu varbad vees erarandade piirkonnas hoolimata siltidest “eramaa”, kuhu pääsebki ainult merd mõõda. Ametlikult peab mereäär olema kõigile vaba ja meil on ju jalad vees! Kuid ka päevitajaid ei aeta rannast minema, ainult et õige pea on kõik puude varjulised kohad hõivatud. On kirjutamata seadus, et külateedel, rääkimata poodidest, söögikohtadest jne. ei viibita ujumisrõivastuses. Ainult erarandades päevitavad prantslannad ülakeha katmata. Umbes viis kilomeetrit Peréybère’ist itta asub saare põhjapoolseid tipp Cap Malheureux, kus paljud laevad on õnnetu lõpu leidnud, sellest ka neeme nimi. Sealt on kõige paremini näha kaljusaar Coin de Mire, mis nagu kolmnurk või kiil ookeanis turritab.
Külas asub väike katoliku kirik Notre Dame Auxilia Trice maalilisel rannal. Kirikuaias mängitakse palli ja peetakse piknikku, missad toimuvad hommikul kell kaheksa või õhtul kell kuus, ikka kuumuse pärast, mis muutub väljakannatamatuks keskpäeval. Osa julgeid jääb randa, kus enamik enamuse aja kaelani vees veedab. Isiklikult harrastan ookeanis selili kellumist, jalad-käed laiali – vesi on nii soolane, et põhja ei vaju. Aga nina põleb juba mõne minutiga, veel hullem, ka peanahk saab märgade juuste vahelt liialt põletada. Oleme järgmisel korral targemad ja tunneme kaasa tšehhi stjuardessidele, kes sentimeetrine kreemikiht näol meile vastu tulevad.
Kasutame kõige kuumemat aega keskpäeval (12.00-15.00) sisseostude tegemiseks Grand Baie moodsas ostukeskuses Super U. Autobuss, mis meenutab meie väikevallabussi, kuid konduktoriga, kes avab ukse, palub oodata, kui väljuda soovijad on maha astunud, teatab siis, kuhu buss on teel ja lubab uutel reisijatel peale tulla. Pilet maksab 9 ruupiat. Konduktor ei heida pilkugi tagastatavale rahale, 1-ruupialised on meie 1 krooni suurused, 5-ruupialine palju suurem ja 10-ruupialine sakiliste servadega, erinevate müntide jaoks on suurel rahakotil eri sisetasku, nii et sõrmed teevad harjunult raha vahel vahet.
Palju toidukaupu on imporditud Prantsusmaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt, veine ka Lõuna-Aafrikast. Kohalikud tekstiilitooded on väga odavad, väljamüügi ajal võis osta T-särke 50 ruupiaga. Ostame siiski kohalikku teed, saia, jogurtit, juur- ja puuvilju. Hinnad samad, mis Eestis või veel odavamad. Eriti hakkab meile meeldima Mauritiusel viljeldav tee, mida joome piimaga kohvi asemel mitu korda päevas oma rõdul istudes ja majaomanike aeda imetledes.
“Meie” majad asuvad peateelt teises põiktänavas. Krunt on päris suur, seda piirab tuhvist korrapäraselt laotud kõrge müür. Teepoolne on ääristatud kollaste ja verevamate lehtedega ebakrootonipõõsastega, kõrgete draakonipuude ja müürilt alla rippuvate parajasti õitevahus bugenvilleadega. Draakonipuude lehestikku kasutab ronimiseks erekollaste õitega allamanda. Aias on bassein, mis on eraldatud õitsvate oleandripõõsaste, erivärvi hibiskide ja strelitsiapuhmastega. Lillepeenrad ääristavad kõnniteid, kus kõrguvad meetrised kollase- ja punaseõielised kannad, valged, roosad ja tumepunased oleandrid ja pelargooniumid, kõrged vriisead ning gusmaaniad. Basseini ääres kasvab kaheksameetrine kookospalm, teine veel suurem sirutub taevalaotusesse värava kõrval õõvahimajakese juures. Palmide kolmemeetrised lehed kiiguvad tuules, aianurgas lõõskab kuning-leekpuu erepunaste õiekobaratega õrnadel lehtedel. Aia taga kasvavad, piinlik öelda, umbrohu staatuses havisabad ja diffenbahhiad. Vahel õhtuti eksib mõni geko rõdu servale, kuid kaob välkkiirelt, enne kui jõuame haarata fotoaparaadi.
Huvitav on jälgida meie aia lindude tegevust. Koidikul algavat valjut moka- (pro noka-) laata alustavad kollaste “prillidega” mustad, valgete sabasulgedega linnud, nimeks India maina. Siis sekundeerivad punapõselised kena peatutiga bülbülid. Meie üheks lemmikuks saab aga kauni punase sulestikuga Madagaskari kardinal. Äkki lendab lind, pikk leheriba lipendamas noka vahel, meie rõdust mõõda. Taipan, et see võib olla kangurlind, kes pesitseb kolooniatena hõredate puude okstel ja “koob” kookonitaolisi pesi, kuhu sissepääs on altpoolt.
Mauritus võlus meid oma põneva ja liigirikka taimestikuga, paljud maadeavastajad arvasid, et tegemist ongi Eedeni aiaga. Saarel kasvab üle tuhande taimeliigi. Seepärast teeme esimese retke Pamplemousses’ botaanikaaeda, mis sarnaselt paljudele asutustele (näit. lennujaam) on nimetatud esimese iseseisvusaja peaministri Sir Seewoosagur Ramgoolam’i auks.
Sõidame liinibussiga umbes pool tundi ja kohe hakkab silma tavapäratu toredus, kaunistused ja girlandid veetud üle tänavate, pidulikult rõivastatud hindu graatsilised daamid toidukorvidega – on riiklik püha cavadee, mis on pühendatud Shiva teise poja Subramanya auks. Sel aastal toimus suurim Thaipoosam Cavadee 5. veebruaril. Paljaste ülakehadega mehed kannavad õlgadel palmilehtede ja lilledega kaunistatud puidust kaarekujulisi aluseid, kummaski otsas piimapotike (sambo). Meeste põskedest, suust ja võimalik, et ka keelest, on läbi torgatud hõbedased nõelad, samuti on rinna- ning kõhunahk kunstipärastes mustrites paljude nõeltega läbistatud. Spaleeris ääristavad teid hindud, kes pole rongkäiguga liitunud, kuid annetavad raha ja paluvad õnnistust oma toidukorvides olevatele puuviljadele. Püüame äärmise diskreetsusega saada mõned fotod ja jätkame botaanikaaiaga tutvumist. Kuna sissepääs on tasuta, liitume 50 ruupia eest giidi poolt juhendatava rühmaga, kellele tunni aja jooksul haruldaseimaid taimi tutvustatakse. Nuusutame muskaatpähkli, kaneeli-, kampri-, sandli- ja vaniljelõhnu.
Palme on juba kaheksakümmend eri liiki: pudel-, talipot-, kuning-, sulg-, raffia-, suhkru-, lehvik- ja krokodillipalme. Näeme mahagoni, eebeni- ja tiigipuid, tee ning kohvipõõsaid. Pildistame suurt püha viigipuud, baobabi ja kroonitud peade istutatud araukaariaid. Tutvume jambu-nelgipuu, litši-, mango- ja tamarindi- ning ränduripuudega. Näeme bambuseliiki, mis võib kasvada 15 cm päevas! Troopilisest Aafrikast pärit vorstipuu (Kigelia pinnata) hämmastab oma viljadega, mis okstel ripuvad nagu vorsti- või singikangid. Aafrikas kasutati vilja rütmipilli marakaa valmistamiseks. Demonstreeritakse puu otsas alles valmivat kurikuulsat väikeste mügaratega kaetud jak-vilja, mis erilise lõhnaga meenutab Tais kasvavat mädaneva sibula haisuga duriani.
Imetleme veel lootose valgeid ja roosasid õisi, erinevaid vesiroose ja peame kahetsusega tõdema, et suurim neist maailmas, Victoria amazonica, parajasti ei õitse (päevase õitsemise jooksul muutuvat valged kroonlehed algul roosaks ja enne närbumist lillaks!). Ostame botaanikaaia taga müügileti valmis seadnud onult erineva täidisega pannkooke ja väikeseid pirukaid ning jäätist – oleme juba minetanud igasuguse hirmu kohaliku vee või antisanitaarsuse ees. Kogenud seljakotiga reisijaina järgime ainult esimestel päevadel kuldset reeglit – söö seda, mida saab küpsetada, keeta või koorida, kõik muu unusta!
Uurime kohalikelt, kuidas saare suurima kurioosumi, seitsmevärvilise maa juurde sõita. See osutub liiga keeruliseks ja otsustame bussiekskursiooni kasuks. Kolmveerand kaheksa hommikul on mikrobuss meie aia taga ja me liitume värvika seltskonnaga: Réunionil sündinud daam tütrega, kes elavad Toulouse’is, abielupaar Chartres’ist ja noored armunud Argentiinast. Nemad hoiavad rohkem meie seltsi, sest ei oska sugugi prantsuse keelt. Oh, tänatud olgu Lauri Leesi õpikud ja Malle Talveti põgusad keeletunnid paarkümmend aastat tagasi, mina saan hakkama!
Looduskaunite kohtade asemel sõidutab bussijuht meid pudupoodi, kust otsemaid lahkume. Kui käsitööna laevamudelite valmistamist ja poes hindu takseerinuna (keskmiselt 2000 eurot) taas teele asume, hakkame argentiinlastega nurisema, et paar tundi on juba möödas ja me tiirutame ikka poode pidi. Juht vabandab, et see on tema töö ja firmal on selline leping poeomanikega. Oleme siis päri, et teemanditemuuseum ja –pood olgu viimased!
Keegi meist ei osta luksuskaupu, isegi mitte kašmiirist salli ega vaipa ka mitte. Nii jõuamegi vulkaanikraatrini Trou aux Cerfs, mis võib olla 600 000 või 700 000 aastat vana. 80 m sügavune, päris korrapärase ringi kujuline kraater on põhjas kaetud tiheda taimestikuga. ümbrusele avanevad jumalikud vaated. Sõidame linna nimega Curepipe. Linna ääres näeme katmikala, kus kasvatatakse flamingolilli. Buss pargib 1902. aastal ehitatud raekoja kõrvale ja meile antakse aega lõunatamiseks. Otsime üles kohaliku turu ja varume puuvilju ning võtame istet pargis kohaliku skulptori Prosper d’Epinay skulptuuri Paul ja Virginie juures (on Mauritiusel sama kuulus kui Väike Merineitsi Kopenhaagenis).
Sõidame Curepipe’ist saare ainukest mägiteed mõõda loodesse mõõda suurimast tehisjärvest Mare aux Vacoas, mis oma kasuariinisaludega meenutab Põhja-Ameerikat. Peagi jõuame uue kraatri, hindude püha järve Grand Bassin juurde, kuhu meie ärasõidupäeval 17. veebruaril saabub palveränduritena ligi 600 000 inimest Maha Shivaratri kolmepäevastele pidustustele. Juba püstitatakse tribüüne ja telke kaunite hindu templite juurde. Tahtmatult jääb pilk peatuma svastikale uksepiitadel.
Jätkame sõitu vaateplatformile, kust avaneb ülev vaade Rivière Noire kuristikule ja Mauritiuse kõrgeimale tipule Piton de la Petite Rivière Noire (828 m). Kogu piirkond 3600 ha on reservaat, kuna Mauritiusel on säilinud vaid 1% puutumatut algupärast metsa. Joad langevad püstloodis troopilisse rohelusse, õhk merepinnast kõrgemal on niiskem ja jahedam. Külateid ääristavad suhkruroo-, ananassi- ning kord ka kohvipõllud. Näeme makaaki puu all askeldamas.
Alexandra juga on kärestikust ja joast koosnev kompleks, raske on ainult pildistada, sest rohelus on liiga lopsakas. Kõikide vaatamisväärsuste ümbrus on erakordselt puhas, hoolitsetud ja piirdeaedadega. Erinevalt Tallinnast ei märka ma kahe nädala jooksul kordagi kedagi maha sülitamas! Asume teele saare suurima huviväärsuse poole, milleks on Chamareli seitsmevärviline maa – Terre des 7 Couleurs.
Arvatakse, et laava erineva kiirusega jahtumise tõttu on maapind selliselt erivärviliseks muutunud. Ostan klaastorus seda liiva kaasa. Imetleme saare kõrgeimat juga, St Denis’ jõgi langeb 93 meetri sügavusse kuristikku, et siis suubuda Baie du Cap juures ookeani.
Jätkame reisi mõõda maalilisi rannateid üha ilusamate vaadetega edelarannikule. Uhkes üksinduses kõrgub kalju nagu Gibraltar neeme tipus, nimeks Le Morne Brabant. Teatud nurga all võib näha sarnasust vanaldase naise kurva näoga, kelle silmast veeremas pisar. Teel Casela linnuparki näeme mangroovipuid madalas kaldavees.
Sissepääs linnuparki maksab 175 ruupiat. Kollektsioon on haruldane ja eriline. Paljud väljasuremisohus linnuliigid on esindatud: roosad tuvid, faasanid, kakaduud, papagoid, rookanad, flamingod, pelikanid, kroonkured, tuuletallajad, valged paabulinnud jne. Lindudele lisaks näeme tiigreid, leemureid, nahkhiiri, hiidkilpkonni ja hirvi. Aega jäi väheks kõigi haruldustega tutvumiseks, sest tähelepanu hajutasid vabalt ringikõndivad paabulinnud ja palmitüvel varitsevad skingid.
Põhjarannikule tagasi sõites näeme ookeanikaldal korrapäraseid kivist laotud musti ruute maapinnal. Need on meresoola tootmiseks. Suuri soolahunnikuid on kokkukuhjatud kottidesse kühveldamiseks. Jõuame pilkases pimeduses (päike loojub kell seitse õhtul) Peréybère’i.
Ärasõidu eel jätame hüvasti oma Mauritiusel tekkinud teretuttavatega. Meie juur- ja puuviljamüüja poiss, kes pärlvalgete hammaste välkudes kõrvuni naeratades meile iga kord juba kaugelt “Bonjour! Ça va?” hüüdis ja kellele me tulutult selgitasime, mis on lumi. Meile soodushinnaga karririisi ja kana, pannkooke ja pirukaid müünud hindutädi, internetipunktis kõrvapaitava Londoni inglise keelega noormees ja muidugi meie võõrustajad perekond Lim Fat, kes meile iga päev oma aiast mangosid tõid.
Hommikul kell kuus asume teele lennuväljale. Päike juba sillerdab öise saju piiskades, linnud peavad laulupidu, paitame pilguga möödaveerevat maastikku. Mäenõlvadel pikad lehtedeta varred, agaavid on õitsemas. Juba Barbadosel armsaks saanud Cassia fistula alleed kollaste õitekobaratega, siinse rahva seas “kuldvihmaks” kutsutud. Kui rikkalik loodus ja kui kergesti haavatav.
Koju jõudes loen uuesti läbi Gerald Durrelli raamatu “Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid”. Kahju, et ei jäänud aega veealuse maailmaga tutvumiseks, aga see oleks siis juba hoopis teine lugu.
